eriõigused olid vastuolus üha tugevneva kuningavõimuga. Louis XIV-le ei meeldinud, et osa tema alamaid olid temast erinevat usku, pealegi olid hugenotid jõukamad, sest elatusid käsitööst ja kaubandusest. Nõnda tühistas Louis XIV hugenottide allesjäänud õigused: nad ei tohtinud enam jumalateenistusi pidada, nende kirikud suleti või koguni hävitati, neid vallandati riigiametist, neile kehtestati kõrgemad maksud ja sõdurite majutamis- ja ülalpidamiskohustus. Osa hugenotte astuski katoliku usku, kuid üle 200 000 lahkus maalt, asudes enamasti Inglismaale, Madalmaadesse ja Saksamaale. Seal võeti hugenotte töökate inimestena lahkesti vastu. Järgmine Prantsuse kuningas Louis XV, kes oli Louis XIV pojapoeg, jättis aga riigiasjad jällegi oma ametnike hooleks ning tegeles selle asemel lõbusa elu, armukeste ja raharaiskamisega. Ajalugu tunneb ka tema ütlust: ,,Pärast mind tulgu või veeuputus." Kokkuvõte
põlluharimine. Paljud perekonnad üritasid asuda ümber Eesti läänepoolsetesse osadesse; varjuti ka metsades ja soosaartel. Sõda tõi kaasa ka talupoegade koormiste kasvu, kuna Rootsi poliitika rajanes põhimõttel, et sõjapidamiskulud katab maa, kus sõda peetakse. Läbiminevad väed tavatsesid võtta kõike, mida neile vaja. Talumehi nõuti appi ka kindlustustöödele. Kurnavateks olid ka sõjavägede majutamis ja küüdikohustused. Toimus talurahvarahutusi. Enamasti keelduti koormistest ja vahel rööviti ka mõisa vara. Rohkem toimus selliseid vastuhakke kagus, kust oli juba varem pagetud Venemaale. Eesti talupoegi püüti värvata ka Rootsi sõjaväkke pettuse või vägivallaga. Samas läksid paljud ka vabatahtlikult, kas või selleks, et nõnda vabaneda mõisakoormistest. Kohalikest meestest moodustati
· mõisnik võib teda kohelda oma äranägemisel; · nii talupoeg kui tema varandus kuuluvad mõisnikule; · mõisnikul on õigus talupoega pärandada ja müüa; · talupoegade koormised pole seadusega piiratud. Põhjasõja ajal (1700-1721) talupoegade koormised kasvasid. Rootsi poliitika rajanes põhimõttel ,,sõjapidamiskulud katab maa, kus sõda peetakse". Talupojal tuli appi minna kindlustöödele, neil oli ka sõjavägede majutamis- ja küüdikohustused. Talupoegi värvati Rootsi sõjaväkke, oli ka neid, kes läksid vabatahtlikult. *Eesti sai Põhjasõjas tugevalt kannatada, sest 17001710 toimus suur osa lahingutest Eestimaa pinnal. Sõda ja sellele järgnenud katk hävitasid kuni kaks kolmandikku kogu Eesti rahvastikust. Arvatavalt oli siis eestlaste arvuks 150 000 kuni 170 000 inimest. Sõjategevuse tulemusena hävitati täielikult Tartu linn, sest Peeter I käsul lasti see 1708. aastal õhku. Olukord peale sõda
alamateks. Koormiste täpne fikseerimine(vakuraamatud) piiras mõisnike kuritarvitusi. - Talupojale anti õigus ja võimalus mõisarentnike ja valitsejate peale kaevata, kui nad rikkusid kehtestatud seadusi. 18. saj: Talurahva olukord Põhjasõja(Rootsi vs Venemaa) ajal: - Koormised kasvasid, sest Rootsi poliitika rajanes põhimõttel, et sõjapidamiskulud katab maa, kus sõda peetakse. - Talupojad pidid kindlustöödele appi minema, neil oli sõjavägede majutamis- ja küüdikohustused. - Talupoegi värvati Rootsi sõjaväkke, mindi ka vabatahtlikult. Olukord peale sõda: - Talupoeg pärisori, mõisnik võis müüa, vahetada, pärandada nagu muud mõisa vara. Talupoja maa ja vara kuulusid mõisnikule. - Maa kasutamiseks pidi tp. tegema mõisakoormisi, mille suurus polnud fikseeritud. - TALUPOEG ON ÕIGUSTETA PÄRISORI. 18. saj II pool: - 1765. positiivsed määrused: - talurahval õigus vallasvarale
Eestlased moodustasid 95% rahvastikust. Peipsi äärde tuli juurde venelasi. RannaRootslaste asustus säilis. Saksa talupoegade kolonisatsioon siia ebaõnnestus. Linnades elas kokku umbes 25 000 inimest (alla 5% rahvastikust) talupojad moodustasid 95%, aadel 0,51% ülejäänud olid linna kodanikud. Venelaste arv suurenes seoses sõjaväe osade rajamisega linnadesse. Rahuajal 15% sõja ajal 30% elanikest. Väliväed hajutati üle maa. Aadlikel ja talupoegadel oli nende elatamis ja majutamis kohustus. Võimukorraldus: Balti provintsid olid asukoha tõttu venemaale poliitiliselt ääretult tähtsad. Seetõttu oli vene võimudel oluline saavutada kohaliku aadli tatus:?. Uusikaupunki rahuga säilitati nn. Balti erikord. 1) restitutsioonjuba sõjaajal anti mõisnikele Rootsi reduktsiooniga äravõetud mõisad tagasi + endised õigused talupoegade üle.
Eesti talurahvas sõja-aastatel: Talurahvale tõi sõda palju kannatusi. Sõjaaastatel ei edenenud ka põlluharimine. Paljud perekonnad püüdsid sõjaalgus aastatel asuda ümber Eesti läänepoolsetesse osadesse.Inimesed varjusid ka metsadesse ja soodesse. Sõda tõi kaasa koormiste kasvu, sest sõjapidamiskulud oli vaja katta sellel maal, kus toimus sõda. Talumehi nõuti appi kindlustustöödele, kurnavateks oli veel sõjaväelaste majutamis- ja küüdikohustused. 1700. aastal puhkesid mõnel pool rahutused, kus protesteeriti koormiste vastu. Eesti talupoegi püüti värvata ka Rootsi sõjaväkke. Mõned läksid sinna vabatahtlikult, et pääsed koormistest, teised jällegi sunniviisiliselt. Kohalikest meestest moodustati maamiilitsa üksused, kelle kaitserelvastus polnud eriti märkimisväärne. Põhjasõjaajal oli Rootsi vägedes umbes 15 000 eestlast. Sõda jätkub:
Hirmuvalla all elanud aladel ei edenenud põlluharimine. Paljud perekonnad üritasid asuda ümber Eesti läänepoolsetesse osadesse; varjuti ka metsades ja soosaartel. Sõda tõi kaasa ka talupoegade koormiste kasvu, kuna Rootsi poliitika rajanes põhimõttel, et sõjapidamiskulud katab maa, kus sõda peetakse. Läbiminevad väed tavatsesid võtta kõike, mida neile vaja. Talumehi nõuti appi ka kindlustustöödele. Kurnavateks olid ka sõjavägede majutamis- ja küüdikohustused. Toimus talurahvarahutusi. Enamasti keelduti koormistest ja vahel rööviti ka mõisa vara. Rohkem toimus selliseid vastuhakke kagus, kust oli juba varem pagetud Venemaale. Eesti talupoegi püüti värvata ka Rootsi sõjaväkke - pettuse või vägivallaga. Samas läksid paljud ka vabatahtlikult, kas või selleks, et nõnda vabaneda mõisakoormistest. Kohalikest meestest moodustati maamiilitsa
põlluharimine juba Põhjasõja esimestel aastatel püüdsid paljud perekonnad asuda ümber Eesti läänepoolsetesse osadesse, inimesed varjusid ka metsades ja soosaartel sõda tõi kaasa ka talupoegade koormiste kasvu, sest Rootsi poliitika rajanes põhimõttel, et sõjapidamiskulud katab maa, kus sõda peetakse, läbiminevad väed tavatsesid võtta omavoliliselt kõike, mida neile vaja, talumehi nõuti pidevalt appi ka kindlustustöödele, kurnavad olid sõjavägede majutamis ja küüdikohustused juba 1700. a toimus siinseal talurahvarahutusi, enamasti keelduti koormistest ja vahel rööviti ka mõisa vara, rohkem toimus selliseid vastuhakke KaguEestis, kust oli juba varem pagetud Venemaale Eesti talupoegi püüti värvata ka Rootsi sõjaväkke, kohalikest meestest moodustati maamiilitsa üksusi, kelle relvastus piirdus küll vanade püssiloksude ja venelastelt võetud mõõkadega, ligikaudsete
hilisemad minejad läksid Peterburi ümbrusse, kaukaasiasse, siberisse ja kaugitta (mõningad ka ameerikasse). Kiriku koguduste juhtideks olid eestis talitajad, liivimaal vöörmündrid. 21 Taludes jagunesid inimesed: pererahvas, sulased, teenijad, vabadikud, popsid, saunikud. Taludel olid ka riiklikud kohustused: pearahamaks 1783. aastast alates. nekrutiks andmine 1796. aastast. Nekrutiks ei võetud kooliõpetajaid. sõja ajal majutamis ja küüdiandmise kohustus. MUUDATUSED MAJANDUSES. 1840ndatel hakati kasvatama kartulit ja lina. Talude kruntiajamine - ühele talumajapidamisele kuuluvad põllulappid koondati ümber talumajade. Talude päriseks ostmine sai alguse lõuna-eestist. Esimesed talud osteti 1853 aastal. Taludes hakati kasutama palgatöölisi, masinaid, väetisi ja kasvatama uusi looma tõugusid ja vilja sorte. Talude elu-ole muutus: jalanõudeks viiskude ja pastelde asemel saapad; seoses vabrikukaubaga hakkasid
annaabi.ee 
