Majandussotsioloogia tekstid 6-10 (0)

Theories of the Causes of Poverty. Annual Review of Sociology Käitumisteooria aluseks on käitumine ning vaesete käitumine suurendab nende vaesust.   Paljudes   olukordades   on   vaesusega   seotud   sellised   riskid   nagu üksikemadus,   madal   haridus   ja   töötus.   Kui   haridust     laiendada   ja   viljakust vähendada,   siis   vaesus   väheneks   oluliselt.   Eriti   oluline   on   just   noorte   naiste haridus,   kuna   see   on   maailmas   üks   võimsamaid   vaesusevastaseid   käitumisi. Vaesus   tekitab   koormuse   ning   stressi,   mis   omakorda   soodustavad   vaesust rõhuvat   käitumist.     See   loob   halbu   stiimuleid,   mis   õõnestavad   motivatsiooni. Lisaks väidavad teadlased, et kultuur on vastus vaesusele, mis siis pärsib vaeste haridust,   tööhõivet   ja   abiellumist   või   soodustab   sõltuvust   hoolekandest   või väljaspool   abielu   sündinud   lapsi.   Vaesuse   vähendamiseks   on   vaja   vähendada sellise käitumisega inimeste levimust.  Poliitilineteooria   väidab,   et   vaesus   on   poliitiline   tulemus,   mille   taga   on võimusuhtes   ja   kollektiivsed   valikud   ressursside   jaotamisel.   Kollektiivsed poliitilised osalejad koondavad vähem soodsas olukorras olevad klassid ühiste huvide   ja   ideoloogiate   ümber.   Seejärel   moodustavad   sellised   rühmad ametiühinguid, valivad vasakpoolseid parteisid ja laiendavad heaoluriiki. Vähem soodad   olukorras   olevate   rühmade   heaolu   on   kesksel   kohal.   Seetõttu   on töölisklassi   ja   vaeste   jaoks   hädavajalik   siduda   ja   meelitada   mõnda   keskklassi tegeliku   poliitilise   võimu   saavutamiseks.   Vaesus   on   väiksem   rikastes demokraatlikes   riikides,   kus   vasakpoolsed   parteid   on   valitsust   kontrollinud, ametiühingute  liikumine  on  suurem  ja  parlamentides  on  suurem  osa  naistest. Stabiilne ja pikaajaline demokratiseerimine seotud madalama vaesusega, kui ka tööturg ning haridusasutused. Orjandus ning kolonialism, seavad vaesed riigid ebasoodsasse   olukorda.   Riigid   enamasti   distsiplineerivad,   reguleerivad, kontrollivad ja tõrjuvad vaeseid. Struktuuriteooriad   keskenduvad   sellele,   kuidas   demograafiline   ja   majanduslik kontekst  vaesust  kolme   kanali   kaudu   põhjustab.   Esiteks  põhjustavad   kaudselt struktuursed   kontekstid   problemaatilist   käitumist,   mis   põhjustab   vaesust. Teiseks   põhjustavad   need   struktuurid   otseselt   vaesust,   isegi   käitumiseta. Kolmandaks   on   struktuursed   kontekstid   käitumise   ja   vaesuse   suhte modereerimiseks   vastastikused.   Majanduskasvu   peetakse   sageli   vajalikuks tingimuseks   vaesuse   vähendamiseks   arengumaades.   Areng   loob   töökohti, võimaldab juurdepääsu kooliharidusele, soodustab linnastumist, paremat tervist ja   madalamat   viljakust.   Selle   tulemusel   vähendab   majandusareng   vaesust


tugevalt.   Kuid   võib   ka   juhtuda,   et   majanduskasv   tõrjub   vaeseid.   Eraldatud vaestes piirkondades kasvamine tekitab lastes stressi, mis õõnestab haridust ja selle omandamist ning põhjustab järgnevat vaesust. Kõige   olulisem   samm   laste   vaesuse   vähendamisel   on   tagada   vähemalt   ühele vanemale   töö   koht,   et   lapsel   oleks   võimalik   omandada   haridus,   et   vabaneda vaesusest. Kui palju on käitumised kaugemal individuaalsest kontrollist? Kui palju suudavad valitsused modereerida käitumis-vaesuse seost? Kui palju suudavad valitsused modereerida demograafilisi ja tööturu  muutusi?  Midagi väga uut ma artiklist teada ei saanud ning vaesuse teema minu jaoks on alati   aktuaalne   olnud.   Ise   pole   ma   seda   läbi   elanud,   kuid   mulle   on   väga vastumeelne   kui   keegi   peab   seda   tegema.   Kõik   on   omavahel   väga   loogiliselt seostatud. Käitumine, poliitika, päritolu jne. Kui on vaesuse põhi all, siis sellest lahti saada on väga raske. Sooviksin kuulda, kas äkki kellelgi on olnud sellega mingit kogemust või näidet (nö on vaesusest lahti rabeletud).  Pursuit of fairness in household financial arrangements among young middle-class couples in Poland 50 – 50 mudel põhineb paaride ihale võrdsuse ja iseseisvuse järele. Seda mudelit eelistavad   pigem   uuemad   paarid.   Mõlemad   suhtes   olevad   isikud   panustavad võrdselt   majapidamiskuludesse,   kuid   omavad   isikliku   pangakontod,   mille   üle teisel partneril puudub kontroll. Võrdsus ja sõltumatus on selle mudeli nii-öelda reeglid. Oluline on ühise eelarve loomine ning otsustamine mis kuuluvad ühiste kulutuste   alla.   Seejärel   tuleb   need   ka   võrdselt   jaotada.   Üür   –   ühine   kulu, meigitooted – isiklik kulu. Ei ole oluline, kuidas maksmine toimub, vaid see, et mõlemad partnerid panustavad võrdselt. Raskusi valmistab see, et tuleb pidevalt arvestada, kes kellele kui palju võlgu on. Täpne raamatupidamine nõuab pidevalt mõlema   osapoole   tähelepanu   ning   peab   olema   pidev   teabe   liikumine.   Lisaks võivad   paaridel   tekkida   vaidlused,   kes   maksis   vähem   ning   kes   rohkem. Ühesõnaga tülid raha üle. Probleemiks võib olla ka erinev sissetulek. Üks suhtes olija saab endale lubada kallimaid tooteid kuid teine mitte. Selle lahendamiseks peaks   suurema   sissetulekuga   isik   kohandama   enda   valikud   teise   järgi   või pakkuma välja et maksab ise rohkem. 


Ühise raha mudel põhineb paari vastastikuse kohutuste tunnustamisele. Selles mudelis   ei   eksisteeri   „sinu“   ja   „minu“   raha   ning   võib   ka   öelda,   et   seda kasutatakse siis kui ollakse juba abielus või tõsisemas suhtes. Paar käsitleb kõiki fonde ühisomandina, kuid see ei tähenda, et neil on ühised pangakontod. Raha võib olla küll eraldi kontodel, kuid seda kasutatakse ühiselt. Teenitakse nii endale kui   ka   pereliikmetele.   Tähtsal   kohal   on   ühised   eesmärgid   ning   vastastikune toetus.   Ollakse   ju   ühes   meeskonnas.   Ühine   raha   näitab   kui   partnerlust   oma kaaslasega.   Näiteks   kasutatakse   varasemaid   sääste,   et   tasuda   kaaslase varasemad võlad, et hüpoteeklaenude tingimusi parandada (võlg on meie oma). Kõige   tähtsamaks   eesmärgiks   kujuneb   korteri   omamine   ning   lastesse investeerimine. Ühise rahaga paarid võivad silmitsi seista paljude väljakutsetega. Kuna   kogu   raha   on   mõlemale   nähtav,   siis   see   võib   piirata   individuaalset tarbimisvajadust. See võib viia boonuste või preemiate varjamis katsetele. Mõne paari   vahel   võivad   esile   kerkida   kontrollprobleemid.   Mõlemad   väidavad,   et haldavad ja kontrollivad oma raha koos, kuid tegelikult on ühel partneril suurem kontroll ja viimane sõna kulutuste üle. Mina ei pea päeviku, ega ka pea otseselt arvestust oma kuludest. Olen mõelnud sellele   päris   mitu   korda,   kuid   see   on   kuidagi   ära   vajunud,   sest   otsest   raha probleemi   pole   kunagi   olnud.   Vahest   olen   teinud   nii,   et   olen   mõelnud   mingi summa mida ei sooviks ületada enne kuu lõppu ning see on alati töötanud. Ma soovitaksin   seda  kindlasti   teistele,   kellel   on   raha   probleeme   või   on   laristajad. Kasutame   elukaaslasega   pigem   ühis   raha   mudelit   ning   siiamaani   pole   see probleeme tekitanud. Mõlemal on olemas ka vabadus osta seda mida soovitakse. What Do Platforms Do? Understanding the Gig Economy Esimene kategooriasse kuuluvad platvormide arhitektid ning tehnoloogid, kes on asutajad,   kõrgelt   kvalifitseeritud   töötajad   ning   sõltumatud   töövõtjad.   Need inimesed kujundavad ning hooldavad platvormide digitaalset infrastruktuuri. Nad on valmis töötama pikki tunde, lootes tulevikus olulist rikkust teenida esmaste avalike pakkumistega. Teise kategooriasse kuuluvad pilvepõhised konsultandid või   vabakutselised   töötajad,   kes   pakuvad   professionaalseid   teenuseid,   kui   on pigem   platvormide   kasutajad   mitte   loojad.   Nende   töö   ei   sõltu   sageli geograafilisest   asukohast   ega   individuaalsest   töökohast.   Töötajad   tegelevad tavaliselt   projektipõhiselt.   Kõrge   tase   peaks   olema   graafilises   disainis, arvutiprogrammeerimises   ning   ajakirjanduses.   Stabiilne   sissetulekuallikas


kindlustatakse vaid siis, kui õnnestub säilitada piisav klientide arv. Kolmandasse kategooriasse kuuluvad haltuuratöötajad, kelle teenuseid pakutakse platvormide kaudu ning mis toimuvad üldiselt võrguühenduseta (toidu kohale toimetamine, hooldustööd). Seda tüüpi ettevõtted on tugev turg. See annab teenuseosutajale paindliku   töögraafiku.   Töötajad   peavad   vastutama   töökulude   ja   riskide   eest, loobuma töötajate kaitsest ning peavad vastama kliendi nõudlustele. Neljanda kategooria   töid   tehakse   täielikult   veebis   (mikroülesanded).   Need   töötajad täidavad inimluure ülesandeid, mida arvutid ei suuda täita. Need tööd vajavad üldjuhul   vähem   koolitust   ja   kogemusi.   Näiteks   piltide   sisu   kirjeldamine   või klassifitseerimine,   arvutiga   loodud   teksti   redigeerimine,   kasutajakontode kinnitamist   sotsiaalmeedias   või   lühikeste   heliklippide   transkribeerimine. Tasumine   toimub   tükihinna   alusel.   See   hõlmab   suurt   ja   väga   mitmekesist töötajate rühma.  Pilvepõhiste   digitaalsete   vahendajate   kasvuga   on   kasvanud   trend,   et   tööjõu rakendamine   eeldab   töötajate   ruumilist   hajutamist.   Autojuhid   tuleb   paigutada potentsiaalsete klientide lähedusse, et nad saaksid pakkuda õigeaegselt teenust. Töötajaid   tuleb   jällegi   hankida   ülemaailmselt.   Negatiivne   on   see,   et   töötajad seisavad üksteisega järjest rohkem ebavõrdsuses või konkurentsis. Lisaks tekitab dispersioon   individualiseerimise,   mis   võib   õõnestada   töötajate   võimet ühistegevusteks. See omakorda viib kõrge sotsiaalse isolatsioonini.  Personali valimisel kasutatavad automatiseeritud töölevõtu platvormid pööravad kõige   suuremat   tähelepanu   kandidaatidele,   kes   sobivad   varasemate   edukate olemasolevate profiilidega. Klientide päritolu mainemõõdikud pakuvad platvormi töötajatele   algoritmilist   diskrimineerimist   soo,   rahvuse   ja   rassi   järgi.   Teise nahavärviga   nais   töötajad   saavad   vähem   ülevaateid   ning   madalamaid hinnanguid.   Eksperimentaalsed   tõendid   viitavad   sellele,   et   mainemõõdikud vähendavad diskrimineerimist.  Eesti noored virtuaalses arvamusruumis Digikihistumine   on   ebavõrdsus   soo,   rahvuse,   vanuse   või   elukoha   alusel.   Eesti noorte seas ei esine märkimisväärset digikihistumist. Noored on pigem passiivsed jälgivad. Ise nad teemasid väga ei tõstata ning ka arvamust   ei   kipu   avaldama.   Selle   põhjuseks   on   see,   et   noored   kardavad


anonüümsuse   ning   privaatsuse   riske   ning   lisaks   ei   saa   interneti   teel   piisavalt oma tundeid väljendada. Noored tunnevad ennast ebakindlatena ning pelgavad teiste negatiivset reaktsiooni ning hukkamõistmist. Nad näevad, et ei ole mõtet teemadel kaasa rääkida, kuna internetis arvamuse avaldamine, vaidlemine ja nii edasi,   ei   aita   kaasa   ühiskonna   paremaks   muutmisele.   Puudust   tuntakse   ka argumenteeritud   suhtluskultuurist   ning   viisakamast   suhtlusest.   Inimesed käituvad   internetis   julmalt   ning   ebaõiglaselt,   sest   tihti   saab   teha   seda anonüümselt.   Võibolla,   kui   see   asi   muutub,   siis   avaldavad   ka   noored   rohkem arvamust.  2010. aasta andmetel koges kiusamist 43% Eesti lastest ning küberkiusamise all 14%.   Ning   mõlemad   näitajad   ületasid   Euroopa   keskmist   taset   lausa kahekordselt. Kaheksa aastaga see osakaal muutus natukene ning oli näha, et asi liigub paremuse suunas, kuid küberkiusamise kogemine ei langenud. Ma ise ei ole kunagi langenud küberkiusamise ohvriks ning sellega väga kogemust ei ole, seega ei oska ma väga midagi öelda. Kuid kui vaadata neid protsente, siis on näha,   et   see   on   ikkagi   probleemne   koht.   Kiusamine   saab   siiski   alguse sotsiaalsetest   probleemidest  (perekonnaga,   sõpradega  jne),   seega  seda  saaks kindlasti   kuidagi   ennetada.   Kindlasti   tuleks   seda   asja   rohkem   teadvustada inimestele, et see on ikkagi tõsine probleem (uudised), sest palju võibolla ei olegi üldse   sellega   kursis.   Lapsed   varjavad   selliseid   probleeme   tavaliselt   oma vanemate   eest   ning   tegelevad   nendega   üksi.   Neid   tuleks   julgustada,   et   nad räägiks oma probleemidest. Lisaks ma arvan, et noored õpivad ka täiskasvanute pealt,   kes   lihtsalt   lahmivad   suvalisi   ja   õelaid   kommentaare   internetis.   Seda tuleks kindlasti piirata. On näha juba vahet, millised on postimehe kommnetaarid ning millised on delfi omad. Delfi annab neile võimaluse olla anonüümne ning siis julgevad   inimesed   öelda   igasuguseid   koledaid   asju.   Mina   olen   alati   arvanud, inimene   peaks   julgema   arvamust   avaldada   oma   nime   alt.   Võibolla   ka   see vähendaks küberkiusamist. Seminaris sooviks esiteks kuulda teiste arvamusi, kas seda olukorda saab kuidagi paremaks teha ning kuidas. Kes on tavaliselt need kiusajad ning kes ohvrid? Kas teie julgete arvamus avaldada internetis, näiteks kommenteerides midagi. Kas te ka teeksite seda või pigem hoiaksite tahaplaanile? A sociology of Covid-19


Ma olen sellega mingil määral nõus, kuna pandeemia tõttu saab mingis piires kodanikuvabadust piirata. On saanud normaalsuseks, et paljudes kohtades käia ei tohi, pead istuma karantiinis või kandma maski. Meilgi toimus alles protest maskide vastu, kuna inimestel on kõrini saanud piirangutest. Tahetakse lihtalt jätkata   oma   tavalist   elu,   käija   normaalselt   poes   ning   sõita   ühistranspordis   ja naasta tööle. Järjest enam näen ka artikleid, et maski kandmine on inimõiguste vastu ning inimesed kahtlustavad vandeteooriaid. Samas ma ise ei näe, et see seis oleks nii hull. Võibolla sellepärast, et ma ise ei ole sellest nii väga mõjutatud. Töökohast   ma  ilma  ei  ole  jäänud,   kuna  ei   tööta  kuskil   ning   koduõpe   meeldib mulle väga. Kuna naised on alati olnud need, kes hoolitsevad pereliikmete eest, siis näiteks pandeemia   ajal   pole   naisteadlastel   olnud   aeg,   et   teha   uuringuid   ning avalikustada   artikleid.   Meestel   on   olnud   selleks  rohkem  aega.   Tekstist  tuli   ka välja   see,   et   töö   kaotamine   mõjutab   naisi   palju   rohkem   kui   mehi.   Kindlasti kannatavad   ka   mehed,   kuid   ka   Eesti   näitel   on   pigem   näha   et   just   peamiselt naised   kaotavad   töö.   Selle   põhjuseks   ei   ole   soolinediskrimineerimine   vaid,   et peamiselt kannatavad turism, klienditeenindus, jaemüük, kus peamiselt töötavad naised. See omakorda võib teha samme suurema palgalõhe suunas meeste ja naiste vahel.  Seminaris sooviks arutada: 1. Kas   keegi   usub   mingisse   vandeteooriasse   või   on   mingit   huvitavat kuulnud? 2. Sooviks kuulda, mida teised arvavad praegustest piirangutest. Kas need võiksid olla rangemad, leebemad või võiks selle jama juba ära lõpetada?  3. Kuidas läheksite teie sellel probleemile? Sooviksin   just   neid   teemasid   arutada,   kuna   mina   isiklikult   arvan,   et   piirangut võiksid   rangemad   olla,   et   saaks   selle   jama   kiiresti   lõpule.   On   ka   jutte,   et jaanuaris tuleb uus laine ja nagu näha praegusest seisus, siis see asi võib väga käest ära minna.