umbes 9 sentimeetrit. IDADIOSPÜÜRI VILJAD Tomati moodi viljad (hurmaad) on tavaliselt 6...8 sentimeetrise läbimõõduga ja muutuvad küpsedes rohekaskollasest oranzikaks või punakaks. Süüakse viljaliha. Magusa maitsega. Diospüür sisaldab kuni 20% suhkruid ja A vitamiini. MILLAL ON HURMAA VALMIS? Poolvalminult on viljaliha rohke tanniinisisalduse tõttu mõrkjas ja kõva. Valminud viljad muutuvad mahlakaks ja magusaks. Täisküpsuse tunnuseks on klaasjalt läikiv viljasisum, mis paistab läbi õhukese koore. PÄRITOLU JA KASVATUSKOHAD Kakiploomipuu on pärit IdaAasiast, kus teda kasvab ka metsikult. Hiinas, Jaapanis ja Koreas on ta kauatuntud viljapuu, mis 19.sajandil viidi ka USAsse ja LõunaEuroopasse. Kasvatatakse ka Austraalias Eestile lähimad kohad, kus hurmaad viljapuuna kasvatatakse, on Vahemere ja Musta mere ääres. HURMAA KASUTUSALAD
datliploom ehk jaapani aprikoos ehk persimon ehk hiina küdoonia . Diospüüri vili on mari, selle läbimõõt on 6-8 cm ning meenutab kujult ja suuruselt siledakoorelist ümmargust õuna. Keskmine kaal 100-400g, õhukese sileda ja läikiva koore värvus varieerub kollasest sügavpunaseni. Maitse : Poolvalminult on viljaliha rohke tanniinisisalduse tõttu mõrkjas ja kõva. Valminud viljad muutuvad mahlakaks ja magusaks. Täisküpsuse tunnuseks on klaasjalt läikiv viljasisum, mis paistab läbi õhukese koore. Toored hurmaad on kõvad ja tanniinisisalduse tõttu mõrkjad ning tekitavad süües suus "paksu tunde" nagu toomingamarjad. Küpsedes lähevad viljad pehmeks ja sisu muutub läbipaistvaks (eriti hästi on see näha, kui lõigata hurmaa viiludeks), aga süüa kõlbavad nad juba ammu enne lödiks muutumist. Hurmaa on üsna õrn ega talu
kuldkollase või punaka värvuse tõttu kutsutakse seda ka diospüüriks (kreeka keeles ,,jumalate tuli"). Kõik persimoni-tüüpi viljad (botaaniliselt küll marjad) on sileda läikiva koorega, meenutades kujult kas õuna või tomatit; läbimõõt on keskmiselt 6-8 cm, kaal võib aga olla 100-400 grammi. Viljade värvus varieerub kollasest oranzini ja sealt edasi sügavpunaseni. Ostmine Poolvalminult on viljaliha rohke parkaine sisalduse tõttu mõrkjas ja kõva. Kuid valminud viljad muutuvad mahlakaks ja magusaks. Poolvalmis vili küpseb toatemperatuuril mõne päevaga. Täisküpsuse tunnuseks on klaasjalt läikiv sisu, mis hakkab kumama läbi õhukese koore. Mõned pruunid plekid ei tee paha, sest seegi viitab täisküpsusele, kuid küpsed viljad tuleb otsekohe ära tarvitada. Kasutamine Vilju süüakse toorelt, kusjuures õhuke koor eemaldatakse; viljaliha võib süüa ka lusikaga otse koore seest nagu kiivit või greipi. Likööri või rummi lisamine annab viljale eriti pikantse maitse.
Looduslik hurmaa kasvab Hiina metsades. 19. sajandil viidi ka USA-sse ja Lõuna-Euroopasse. Hurmaa on jaapani rahvuspuuvili. Välimus: Vilja läbimõõt on 6-8 cm, meenutab kujult ja suuruselt pisut õuna. Keskmine kaal 100-300g. Õhukese ja sileda koore värvus varieerub kollasest punaseni. Maitse: Poolvalminult on vili suure tanniinisisalduse (parkained) tõttu kõva ja mõrkjas. Seetõttu tekitavad süües suus „paksu tunde“ nagu toomingamarjad. Valminud viljad muutuvad pehmeks, mahlakaks ja magusaks. Küpsuse tunnuseks on klaasjalt läikiv viljasisu mis paistab läbi õhukese koore. Maitselt sarnanevad magusa ploomiga. Sisaldus: Sisaldavad rohkesti A- ja C-vitamiini . Kuni 20% suhkruid, kaaliumi, kiudaineid ja mitmeid antioksüdante. Kasutamine: Vilju süüakse toorelt, üldiselt koor eemaldatakse kuid osa inimesi sööb ka koos koorega. Süüakse ka lusikaga, nagu kiivit. Kasutatakse ka puuviljasalatites, kompottide, keediste ja siirupite valmistamisel
Silo söötmisel tuleb arvestada, et kitsed on väga tundlikud mittekvaliteetse silo suhtes. Liigselt hapu ja riknenud silo pikaajaline söötmine põhjustab neil seedehäireid. Eriti ettevaatlik tuleb olla niisuguse silo tiinetele emasloomadele söötmisel. Hea oleks anda silole lisaks ka heina või siis selle puudumisel väiksemaid koguseid põhku (ca 0,5 kg). Tiinetele emasloomadele võiks anda kvaliteetset silo 1...2 kg, lüpsvatele kitsedele 3...4 kg päevas. Juurvili ja kartul on heaks mahlakaks söödaks lüpsvatele kitsedele. Olemasolu korral võiks juurvilja ratsiooni võtta 2...3 kg, kartulit 1...2 kg. Jõusöödaks sobib kitsedele nii kaer kui ka oder. Kui ei ole tegemist mahetootmisega, siis saab kasutada ka veiste segajõusööta ning proteiinitarbe katteks ka õlitaimede seemnetest saadavaid kooke ja srotte. Teravilja võiks parema seeduvuse huvides sööta kas muljutult või jahuna. Lüpsvatele kitsedele võiks arvestada jõusööta kuni 400 g ühe kilogrammi piima kohta
antiikaja Kreekas ja Roomas. Läbi aegade on olnud raudrohu tähtsaimaks tööks verejooksude peatamine. Nii võis näiteks teha raudrohust tee ja seda sisse juues jäid peagi seisma enam- vähem kõik sisemised verejooksud. Kuid temast leiti abi ka lihtsa ninaverejooksu korral. Väga lihtne oli aga peatada mõni väline verejooks. Seda võib igaüks isegi teha. Kui olete endal haava teinud, siis otsige üles puhas raudrohutaim, muljuge tema leht mahlakaks ja asetage haavale. Raudrohu mahl soodustab vere hüübimist ja verejooks jääbki peagi seisma.Rahvameditsiinis on raudrohtu palju joodud ka köhateena. Ta teeb kinnise köha varsti lahtiseks ja lõpuks kaob seegi. Peale haavade ja köha ravimise on aga raudrohul veel hulganisti teeneid pakkuda. Olgu siinkohal neist osa ära mainitud: vähendab valusid pea-, kukla- ja seljapiirkonnas, korrastab seedetegevust, neerude tööd, vereringet ja südametegevust, samuti menstruatsioonitsükleid
Lõuna-Korea, Hiina). Hurmaa vili on botaaniliselt mari, mis kasvab kõrgetel põõsastel või 3-15 m kõrgustel puudel. Viljad valmivad hilissügisel. Vilja läbimõõt on 6-8 cm, kujult ja suuruselt siledakoorelist ümmargust õuna meenutav. Keskmine kaal 100- 400g. Õhukese, sileda ja läikiva koore värvus varieerub kollasest sügavpunaseni. Poolvalminult on viljaliha rohke tanniinisisalduse tõttu mõrkjas ja kõva. Valminud viljad muutuvad pehmeks, mahlakaks ja magusaks. Maitse on tomati ja aprikoosi vahepealne, millele lisandub kerge vanilje lõhn. Tähtvili - Karambooli ehk tähtvilja väikesed kurgitaolised, kantide ja sügavate vagudega viljad kasvavad madalatel puudel või põõsastel. 6-12 cm pikkuse vilja ristlõige on viieharulise tähe kujuline. Maitselt meenutab magushaput meeldiva lõhnaga karusmarja või küdooniat. Viljad on täisküpsed, kui merevaiguvärviline sisu helendab läbi koore. Kasutatakse eeskätt värskelt.
õiepõhi ja apokarpne emakkond või nõgus õiepõhi ja tsönokarpne emakkond. Nende kahe äärmuse vahel esinevad mitmesugused üeminekud. Liua-, kausi- või karikakujulist õõnsat õiepõhja nimetatakse hüpantiumiks. Selle moodustamisest võtavad peale õiepõhja osa veel teised õieosad – tupp- ja kroonlehtede ning tolmukate alumised osad, vahel ka välistupp. Viljade valmimisel värvub õiepõhi sageli eredaks, muutub lihakaks ja mahlakaks, mis soodustab viljade ja seemnete levitamist loomade poolt. Roosiõielised erinevad tulikalistest järgmiste unnuste poolest: hästi väljakujunenud hüpantium; abilehtede esinemine; vahel, eriti rohttaimedel, esineb välistupp; õied on alati aktinomorfsed, tsüklilised, viietise (harva neljatise) kaheli õiekatte ja ringina asetseva tolmukatega, mille arv on 2, 4 või enam korda kroonlehtede arvust suurem. Rohtsete roosiõieliste, nagu tulikalistegi hulgas peaaegu ei
Õitel võib olla krooniline õiepõhi ja apokarpne emakkond või nõgus õiepõhi ja tsönokarpne emakkond. Nende kahe äärmuse vahel esinevad mitmesugused üeminekud. Liua-, kausi- või karikakujulist õõnsat õiepõhja nimetatakse hüpantiumiks. Selle moodustamisest võtavad peale õiepõhja osa veel teised õieosad tupp- ja kroonlehtede ning tolmukate alumised osad, vahel ka välistupp. Viljade valmimisel värvub õiepõhi sageli eredaks, muutub lihakaks ja mahlakaks, mis soodustab viljade ja seemnete levitamist loomade poolt. Roosiõielised erinevad tulikalistest järgmiste unnuste poolest: hästi väljakujunenud hüpantium; abilehtede esinemine; vahel, eriti rohttaimedel, esineb välistupp; õied on alati aktinomorfsed, tsüklilised, viietise (harva neljatise) kaheli õiekatte ja ringina asetseva tolmukatega, mille arv on 2, 4 või enam korda kroonlehtede arvust suurem.
Õitel võib olla krooniline õiepõhi ja apokarpne emakkond või nõgus õiepõhi ja tsönokarpne emakkond. Nende kahe äärmuse vahel esinevad mitmesugused üeminekud. Liua-, kausi- või karikakujulist õõnsat õiepõhja nimetatakse hüpantiumiks. Selle moodustamisest võtavad peale õiepõhja osa veel teised õieosad tupp- ja kroonlehtede ning tolmukate alumised osad, vahel ka välistupp. Viljade valmimisel värvub õiepõhi sageli eredaks, muutub lihakaks ja mahlakaks, mis soodustab viljade ja seemnete levitamist loomade poolt. Roosiõielised erinevad tulikalistest järgmiste unnuste poolest: hästi väljakujunenud hüpantium; abilehtede esinemine; vahel, eriti rohttaimedel, esineb välistupp; õied on alati aktinomorfsed, tsüklilised, viietise (harva neljatise) kaheli õiekatte ja ringina asetseva tolmukatega, mille arv on 2, 4 või enam korda kroonlehtede arvust suurem.
annaabi.ee 
