siis vastukauba eest. Näiteks meil käisid alatasa naabrid piima või mune ostmas ja vahel ei võtnud me nende käest raha, vaid kutsusime appi näiteks uut aeda ehitama või vahetasime näiteks vorsti või muu kauba vastu. Ühes külas elavad inimesed peavad rohkem kokku hoidma kuna eraldi on neil raskem hakkama saada. Linna Elanikel on jällegi elu sellesuhtes kergem, sest nad saavad osta poest peaaegu kõik mis neil vaja läheb ja neil on ka väga suur valikuvõimalus, mida maainimestel pole. Ka teenused on tihti ainult telefonikõne kaugusel, maainimesed püüavad aga see eest võimalikult paljuga ise hakkama saada. Näiteks võib tuua masinate remondi, kus linnainimesed viivad tavaliselt oma masina kohe remonti kuid maainimesed püüavad tavaliselt ise masina jälle tööle saada. Linnas ostetakse kaupu ja teenuseid rohkem seepärast on sinna mõttekam ettevõtteid juurde ehitada. Aga enne ettevõtte
Ei ole paremaid, halvemaid aegu on hetk, milles viibime praegu. Kunagi kui Eesti oli Venemaa koosseisus oli meie rahval palju raskeid ja ka helgeid päevi. Selles suhtes oli vene võimu all hea olla, et oli selline ühistu nagu kolhoos, mis võimaldas inimestele palju töökohti. Elu toimis ka sellistes kohtades, mis on praeguseks juba seisavad mitukümmend aastat tühjadena. See oli selline aeg, kus naaber tundis naabrit, aga tänasel hetkel see päris nii pole. Maainimestel oli tol ajal minu arust parem elu kui linnainimestel, sellepärast et põllumajandus oli üsna kõrgel tasemel. Kõik toit saadi oma põllu pealt, aga linnainimesed pidid poest ostma paljusid toiduained. Sellel ajal oli vähe asju kauplustes saadaval. Kui praegust olukorda Eestis võrrelda tollase ajaga, arvan et see oli mõnes mõttes parem elu kui nüüdsel ajal. Inimestele võimaldati tööd kui nad tahtsid tööd teha, aga praegusel ajal on meil Eestis suur tööpuudus
järele arenenud Euroopa riikidele. Kõik me olime enam-vähem sama vaesed, sama palju haritud ja sama palju maailma näinud. Meil puudus oskus elada teistsuguses ühiskonnas. Uut elu alustasid kõik eestimaalased samalt stardipositsioonilt. Ja keegi ei osanud arvata, et juba 10-15 aasta pärast on meil igal-ühel oma Eesti. Suunan oma kõne just maainimestele, kuna kuulun ise ka nende sekka. Oma eriline eesti on ka meil maainimestel. Me oleme suhteliselt kaugel sellest kiirest elutempost ja püüame kohaneda uute tegevustega maaelus. Maaelu ja põllumajandus ei tohi olla Eestis teisejärgulised. Maal on võimalik elada ja töötada, mitte kõik Nokiad ei asu linnades. Oluline on hoida maapiirkondade elujõudu, mille saavutamiseks tuleb maapiirkonda muuta atraktiivsemaks töö- ja elukohana. Väljaspool põllumajandust tehtavad investeeringud peaksid olema suunatud maapiirkondade arendamiseks, avalike
kaela ära hõõruda. 9.Romaan algab aurukatla toomisega Aiaste tallu. Terve romaani käib aurukatla ümber. Rehepeks sümboliseerib 1 aasta lõppu ja teise algust. 11.Romaan lõppeb sellega, et Eesneri Eedi tuleb tallu tagasi, kui seekord kindlustusagendina. Ta tahab Taavetile pähe määrida kindlustust, kuid viimane ei ole sellest huvitatud. Eesdit ära minnes oinas. Keegi ei pööragi sellele tähelepanu. Tähtsam on viljapeksu lüpetus. 12.Põhiteema: iga aastane viljapeks, mis on maainimestel põlvestpõlve ül olnud. Käsitletakse ka erinevaid sündmusi ajaloost, kuid viljapeks toimub ikkagi, olenemata kõigest muust. 13.Konflikte esineb Jüri ja ta isa vahel. Jüri tahab kodust ära joosta, kuna ta tunneb end seal orjana. Kuid isa ei taha teda lasta, ta kirj talu Jüri nimele. Jüri tahtis Roosi endale naiseks võtta, kui isa ei olnud sellega nõus. Käo Pauli ja kõigi Aniluige talu omanike vahel. Konflikte põhjustas valitsemine. 14
Majad paiknesid väga lähestikku. Linna keskuseks oli turuplats, selle vastas asus tavaliselt raekoda. Turuplatsil elu kees koguaeg, sest kaubitsejad tegid seal enda tööd. Seal etendati ka näitemänge. Mida äärepoole, seda jubedamaks linna olukord muutus, sest veevärk ja kanalisatsioon seal puudus. Seega solk ja praht visati tänavale maha. Sodi oli kohati nii palju, et vahepeal muutus liikumine väga raskeks. Nakkushaiguste levik oli linnades soodne. Linnaelanike eluiga oli lühem, kui maainimestel. Keskaegses linnas tegeleti põhiliselt siiski kaubanduse ja käsitööga. Linnad tekkisid ja arenesid välja just tänu käsitöölistele ja kaupmeestele, kes otsisid turvalist paika, kus tööd teha ning lõpuks kogunesid ühte kohta kokku, arenes linn. Linn hakkas aga arenema just tänu sellele, et nende töö oli tulus. "Eesti ajalugu" Õpik gümnaasiumile "Avita" Tallinn 2005 Mati Laur, Ain Mäesalu, Tõnu Tannberg, Ursula Vent "Keskaja ajalugu" õpik 8
Praegu saab ka vene keelega Eestis hakkama ja sellepärast nad ei üritagi eesti keelt selgeks õppida. Venelased elavad ja töötavad ainult omas seltskonnas, neil ei ole eriti mingit vajadust eesti kultuuri ja keelt õppida. Paljud nooremad oskavad soome või inglise keelt ja ootavad, et siit minema lääne poole saaaks. Eesti heaks ei tee nad praktiliselt midagi, pigem hädaldavad , et neil ei ole tööd ja kiusatakse muidu taga. Oma eriline Eesti on ka maainimestel.. Nad on suhteliselt kaugel sellest kiirest elutempost ja püüavad kohaneda uute tegevustega maaelus. Paljud, kes said maaomanikeks, otsivad uusi võimalusi maal äraelamiseks või müüvad oma talud ja lähevad linna elama. Need aga kes on jäänud, saavad seal talu pidades järjest paremini hakkama.Halvem on nende elu, kes elasid varem maal nagu linnas. Elamiseks suured paneelmajad ja piima ostsid poest. Nüüd ei oska nad midagi endaga peale hakata.
Maal on seevastu parimateks sõpradeks just vanemad. Näiteks enamus linnalapsi saadetakse varakult lasteaeda, et vanematel oleks rohkem vaba aega. Maal on see võimalus praktiliselt olematu, sest selliseid kohti on vähe ja lähimasse lasteaeda oleks väga kulukas viia. Laste, kes elavad linnas, meelistegevuseks on poodides käiia ja niisama sõpradega ringi kõndida. See nõuab vanematelt palju taskuraha. Tänu sellele kujunebki linnaelanike väärtuseks sõbrad ja vanemad. Maainimestel on selleks rohkem perekond. Kõige rohkem erinevad maakad ja linnainimesed üksteisest iseloomu poolest. Maainimesed on enamjaolt rahulikud ja töökamad. Linnakodanikud seejuures edukamad, haritumad ja julgemad. Maal elades tuleb teha palju füüsilist tööd ja vaba aega veedetaks perekonna seltsis. Linnas elades on aga rohkem aega ja võimalusi sõpradega koos veeta. Vanasti võisid need erinevused olla suured aga tänapäeval on need miinimumid
kvalitseetsemat gümnaasiumiharidust. Viimases alapeatükis käsitles autor kultuurikättesaadavust. Kultuur on oluline osa inimese arengus ning heaolu tekkel ja ka väärtushinnangute kujunemisel, siis pidas autor seda oluliseks teemaks. Kui võiks arvata, et maal elavad inimesed ei külasta kultuurisündmusi sellepärast, et piletid on liiga kallid, siis selgus et tegelikult peavad pigem linna inimesed pileteid liiga kalliteks. Maainimestel on probleemiks, see et elukoha lähedal ei toimu nii palju kultuurisündmusi ning puudvad asutused, kus kultuuri nautida. Kokkuvõtteks tõdeb autor, et Eestis esineb regionaalset kihistumist ning seda on tunda igas eluvaldkonnas. Taasiseseisvumise perioodil on lõhed maa ja linna piirkondadega kasvanud kogu aeg. See on probleemiks, mis vajab lahendamist. Vastasel juhul väheneb maa piirkondade rahvastik veelgi ning kihistumine suureneb. Poliitikutel on millega tegeleda ning
Maainimesele on raamid ette surutud ja väiketootja tunnetab seda, et ei sobi sellesse majandusruumi. See tekitab inimestel depressiooni ja tulevikuebakindlust kogu maaelus. Suurtootmise ja väiketalupidamise käärid on probleem, mida üksiktalupidaja ei saa ise oma tasandil lahendada. Suurtootmine ja talupidamine ei ole seotud ainult tööhõive probleemidega maal, vaid ka mitmete teiste probleemidega, mis puudutavad Eestit tervikuna. Näiteks on seoses maareformiga tekkinud maainimestel uus mure- missuguseks muutuvad meie 13 maastikud, kui järele jäävad ainult suurtalud ja suvilad. See võib täiendada osa põllumaade võsastumist ja teiste maade väljakurnamist, mida harrastati ka juba nõukogude ajal. See võib tähendada ka näiteks Eestile omase põllumaastiku kui esteetilise väärtuse muutumist. Samuti võivad muutuda looduskaitse probleemis sellise
1930- ndatest aastatest sai taas valdavaks maani pruudikleit. Iseloomulik oli kleidi ülipeen teostus ja hulgaliselt vaevu välja paistvaid, kuid äärmiselt keerukaid detaile. Koos lühikeseks lõigatud juustega tulid ka loorid, mis katsid pealae ja olid juustesse pärjaga kinnitatud. Üldiselt oli loor pikk, vahel isegi väga pikk. 17 Peigmehe riietus erilisi muudatusi selle aja jooksul läbi ei teinud, maainimestel oli see ehk pisut vähem uhke kui linnarahval. Pulmapidu Peoga alustati kohe pärast kirikust kojujõudmist. Maal oli rohkem ruumi suurte pidude korraldada ja nii on kogu 20.sajandi vältel püüdnud ka linnainimesed suuremaid pulmi maal pidada. Linna pulmapeod olid sel ajal tavaliselt väiksemad koosviibimised, mida peeti vaid ühel õhtul, erandiks siinjuures olid üliõpilaste ja vilistlaste pulmad, mida peeti konvendis, kus oli ruumi nii poelaudade kui tantsu tarvis
annaabi.ee 
