Maailma metsad ja nende tähtsus (0)

Märksõnad: metsatüüp, bioloogiline mitmekesisus, metsasus, puiduvaru, puidu 
juurdekasv, metsamajandus, jätkusuutlik ja säästlik areng. Maailma metsad ja nende tähtsus Mets on puittaimedega tihedalt kaetud ala. Metsade hulka ei arvestata aiandeid ega 
linnaparke.
FAO andmeil on maailmas 4 mld ha ehk 40 mln km2 metsa ehk umbes neli Euroopa-
suurust maatükki.
Rahvastiku tiheduse ja metsasuse vahel on negatiivne seos: mida rohkem inimesi 
mingis piirkonnas elab, seda rohkem on seal metsa maha võetud, et saada puitu ning 
rajada põlde, asulaid, teid, tehaseid ja kaevandusi.
Metsasus - metsaga kaetud maa osatähtsus mingi piirkonna või kogu maailma 
maismaa pindalast. Metsade kasulikkus Mets on kõige suurema bioloogilise mitmekesisusega elupaik Maal.
Bioloogiline mitmekesisus ehk biodiversiteet ehk elurikkus - enamasti peetakse
selleks liigirohkust, aga ka nt geneetilist varieeruvust ja ökostisteemide mitmekesisust. 1,3 miljonist kirjeldatud maismaa looma- ja taimeliigist elab ligi 2/3 metsas. FAO hinnangul on mets elupaik või elatusallikas 1,6 miljardile inimesele, kellest paljud on
põliselanikud. Metsad toodavad atmosfäärist suurel hulgal süsihappegaasi ja toodavad sellest 
hapnikku, mida  elusorganismid hingamiseks vajavad. Metsad on suured looduslikud veehoidlad ja veepuhastid (filtrid). Eriti oluline on mets mäestikes, stepialadel, rannikul ja linnade ümber, sest seal on 
äärmuslike loodusolude või inimtegevuse kahjulik mõju kõige suurem. Ka metsarikastes arenenud riikides on metsamajandusel oluline koht riigi majanduses.   Ekvatoriaalsed vihmametsad Metsatüübid- metsakooslused, mida eristatakse puu ja põõsaliikide kasvutingimustest. 
(temperatuur, niiskus, mullastik ja pinnamood).


Maailma metsad jagunevad väga paljudeks väiksemateks harudeks.
Eestis eristatakse kasvukohatingimuste alusel laane-, loo-, nõmme-, palu-, salu- ja 
soometsi.  Kõige laiema määratlusega metsatüübid, mille hulka liigituvad kõik väiksemad 
metsatüübid, sõltuvad eelkõige kliimast: ekvatoriaalne vihmamets, parasvöötme 
lehtmets, segamets ja okasmets. Ekvatoriaalsed vihmametsad (tuntud ka hillea nimetuse all) kasvavad ekvatoriaalses ja 
lähisekvatoriaalses kliimavöötmes. Maailma kõige sademeterohkemad piirkonnad, kus õhutemperatuur on aasta ringi 
kõrge: mitte kunagi alla +18'C ja enamasti ka sellest oluliselt kõrgem (+25...+28"C). Sademete hulk on suurim pärastlõunal. 
Aastane sademete hulk on vihmametsades vähemalt 1680 mm, enamasti aga 
vahemikus 1750-2000 mm, kuid paiguti võib ulatuda koguni 10 000 mm-ni. Puidu juurdekasv vihmametsas on keskmiselt 50 m3/ha aastas (okasmetsas 1-2 
m3/ha).   
puidu juurdekasv - aasta jooksul metsas pindalaühiku kohta juurde kasvav
puidu kogus (enamasti m3/ha) Elukooslused on maailma kõige liigirohkemad ja ökosüsteemid kõige keerukamad. Taimestik on väga lopsakas ja kasvab erinevate rinnetena.
Puurinded koosnevad väga paljudest eri liikidest, mistõttu on raske leida kõrvuti 
kasvamas kahte sama liiki puud. Valguse puuduse tõttu kasvab vihmametsas palju mööda tüvesid ronivaid liaane
ja puudele kinnitunud epifüüte. ● Liaanid- peenikeste pikkade vartega ronitaimed, mis valgust otsides teiste puude  tüvedele ja okstele toetudes kõrgemaks kasvavad. ● Epifüüdid-  taimed, mis kasvavad teiste taimede tüvedel, okstel ja isegi lehtedel. Vihmametsade mullad on väikse viljakusega.  Soojas ja niiskes kliimas lagundatakse taimejäänused väga kiiresti.
Mulda jääb vähe toitaineid ja huumushorisont püsib õhuke. 
Peaaegu kogu vihmametsas leiduv toitainete varu on talletunud elusas fütomassis 
(taimede biomass) ja on pidevalt käibes. Puude juurestik on pinnapealne, kuna sügaval mullas puuduvad toitained.


Hapnikubilanss on enamasti nullilähedane- 
Vihmametsad toodavad taimestikuga 20-30% hapnikku, mis tarbitakse lagundajate poolt
metsas eneses ja lagundatakse orgaanilistest ainetest mineraalaineteks. Nimelt on vihmametsad suured süsinikureservuaarid. Kui metsad hävitatakse, vabaneb 
süsinik süsihappegaasina atmosfääri, kiirendades oluliselt kliima soojenemist. Parasvöötme okasmetsad Okasmets on mets, kus kõik või enamik puid on okaspuud. Okasmetsad on kliima ja kasvukoha suhtes tundlikud. Üle 80% maailma okasmetsadest kasvab Venemaal ja Põhja-Ameerikas, eelkõige 
Kanadas. Maailma suurim loodusvöönd- Põhjapoolkera parasvöötme ehk boreaalne 
okasmetsavöönd, kutsutakse ka taigaks. Parasvöötme okasmetsad on levinud ainult põhjapoolkeral, sest lõunapoolkeral pole 
selle kasvamiseks sobivatel laiuskraadidel piisavalt maismaad. Taiga hakkas kujunema alles pärast viimast jääaega (umbes 10 000 aastat tagasi). Lõuna pool algab okasmetsavöönd seal, kus on kuiv ehk kliima enam sega- ja 
laialehelise metsa kasvu ei soosi. Okaspuude vahe lehtpuudega- Okaspuudel on koonuselise kujuga puuvõra, lehtede 
asemel on okkad, millel on vahakiht ja paks kattekude, mis vähendavad aurumist ja 
kaitsevad külma eest. Okaspuude juurestik ulatub sügavamale, kui lehtpuudel. 
Okaspuud on igihaljad, okaste vahetamine võtab liiga palju energiat.  Okasmetsas on vähem loomi, sest toiduks sobivat taimestikku napib. Okaspuud kui ka okasmetsad jagatakse kaheks: ● Tumetaiga: tumedaokkaliste puudega (kuusk, nulg). Tihe ja varjuküllane.
● Heletaiga: heledaokkaliste puudega (mänd, lehis, seedermiind). Hõre ja  valgusküllane.


Metsatööstus Metsadel on kolm suurt funktsiooni: 1) looduslik: elurikkuse koondaja ja säilitaja, süsiniku siduja, hap- niku tootja, kliima ja kohaliku veerežiimi kujundaja, äärmuslike
loodustingimuste leevendaja. 2)  majanduslik: loodusandide, eelkõige puidu pakkuja, ning seeläbi inimeste elatus-  ja tuluallikas. 3)  Sotsiaal-kultuuriline: elu- ja virgestuskeskkond (koht puhkamiseks ja töövõime  taastamiseks, sportimiseks ja taastusraviks).             oluline paik rahva- ja pärimuskultuuris. Metsamajanduse, metsa-, puidu-, paberi- ja mööblitööstuse ettevõtted moodustavad 
metsandussektori.
Metsamajandus - majandusharu, mis tegeleb metsa istutamise, kasvatamise, kaitsmise 
ja raiega. Eriti palju hakati puitu kasutama keskajal. Puidu kasulikkus- Kütteks ja ehitusmaterjaliks, laevade ehitamiseks ja paberi 
tootmiseks. Tänapäeval on välja töötatud palju uusi materjale, nt plast ja klaas, aga puit on siiani 
asendamatu tooraine. Vähe on majandusharusid, mis puitu üldse ei kasuta, ja nii areneb edasi ka 
metsatööstus.  Puiduvaru tuleb kasutada nii, et selle kasutusvõimalus oleks stabiilne ning ka metsa 
teised väärtused ei kannataks. Üks inimene tarbib oma elu jooksul aga keskmiselt 200 keskmise suurusega puud 
(kütus, ehitusmaterjal, mööbel, kirja- ja ajalehepaber, pakkematerjal, paberrätid). Metsatööstus on oluline tööandja eelkõige arenevates riikides. Arenevates maades 
kasutatakse väga palju raiepuitu kütuseks. Suurimad metsaööstuspiirkonnad asuvad põhjapoolkeral: Euroopas, Hiinas ja Põhja-
Ameerikas. Neis regioonides istutatakse ka kõige rohkem metsa.


Metsavaeses Jaapanis kasvab nõudlus Eesti puitmajade järele, sest need peavad hästi 
vastu maavärinatele. 2013. aasta märtsis jõustus Euroopa Liidus määrus, millega keelatakse ebaseaduslikult 
raiutud puude või nendest valmistatud toodetega kauplemine Euroopa Liidus. Metsade hävimine, kaitse ja säästlik majandamine Inimkonna puiduvajadus on aja jooksul pidevalt suurenenud ja nii on hävinud suur osa 
maailma metsadest. Esialgu oli metsi külluses ja neid hävitati mõtlematult. Maailma metsasuse vähenemine on viimasel kahel sajandil olnud kooskõlas rahvaarvu 
kasvuga. Hinnatakse, et 20. sajandil hävis 40-50% ekvatoriaalsetest vihmametsadest.
Puid raiutakse ebaseaduslikult ja eksporditakse jõukatesse riikidesse. Ekvatoriaalseid vihmametsi laastab endiselt alepõllundus ja küttepuidu hankimine. Vihmametsi langetatakse, et saada maad suhkruroo- ja sojaistandusteks ning 
karjamaadeks. Tselluloosi- ja paberitööstuse tarbeks. Mets on pidanud taanduma ka 
õlipalmiistanduste ees. Suhkruroogu, soja- ja palmiõli kasutatakse aina enam biokütuste
tootmiseks, mitte inimeste toiduvajaduse rahuldamiseks. Metsa ohustavad veel:
Äärmuslikud loodusolud (tavatult jääkülm talv või põuane aasta, tugev tuul ja tuiskliiv, 
üleujutused, soostumine, laviinid, maalihked, vulkaanipursked), seenhaigused ja kahjurid,
aga ka muud põhjused (nt inimese põhjustatud happevihm). Metsa majandamisel on kõikide funktsioonide võrdväärne säilitamine sisuliselt võimatu. Mets on taastuv loodusvara, kuid selleks, et metsad saaks taastuda, tuleb neid 
majandada säästlikult. Metsade majandamisel tuleb juhinduda jätkusuutliku ehk säästva arengu 
põhimõtetetest. Kui metsade pindala vähenemine jätkub viimaste aastate tempos (5 mln ha võrra 


aastas), siis kulub 800 aastat, et maakera oleks metsatu. Metsa suhtes tuleks teha majandamiskava: ● Ei tohiks raiuda rohkem, kui kasvab juurde.
● Tuleb kanda hoolt, et mets säilitaks oma elujõulisuse, uuenemise ja tootlikkuse.
● Raietöödega ei tohi ohustada elurikkust, viia tasakaalust välja ökosüsteemi  toimimist ja looduslikke aineringeid ega rikkuda veerežiimi. ● Peab säilima võimalus kasutada metsa sotsiaalkultuurilistel eesmärkidel. Selleks, et tagada jätkusuutlik areng, tegelevad riigid metsakaitsega.
Eestis tegeleb metsakaitsega Riigimetsa Majandamise Keskus - RMK. Rahvusvaheline tähelepanu ja pingutused on praegu suunatud eelkõige ekvatoriaalsete 
vihmametsade kaitsmisele ja säästlikule majandamisele, sest need hävivad maailmas 
kõige kiiremini. Ökosüsteemi teenused Ökosüsteemi teenuste mõiste võeti kasutusele selleks, et looduse kaitsmist 
majanduslikult motiveerida. Ökosusteemi teenuste sagedasem jaotus: ● Toetavad ja reguleerivad- süsiniku sidumine ja kliima reguleerimine, fotosüntees,  jäätmete biolagundamine, mullateke, õhu ja vee looduslik isepuhastumine, 
putuktolmlemine, kahjurite ohjamine, taimtoiduliste loomade arvukuse kontrolli 
all hoidmine kiskjate poolt. ● Varustavad- puhas õhk, põhjavesi, looduslikust veekogust püütud kala, kütteks ja  ehitusmaterjaliks raiutud puit, looduses vabalt kasvavad ravimtaimed, muld 
kultuurtaimede kasvatamiseks. ● Kultuurilised- väärtuslik paik puhkamiseks ja rekreatsiooniks, sportimiseks,  inspiratsiooni allikaks, pärimuskultuuri viljelemiseks aga ka õppimiseks ja 
teadusööks. Väljasuremise ehk liikide kadumise põhjused on suures osas looduslikud- kliima 
muutumine, hiidvulkaani purse, Maa kokkupõrge teise taevakehaga, lähedal asuva tähe 
plahvatus (supernoova).
Kaasnenud mastaapsete keskkonnamuutustega toime tulemiseks puudus enamikul 
liikidel kohastumus ning nad surid välja.


Üha kiiremini kasvav inimpopulatsioon on tarbinud järjest rohkem loodusvarasid:
Küttinud loomi ja kalu üle nende populatsioonide taastootmisvõime.
Raiunud metsa rohkem kui juurde kasvab.
Kurnanud ära viljakaid põllu- ja karjamaid.
Hõivanud järjest rohkem looduslike kooslustega maad hoonete, teede jm rajatiste alla.
Saastanud pidevalt looduskeskkonda nii oma otsese elukeskkonna vahetusläheduses 
kui ka kaugemal. Ökosüsteemid ei suuda nende muutustega kohaneda, palju liike sureb välja ja elurikkus 
väheneb. Ökosüsteemide hea seisukord on elulise tähtsusega:
Vee ja õhu looduslik isepuhastumine, jääkainete biolagundamine, süsiniku sidumine ja 
kliima reguleerimine, kalavarud, puit, loodus kui virgestuskeskkond. Elurikkus: mida suurem on ökosüsteemi elurikkus, seda vähem ohustab mõne liigi 
(populatsiooni) hävimine ökosüsteemi toimimist tervikuna ning seda kindlamalt
suudab ökosüsteem pakkuda meile vajalikke loodusteenuseid ja hüvesid. Tehislikud alternatiivid ökosüsteemi teenustele on aga väga kallid või puuduvad üldse. Säästva ehk jätkusuutliku arengu all mõistetakse sihipärast arengut, mis parandab 
inimeste elukvaliteeti kooskõlas loodusvarade ja keskkonna talumisvõimega. 
Jätkusuutliku arengu eesmärk on saavutada tasakaal sotsiaal-, majandus- ja 
keskkonnavaldkonna vahel ning tagada täisväärtuslik ühiskonnaelu praeguste ja 
järeltulevate põlvede jaoks. Jätkusuutlik areng hõlmab enamikku eluvaldkondadest.