Luuleteksti analüüs - Andres Ehin (0)

Andres Ehin
13. märts 1940 Tallinn – 10. detsember 2011
Eesti luuletaja, tõlkija ja kirjanik.
Ta õppis Tallinna 21. Keskkoolis , edasi läks õppima Tartu ülikooli kus ta valis erialaks soome-ugri keeled. Töötas 1960.—1970-ndail ajakirjandusväljaannetes „Küsimused ja Vastused”, „ Sirp ja Vasar ”, „Kultuur ja Elu” (1990-ndate alguses lühiajaliselt ka ajakirjas „Mana”), seejärel ENE toimetuses.
Luuletusi avaldas ta küll juba alates 1960. aastast, kuid tema debüütkogu „Hunditamm” ilmus alles 1968. aastal. Seejärel on Ehin järjekindlalt avaldanud õhemaid ja toekamaid luuleraamatuid. Lisaks on talt ilmunud romaane, näidendeid, arvustusi, filmistsenaariume, esseid jm.
Andres Ehin oli üks kõige rohkem reisinud eesti luuletajaid, ta esindas ja tutvustas meie kirjandust väsimatult ja laiahaardeliselt. Ka tema enda loomingut on rohkesti tõlgitud ning ta ise on jätnud oma jälje originaalse ja julge luuletõlkijana, paljude eri kultuuriruumide vahendajana (antoloogia „Kaksainus: maailma armastusluulet”). Veel on ta tõlkinud näiteks tšuktši muinasjutte („Unesnõiduja”), Pu Songlingi „Libarebased” ning „Libarebased ja kooljad”, koos abikaasa Ly Seppeliga „1001 ööd”. Koos eestindasid nad türgi luule valimikud „Isahirve öö” ja „Lind tulemäe kohal” ning soome luule valimiku „Kaarsild”.
Andres Ehin on üks 1960. aastate luulepõlvkonna mõjukamaid ja tuntumaid esindajaid ning üks kõige radikaalsem luuleuuendaja Eestis viimasel neljakümnel aastal.
Andres Ehinit peetakse Ilmar Laabani kõrval teiseks eesti sürrealistlikuks luuletajaks. Tema sürrealism on harilikult ladusa keelega ja hõlpsasti visualiseeritav. Avaldub see unenäo ja reaalsuse ühtesulamises, absurdis.
Kuigi tema tekstides leidub ka peidetud vihjeid, on need üldiselt loetavad suuremate eelteadmisteta. Enamasti on ta luuletused lapselikult mänglevad ja naljakad, neis on ulakust ja musta huumorit, nad taotlevad mõnusat ütlemist, kuid saavutavad selle tihti väga kuiva ja vaese keelega.
Kõige omasem on Ehinile meetriliselt organiseerimata kirjutusviis; värsimõõt võib sundida ta kõne ühetooniliseks, rääkimata riimist, mis võib muuta ka süntaksi puiseks ja tühistada kogu ütlemismõnu. See – eest on aga Ehinile suurepäraselt sobinud mitmesugused sõna – ja tähemängud, tähenduslik kahemõttelises, parafraasid ja paragrammid.
Ehinile on iseloomulik ka fragmenteeritus, mistõttu mõni tema luuleraamat koosnebki lihtsalt kildudest, mille omavahelisi seoseid on raske märgata.
+ - + + - on trohheus
tõusis tuul - + on jamb
- + + - +- + - - + - - on daktül
ja viis põllult ära traktori - + - on amfibrahh
+ - + - +-- + - - - - + on anapest
kõige tavalisema traktori
+-- - + --
metalse ja tüseda
+ - + + - + -
mullatolm jäi aga sinna
+ - +-
kus ta oli
+ - + - +- + - - + - -
traktor lendab üle kolhoosikeskuse
+ - - + + - + + - + - -
traktorist näeb esimeest käega vehkimas
+ - - + + - + + -
ometi ei tea ta mis teha
+ - + + + - + -
võtab nahkjopi taskust priima
- + - + - - -
ja läidab sigareti
+ - + - + - -
püüdes mõtteid koguda
tõusis tuul
ja viis põllult ära traktori
kõige tavalisema traktori
metalse ja tüseda
mullatolm jäi aga sinna
kus ta oli
traktor lendab üle kolhoosikeskuse
traktorist näeb esimeest käega vehkimas
ometi ei tea ta mis teha
võtab nahkjopi taskust priima
ja läidab sigareti
püüdes mõtteid koguda
Epiteet
Kordus
Isikustamine
Valisin selle luuletuse, sest see on hea näide Ehini luulestiilist, sürrealismist ja mängulisusest. Kogu luuletus põhineb vaid ühel ideel, traktori lendutõus. Traktor on tõusnud lendu, kuid siiski ta on „kõige tavalisem , metalne ja tüse“. Siinkohal on näha Ehini sürrealismi, kus mingi reaalne objekt toimib tema luules ebareaalselt. Muidugi võib tegu olla ka näiteks tornaado või keerisega, mis traktori õhku paiskab kuid see on Eesti tingimustes ebatõenäoline.
Tuul viis ära traktori – kõlab isikustamisena, minu jaoks just sõnad „viis põllult ära“ mõjub kuidagi inimlikult. Samamoodi tekib küsimus, kuidas käsitleda seda, et „traktor lendab üle kolhoosikeskuse“ – lendamine pole küll otseselt inimestele omane, kuid see on sürrealismi ja reaalsuse ühtimise koht.
Esimees „vehib kätega“, kuid see ei too mingit lahendust, ta ei saa traktorit peatada ning samuti ei tõuse ta ka käte vehkimise tulemusel ise õhku.
Selle kõige keskmes on traktorist, kes pole erinevalt esimehest paanikasse sattunud ning lahendab konflikti sigareti süütamisega, mingis mõttes võib seda vaadelda kui saatusega leppimist. Traktorist, kes juba nime poolest kuulub traktoriga kokku vabaneb traktori õhku tõusmise tagajärjel ning jääb unenäoliku lendtraktori ja esimehe argipäevalise maailma vahele.
12 rida, vabavärss, värsimõõduks kolmik /neliktrohheuse – laadne mõõt daktülilise ees?
Riimi ei ole