Tunnustati teda 2011. aastal Valgetähe IV klassi teenetemärgiga. Kirjanduslik tegevus algas Sangal luulekogu ''Närvitrükk'' koostamisega koos Toomas Liivi, Jüri Üdi ja Johnny B. Isotammega. Luulekogu ilmus aastal 1971 sarjas ''Loomingu raamatukogu''. Joel Sangal on ilmunud 4 luulekogu: 1. ''Abisõnad'' (1983) 2. ''Vigade parandus'' (1988) 3. ''Loomariik'' (1991) 4. ''Ohvitseride maja'' (2008) Viimase luulekogu ''Ohvitseride maja'' on teiste luulekogudega võrreldes palju süngem ja jääb selline mulje, et autor otsib traagikat, samuti Joel Sanga sarkasm mõjub nukrust tekitavalt. Joel Sanga artiklikogud: 1. ''Päripäeva vastukarva. Kirjatöid aastast 1976-1986'' 2. ''Espresso. Valik tööhüpoteese'' (kirjutisi aastaist 1987-2010) Joel Sang "Laul sõpradest" luulekogust ''Abisõnad'' Kui huupi äigad, tihtipeale tabad sa kogemata mõnda sõbrameest. Võib-olla sõbrad puu all pikutavad, ei oska hoida sinu kivi eest.
Nad inspireerivad, nad rahustavad, nad on eraldi pisikesed planeedid, mis elavad oma elu. Ning tema osavus panna tähti ja inimesi, tundeid ja igapäevaelu kokku ühte tervikusse, mis mulle kui lugejale väga heas mõttes silma jäi, on minu jaoks uudne. Ta ei loonud mitukümmend erinevat lugu, vaid läks vastvoolu tavaks saanud põhimõtetega. Kuigi mõnele võib see tunduda üsna primitiivne ning pealiskaudne viis kirjutada luulet – eriti neile, kes on harjunud harilike luulekogudega – võin oma poolt julgelt öelda, et on kindlasti neid, keda improviseerimine ja „omalooming“ selle teose puhul külmaks ei jäta. Mis „Taevalli“ eriti huvipakkuvaks teeb, on luuletaja mõtete ja teemade aktuaalsus tänapäeval. Nooremal põlvkonnal on kindlasti huvitav lugeda kirjaniku mõtteid, mis puudutavad meie ajastu probleeme, küsimusi ning tähelepanekuid ühiskonnas. Kuid igale küsimusele leidub alati ka vastus –
luules esineb ka süliriimi. Kõige äratuntavam on see, et Juhan Liiv on väga tundeline isamaa vastu. Tema luuletustes on kirjas see, mida kirjanik on ise läbi elanud. Mulle meeldib, kuidas Juhan Liiv paneb oma tunded väga tõepäraselt luuletustesse. Iga luuletuse lugemine tekitab mõne uue tunde ja mõtte, millele ise ei oleks tulnud. Tema isamaalised luuletused panevad mõtlema sellele ajale ja olukorrale, mis valitses siis. Siiani olen tutvunud väga väheste luulekogudega, kuid teen seda edaspidi kindlasti rohkem. Ma avastasin enda jaoks selle, kui palju huvitavaid mõtteid kirjanikud oma luuletustesse peidavad. Arvan, et luulekogude lugemine aitab arendada mõtlemist, teksti mõistmist ja tänu sellele võivad tulla väga head ideed.
Lõuna-Eestist, Sännast pärit Adson on olnud eesti kirjanduse kõige järjekindlam murdeluuletaja, võrumurdelisi tekste sisaldavad eranditult kõik tema 9 luulekogu (1917-1973). Murdekeele tõttu arhailise värvinguga värssides peegelduvad eesti luule arengulugu ja üldtendentsid: debüüt "Henge palango'" (1917) ja järgmine luuleraamat "Vana laterna" (1918) on sündinud Siuru palanguis ning moodustab oma erootilistes allüürides dialoogi M.Underi esimeste luulekogudega. Algupärase lisandusena on Adsonile aga omane nii sakraliseerivate armulaulude kui ka lapsepõlvemaade sidumine vanatestamentlike motiivide ja maastikega. Jäljendajana ja pühapaistet andvate seoste loojana on ta suurejooneline, teisalt aga ilmneb varakult ka tema kiindumus väikestesse ja lihtsatesse, turvalisust pakkuvatesse asjadesse. Need annavad tooni ka tema pagulaspõlves kirjutatud memuaristikas. Adsoni kolmandas luulekogus "Roosikrants" (1920) toetavad tema
Lõuna-Eestist, Sännast pärit Adson on olnud eesti kirjanduse kõige järjekindlam murdeluuletaja, võrumurdelisi tekste sisaldavad eranditult kõik tema 9 luulekogu (1917-1973). Murdekeele tõttu arhailise värvinguga värssides peegelduvad eesti luule arengulugu ja üldtendentsid: debüüt "Henge palango'" (1917) ja järgmine luuleraamat "Vana laterna" (1918) on sündinud Siuru palanguis ning moodustab oma erootilistes allüürides dialoogi M.Underi esimeste luulekogudega. Algupärase lisandusena on Adsonile aga omane nii sakraliseerivate armulaulude kui ka lapsepõlvemaade sidumine vanatestamentlike motiivide ja maastikega. Jäljendajana ja pühapaistet andvate seoste loojana on ta suurejooneline, teisalt aga ilmneb varakult ka tema kiindumus väikestesse ja lihtsatesse, turvalisust pakkuvatesse asjadesse. Need annavad tooni ka tema pagulaspõlves kirjutatud memuaristikas. Adsoni kolmandas
Mälgu Tee kaevule, Pedro Krusteni Kaugelviibija käekõrval, August Gailiti Kas mäletad mu arm, Liina Reimani Rambivalgus süttib, Jaan Lattiku Talupoja laul, Friedebert Tuglase Kogutud novellid. I ja palju teisi raamatuid. Jätkuvalt saadeti vähemalt kord kuus tuleriidale tol ajal ilmunud eesti kirjanduse paremik. Raamatuid hävitati nende sisu arvestamata üksnes ilmumiskoha järgi. Nii põletati koos Marie Underi, Kalju Lepiku ja Bernard Kangro luulekogudega ka Friedebert Tuglase Väike Illimar ja J. W. Goethe Fausti tõlge eesti keelde. Välisautorite loomingu hulgas, mis põletati, torkab silma M. Leblanci Õõnes nõel ja kommunistlikku ühiskonda analüüsiv M. Ailasi Novõi klass. Viimasest läks iga kuu tuleroaks kümneid eksemplare Edaspidi asendati autodafee osaliselt erihoiuga ja paljud kingitused jõudsid kohalegi. Näiteks 1959. aasta esimesel poolel vaatas Glavlit läbi 1228 postiga Eestisse
Elulugu Vetemaa on sündinud Tallinnas arhitekti perekonnas. Ta omandas kaks täiesti erinevat kõrgharidust: Tallinna Polütehnilisest Instituudist sai ta keemiainseneri, konservatooriumist helilooja diplomi. Vetemaa enda sõnul andis stuudium TPIs talle insenerliku, kergelt skeptilise ja asjaliku maailmakäsituse, millega huvitavalt liituvad muusikast ja kirjandusest (prantsuse sümbolistid, arbujad) saadud impulsid. Vetemaa valdab kõigi kirjandusliikide vahendeid. Ta alustas luulekogudega, jätkas proosaga ja veidi hiljem äratas tähelepanu näidenditega. Looming Vetemaa paistab silma vastuolusid ja paradokse armastava, kuid nende vahel tasakaalupunkti otsiva vaimu ning eri algeid sünteesiva kujutuslaadiga. Ta püstitab eetilisfilosoofilisi küsimusi ja sukeldub vastuste järele oma mitmeti kummaliste ja keeruliste tegelaste hingesoppidesse, vaibumatu huviga salapärase ja paradoksaalse inimloomuse vastu
Loodusluuletaja. Tema luule moderniseerus aeglaselt. Ta koostas ja kirjastas ise oma ,,Kogutud luuletusi" I-II, kus on kokku 1230 luuletust. 21. Eesti pagulasluule põhisuundumusi ja autoreid. Kontekst: teadmine, et ollakse paguluses ja seetõttu peab hoidma rahvuslikku järjepidevust. Terav oli traditsiooni ja modernismi vastasseis, kuid hiljem taandus, sest prantsuse sürrealismi asemele tuli angloameerika modernism. Traditsiooni hoidmine oli iseenesestmõistetav: paralleelselt uute luulekogudega ilmusid valimikud sõjaeelse kaanoni keskmesse tõusnud autorite luulest: Talvik, Alver, Masing, Kangro. Mägi koostas 2köitelise antoloogia 1958.1959. Neli põlvkonda: klassikud (Visnapuu, Suits, Adson, Under), arbujad ja nende kaasaegsed (Rannit, Kangro, Ristikivi), kadunud põlvkond (Kolk, Grünthal, Lepik, Laaban), paguluses hariduse saanud (Ivask, Karuks, Laaman). Henrik Visnapuu vilakam vanema põlvkonna autor. Kirjutas poliitilist isamaalüürikat oma
Tähtsamad teksti on loomingu alguses. 22. Nikolai Baturini looming. Baturiniga lõpeb kasseti autoritest rääkimine. 1960datel ei jõudnud tähelepanu ärata kirjunduses, luuledebüüt jääb teiste autorite varju. Kirjutab Eesti kirjakeeles ja mulgikeeles. Hiljem on mulgikeelset luulet eraldi avaldatud ,,Sinivald" (1990) Esimene luuleraamat ,,Maa-alused järved" (1968) 1970-80nda luule paistab silma teadlikult/progammiliselt kujundab luulekogudega. Luulekogu eraldi kujundavast kunstist. Baturini maailm on avar ja avatud. Ühalt rahvalik autor, teisalt teadlikult oma stiili kujundav autor. See paistab silma ka proosatee alguses. Arendab omamoodi filosoofia (ruumiga seotud: inimese eksistentsi seisukohast on avarilm maastikud, kus inimene oma olemuselt kohtub. Soovib kõikidest avarilmadest kirjutada suured romaanid. Teemadeks kõrb, taiga, meri jne). ,,Kuningaonni kuningas" (1973) esimene proosa romaan
esituses ettekandele. Vilepi sõnadele on viise teinud veel Priit Pajusaar, Ott Lepland (ansambli Meie Mees lastelaulude kogumikule) ja Alar Salurand. Piret Ripsiga koostöös valmis Tartu Gustav 21 Adolfi Gümnaasiumi hümn. Vabal valikul Vilepi luuleraamat on 2006. aasta koolide riikliku õppekava projektis 3. klassi kirjanduse nimestikus kõrvuti H. Käo, L. Tungla ja O. Saare luulekogudega. Vilep on saanud Karl Eduard Söödi nimelise lasteluulepreemia 2003. aastal luulekogu ,,Tere!" eest. 2004 - VII Nukitsa konkursil (lapsed) 6. koht ,,Kapiukse kollid" 2004 - VII Nukitsa konkursil (lapsed) 8. koht ,,Tere!" 2006 - VIII Nukitsa konkursil (täiskasvanud) 2. koht ,,Tahaksin olla" 2006 - VIII Nukitsa konkursil (lapsed) 11. koht ,,Tahaksin olla" 2006 - VIII Nukitsa konkursil (lapsed) 19. koht ,,Vaikuse hääled" 2006 - VIII Nukitsa konkursil (lapsed) 20
annaabi.ee 
