Ihtüoloogia eksami küsimused Pilet 1 1. Traalpüügi üldiseloomustus Läänemerel 2. Eesti siiad 3. Suluspõielised ja avaspõielised kalad. Miks ujupõiega süvaveekalad on suluspõielised? 4. Luukalade vanad ja moodsad välistunnused Pilet 2 1. Kalade soomuste tüübid 2. Eesti rannikukalandus (üldiseloomustus) 3. Sõõrsuud 4. Osmoregulatsioon mere- ja magevee luukaladel Pilet 3 1. Kalade standard- ja täispikkus. Plastilised tunnused 2. Peipsi kalanduse üldiseloomustus 3. Eesti lõhe ja forell 4. Lõpuste ventileerimine(ventileeritus?). Kuidas on tagatud lõpuste töö, et kala saab veest 80-90% hapnikku? Pilet 4 1. Uimed 2. Karpkalalised 3. Õhuhingamine 4. Kalanduse osatähtsus rahvamajanduses Pilet 5 1. Kalavalem ja meristilised tunnused 2
lähemalt luukalu ning kõhrkalu. Luukalad on soomustega veeloomad, kes on painduva ja voolujoonelise kehaga. Nad on kõigusoojased. Hingamiseks on neil lõpused. Maailmas elab 25 000 luukalaliiki, kellest 73 liiki elavad Eesti vetes. Luukalad elavad tiikides, jõgedes, järvedes, ookeanides ja meredes. (Bioloogia põhikoolile I) 2. LUUKALAD (OSTEICHTHYES) 2.1 Luukalade välisehitus Luukalade keha on voolujooneliline, paindlik ning kohastunud vee-eluga. Keha on enamustel luukaladel enam-vähem torpeedo kujuline. Paljude põhjakalde keha on selja-kõhu suunas lamendunud, keha laius on on suurem kõrgusest ja silmad on suunatud üles. Peaaegu kõigil kaladel on selg tumedama värvusega kui küljed, keha kõige heledam osa on aga kõht. Väikeses sügavuses põhja lähedale hoiduvate kalade värvus on aga väga mitmekesine, mida nimetatakse ka kaitsevärvuseks. Mõned põhjakalad võivad kiiresti muuta mustrit ja värvust vastavalt põhja iseloomule
kes sarnanesid üsna palju sisalikega. Uusaegkonnas muutsid valitsevaks imetajad, kellel oli mitmesugused eelised roomajatega võrreldes; nad olid osavamad liikujad, külma eest kaitses neid paks karvkate, nende järglased olid paremini kaitstud, nad sünnitavad väljaarenenud järglase, kellel on toit emapiimana pidevalt olemas ning kelle eest ka vanemad hoolitsevad. Toimus lindude ja imetajate levik ning mitmekesistumine. Rohkesti uusi liike tekkis ka luukaladel ja putukatel. Paleogeeniajastu lõpul ilmusid inimahvid, neogeeniajastul aga inimese eellased.
190.Ogarail on sabal üksik terav mürgiastel vale 191. Inimesele on ohtlikud järgmised railiste liigid: harilik astelrai ehk merikass; harilik elektrirai; (astelrailased, jõerailased ja elektrirailased) 192. Missuguse täispease liha on hinnatud inimtoiduna G Callorhynchus kõblasnina 193. Kõige liigirikkam selgroogsete klass on: luukalad 194. Luukalade skelett on täielikult luustunud: vale 195. Luukaladel puudub ujupõis vale 196. Luukalade südames on venoosne veri 197. Paljudel luukaladel esinevad poised. Need on maitsmis- ja kompimiselundid 198. Võrreldes kõhrkaladega on luukalade aju palju täiuslikum vale 199. Luukalade hulgas esineb mõnedel liikidel lõimetishoole (järglaste kaitsmine) õige 200. Kõige suurem tuurlane on Huso huso beluuga 201. Kõige pikema elueaga tuurlased on Huso huso 100a. beluuga 202. Kuidas nimetatakse tuurlaste inimtoiduna hinnatud marja? Kaaviar 203. Missuguse tuurlase marjaga maksis Narva linn 17. saj
lõpuspiid, püloorilised ripikud, selgroolülid, neeluhambad, poised, tuurlaste kilbised. Meristilised tunnused on sageli heaks diagostiliseks näitajaks süstemaatikas ja kalade määramisel. 4. Kalade luustik (peamised luud, kolju, jäsemete toes, selgroog ja selle ehitus), lihased (lihaste tüübid) ja katted (nahk, soomused, nende tüübid). Selgroog ja roided: · Haidel kõhrest toes; · Tuurlastel osaliselt luustunud seljakeelik; · Luukaladel tõelised selgroolülid, mis moodustavad selgroo. Selgroog jaguneb keha- ja sabaosaks. Selgroolüli koosneb kehast, mille pinnad on nõgusad ja jätketest. Ülemised jätked on ühinenud ogajätkeks. Nende vahele jääb neutraalkanal, kus paikeb seljaaju. Alumised on kehaosas ühinemata ja neile toetuvad külgedel roided. Sabaosas on anad ühinenud jättes enda vahele hemaalhanali, kus kulgeb sabaveen. Kolju ehk pealuu: · Silmudel pole luid, seega ka koljut ja lõualuid lõuatud;
esimesed lindude eellased, kes sarnanesid üsna palju sisalikega. Uusaegkonnas muutsid valitsevaks imetajad, kellel oli mitmesugused eelised roomajatega võrreldes; nad olid osavamad liikujad, külma eest kaitses neid paks karvkate, nende järglased olid paremini kaitstud, nad sünnitavad väljaarenenud järglase, kellel on toit emapiimana pidevalt olemas ning kelle eest ka vanemad hoolitsevad. Toimus lindude ja imetajate levik ning mitmekesistumine. Rohkesti uusi liike tekkis ka luukaladel ja putukatel. Paleogeeniajastu lõpul ilmusid inimahvid, neogeeniajastul aga inimese eellased. · Taimede evolutsioon Taimed pärinevad rohevetikatest, mis on ülejäänud vormidega parafüleetiline rühm ning mida arvatakse kord taimede, kord protistide hulka. rohevetikatel on kahemembraanilise kattegakloroplastid, mis sisaldavad klorofülli a ja b. Nad võivad olla flagellaadid, koloonialised või isegi algeliselt hulkraksed. Paljud on
haruldane), teistel munetakse nad, ning jäävad seejärel oma jätkete abil veetaimede külge ja valmivad seal. (Kõhrkalad; Kõhrkalad ja sõõrsuud) 7 Luukalad Luukalad (Osteichthyes) on keelikloomade hõimkonna ülemklass. Nad arenesid välja teistest kalade rühmadest hiljem ja neid peetakse kõige arenenumateks. Nende ujumist hõlbustavad voolujooneline kehakuju, uimed, soomused, libe keha ja ujupõis. Välisehitus Luukaladel on voolujooneline keha, mis on enamasti külgedelt kokku surutud. Nende pea on suhteliselt suur. Seal asuvad suu, pea külgedel silmad, ning suu ja silmade vahele jäävad ninaavad. Kummagi silma taga paikneb lõpuseid kattev lõpusekaas. Pea läheb sujuvalt üle kereks. Kael puudub, mille tõttu ei saa ta pead kere suhtes pöörata. Keha lõppeb sabaga. Keha katavad ja kaitsevad luulised soomused, mis asetsevad osaliselt üksteise peal.
mis ulatub piki kogu keha peast sabauimeni. Eesosas on selgroog ühenduses koljuga. Toes on ka uimedel. Toese külge kinnituvad lihased (kõige tugevamad on selja- ja sabalihased). Pilt 1. Kala luustik ahvena näitel. Luukaladel on enamasti suus hambad, mis võivad paikneda peale lõugade veel ka suulaeluudel, keelel, lõpuseaparaadi luudel. Millisel alljärgneval pildil on kala luustiku osa? a) b) c) Kala kereosas selgroo all paikneb suur kehaõõs, kus asuvad siseorganid. Toit neelatakse läbi neelu ja edasi liigub see läbi söögitoru makku. Maomahla toimel hakkab toit seeduma, osaliselt seedinud toit läheb peensoolde, kus seedimist aitavad kõhunäärme seedemahl ja maksast tulev sapp
Näitkes paremini g. toitunud kala keha kõrgus ja paksus võib olla suurem kui nälginud kalal, viimasel on aga h. suhteliselt suur pea, suured silmad, madal keha ja peenike sada. 30. Kalade luustik, lihased ja katted. a. Selgroog ja roided: · Haidel kõhrest toes; · Tuurlastel osaliselt luustunud seljakeelik; · Luukaladel tõelised selgroolülid, mis moodustavad selgroo. b. Selgroog jaguneb keha- ja sabaosaks. Selgroolüli koosneb kehast, mille pinnad on c. nõgusad ja jätketest. Ülemised jätked on ühinenud ogajätkeks. Nende vahele jääb d. neutraalkanal, kus paikeb seljaaju. Alumised on kehaosas ühinemata ja neile toetuvad e. külgedel roided. f. Sabaosas on anad ühinenud jättes enda vahele hemaalhanali, kus kulgeb sabaveen. g. Kolju ehk pealuu:
Ülimalt stabiilsed. Haid ja raid Antikehad kuni 10x väiksemad (14 Kda) ja eriti oluline, et nende antigeeniga seostumise ala on väiksem. Valkude pinnal olevad praod või struktuurid on haige antikehadega tuvastatavad. Võivad seostuda ka hüdrofoobsemate alade, „pragude“ ja muude selliste piirkondadega („clefts and groves“) mida imetajate antikehad „ära ei tunne“. Ülimalt stabiilsed. Haidel võime leida antikehasid, millel puuduvad konstantsed ahelad. Luukalad Luukaladel on antikehade klasse palju rohkem kui imetajatel. Need on suht madala afiinsusega. Afiinsusküpsemine nõrk või puudub. Tüümus on olemas, lümfisõlmed puuduvad. IgM, IgX, IgR, IgW, NAR, IgM redox, klasse on rohkem kui imetajatel, evolutsioon on läinud lihtsustumise teel madal affiinsus, aeglane vastus afiinsusküpsemine nõrk või puudub tüümus olemas, lümfisõlmed puuduvad
annaabi.ee 
