Lüüasaamine muistses vabadusvõitluses kui pöördepunkt eestlaste ajaloos (5)

Lüüasaamine muistses vabadusvõitluses kui pöördepunkt eestlaste ajaloos
Eestlaste muistne vabadusvõitlus on Balti ristisõdade üks osa, mis toimus aastatel 1208-1227. Sõja põhjuseks loetakse katoliku kiriku soovi laiendada oma võimupiire Euroopas ning vallutada uusi maid. Sõda lõppes aga eestlaste kaotusega ning seejärel liideti Eesti Lääne-Euroopa kristliku kultuuriga .
Peale Eestimaa vallutamist toimus pikka aega siinsete maade jagamine erinevate ordude ja riikide vahel. Pärast maade jagamist tuli aga maaisandatel oma valdused keskaegse Euroopa mudeli järgi üles ehitada, rajati linnuseid, kuhu pandi elama rüütlitest läänimehed, kelleks võisid enamasti saada Põhja-Saksamaalt pärit vasallid , kuid samas ka kohalikud ülikud, kaupmehed ja linnakodanikud . Hiljem läänimeesteks tõusnud eestlased võtsid kiiresti omaks uued väärtushinnangud, uue keele ning sulandusid vasallkonda. 13.saj keskel elas enamik vasalle maaisanda linnuses ja külastas oma valdusi vaid selleks, et koguda andamit talupojalt, kes võis vabalt maad kasutada. Sajandi lõpupoole siirdusid aga enamus vasalle maale ning asutasid esimesed eramõisad. Eestlaste jaoks toimus muutus, nende maa territooriumid olid ümberjagatud uute võõrvõimude vahel ning neid püüti muuta euroopalikumaks.
Valdav osa kohalikust rahvast- eestlastest, taandati siiski talupojaseisusesse, mis oli õiguste poolest alguses küllaltki hea, sest vallutajad tunnistasid eestlaste isiklikku vabadust ja õigust pärilikule maakasutusele. Eestlaste jõukus hakkas hetkeks isegi kasvama, sest hoogustuv hansakaubandus ja siseturu nõudluse suurenemine avas talurahvale oma toodangu turustamiseks varasemast laiemad võimalused. Paraku tuli aga leppida ka nn ristiusuliste kohustustega sealhulgas suurte koormistega, mis algselt olid mõeldud kiriku ülalpidamiseks, kuid tegelikult vasallide ja maaisandate kukrusse jõudis. Talupojad pidid ehitama ka teid, kirikuid ja linnuseid ning nende õigus ja kohustus oli ka sõjateenistus, kus kanti relva, osaleti sõjakäikudel ning maa kaitsmisel. Peale muistset vabadusvõitlust oli talurahva õiguslik seisund väga kindlalt piiritletud ning nende kohustused paigas.
Kuna siiski oli tegu ristisõjaga, siis toodi eestlastele ka uus usk, ehk nende endine muistne usund pidi asenduma millegi uue ja võõraga. Maa alistamisel rahvas ristiti ja alustati kirikute ehitamist, enamasti igasse kihelkonda üks. Kihelkonnakirikutesse seati ametisse preestrid , kelle ülesandeks oli pidada jumalateenistusi, jagada sakramente ning rahvast kristlikus vaimus õpetada ja juhatada. Enamasti koosnes vaimulikkond sakslastest. Eestlastele tõi ristiusk kaasa selle, et neile hakati jagama haridust, millest nad küll alguses ladina keele tõttu aru ei saanud, kuid algus oli juba tehtud.
Ristisõja toetajaks olid kaupmehed, seepärast tekkisid vallutuste käigus ka esimesed linnad, millel oli iseseisev õiguslik staatus ning mille piires muutusid senised sõltuvussuhted kehtetuks: elanikud moodustasid iseseisva omavalitsusliku linnakogukonna. Linnaelanike koosseisu kuulusid nii eestlased kui sakslased , viimased moodustasid küll linna tuumiku. Kohalik rahvas ei suutnud kaugkaubanduses sakslastega konkureerida, aga kohalikus kaubanduses olid neil mitmed eelised, sest nad valmistasid käsitööd, mis vajas suuremat füüsilist jõudu ning polnud luksusesemeid valmistav. Tänu ristisõjale hakkas Eesti aladel arenema linnakultuur , mis pani aluse tänapäeva linnade tekkele ning mis on suur muutus võrreldes eelneva ajaga .
Kui aga peaaegu sajand peale vabadussõjas lüüasaamist otsustas Taani kuningas müüa oma Põhja-Eesti alad Saksa ordule, kartsid senised vasallid uut maaisandat ja eestlased püüdsid võimuvõitluse vahekorras hoopis vabadust taastada. Nii alustasid eestlased 1343. aastal Jüriöö ülestõusuga, kus püüti tappa kõik sakslased. Ülestõus aga ebaõnnestus, eestlaste juhid tapeti ning ordu sai Põhja-Eesti tegelikuks peremeheks. Selle sündmusega hukkus talurahva jõukam ja teovõimelisem osa, väikevasallid vaesusid: sotsiaalne koosseis ühtlustus. Peale Jüriöö ülestõusu tekkis Eestisse pärisorjus.
Arvan, et muistset vabadusvõitlust võib nimetada pöördepunktiks eestlaste ajaloos, sest peale seda toimusid siin mitmed muutused: levis ristiusk, inimesed said algelist vaimulikku haridust, meie keel rikastus saksa keele arvelt ja tekkis linnakultuur. Eestlaste ühiskonnakorralduses toimus suur edasiareng. Kahjuks, aga eestlaste soov taastada vabadus läbi ülestõusu tõi neile hoopis pikaks ajaks pärisorjuse ning nende ühiskonna areng ei olnud enam nii märkimisväärne.
Kadri Luik 11A