· P.A. Kostõtsev 1845-1895 agronoomiline mullateadus · N.M. Sibirtsev 1860-1900 esimene geneetilise mullateaduse õpik · Anton Nõmmik- koostas Eesti kohta esimese agrogeoloogilise suunitlusega kaardi (1924) · Alfred Lillema- koostas esimese geneetilise suunitlusega kaardi Eesti kohta (1946) · Oswald Hallik- uuris happeliste muldade levikut Eestis ja kõikvõimalikke lubiaineid happesuse likvideerimiseks, muldade lupjamisele aluspanija. · Arnold Piho- pani aluse tõelisele väetusõpetusele, rajas väetiskatsete võrgu eestis. · Loit Reitman- Eesti mullageneesi rajaja. · Endel Kitse mulla eripind Mulla koostis: tahkeosa 50% (mineraalid 45%, orgaaniline aine 5%), õhk 25% vesi 25% Geoloogia ülesanneteks on Maa ülemiste kihtide e. maakoore ehituse, kivimilise koostise ja kivimite vastastikuste suhete selgitamine. Samuti uurib kivimite teket ja muutusi, ka maapinna reljeefi muutusi
sealt saagiga eemaldatakse. Agrokeemia ülesandeks on on oskusliku väetamise kaudu suurendada põllumajanduskultuuride saaki, parandada saagi kvaliteeti ja tõsta mullaviljakust nii, et sellega ei kaasneks keskkonnareostuse olulist suurenemist. Suured teened on ka vene teadlasel Gedroitsil, kes andis kaasaegse käsitluse neeldumisnähtustele mullas, tema tööd said teoreetiliseks aluseks muldade lupjamisele ja mineraalväetiste andmise optimaalse andmise aegade ja viiside planeerimiseks. Eestis on ag arenemine eelkõige seotud C.R.Jakobsoniga, kes kasutas ja propageeris erinevaid väeamise viise. Tänapäevani on kasutusel soovitused sõnniku ratsionaalse säilitamise ja kasutamise kohta. Väärtuslike katseid korraldas Eisneschmidt ja Nõmmik. Sõjajärgselt kuulsaim Hallik, kelle elutööks on Eestis levivate happeliste muldade lupjamise küsimuse uurimine ja lahendamine 13
lämmastikväetis ära jätta, kuna lämmastik soodustab kattevilja lopsakat kasvu. PK-väetise normi on otstarbekas suurendada 2…3 korda, andes sellega ära ka järgnevale põldheinale määratud PK-väetised. Põldhein Põldheina väetamine algab juba kattevilja väetamisega ja siis tehtud vigu on hiljem põldheina väetamisega raske parandada. Kuigi timut talub happelist mulda paremini kui ristik, reageerib ta lupjamisele siiski positiivselt. Teiseks oluliseks põldheina saagi suurendamise võtteks on eelvilja väetamine sõnnikuga. Lämmastikväetise norm sõltub liblikõieliste osatähtsusest kamaras. Esimese aasta põldheinale reeglina lämmastikku ei anta. Kõrrelised aga (teise aasta põldhein) reageerib lämmastikuga pealtväetamisele hästi. Seepärast on kõrreliserikkale põldheinale soovitav anda 40…80 kg/ha lämmastikku (mitmeniitelisele rohkem).
Kui kergema lõimisega kattekiht on tüsedam (ca 50...60 cm), siis tekib huumushorisondi alla Baf horisont. b) L(P) hele näivleetunud muld. Tüüpprofiil: A-Elg-B-C. Kui kergema lõimisega kattekiht on õhem (30...40 cm), siis Baf horisont puudub ja tekib hele näivleetunud muld. Põllumuldade huumusesisaldus 1,9...2,4%. Liikuvate toiteelementide sisaldus suhteliselt väike. Looduslikel aladel mullareaktsioon mõõdukalt või tugevasti happeline, põllumuldadel tänu lupjamisele tavaliselt nõrgalt happeline. Metsamuldade küllastusaste 60...70%, põllumuldadel 75...85%. Puistu boniteet kõrge, I klass. Kultuurmaadena kasutamise seisukohalt on tegu üle keskmise viljakusega muldadega, boniteet tavaliselt 40...50 hp. Moodustavad 5,9% kogu maafondist ja eriti suur on nende osatähtsus haritaval maal (15,1%). Levikuala peamiselt Kagu-Eesti lavamaa ja Sakala kõrgustikul. 2. Leetunud mullad Lk. Tekkinud karbonaadivabal lähtekivimil, kihisemine puudub, happelised mullad
feodaalkorra lõppu). Tähtsaim mullateaduse rajaja on V. Dogutsajev- pani aluse kõige olulisematele mullateaduse valdkondadele. Anton Nõmmik- koostas Eesti kohta esimese agrogeoloogilise suunitlusega kaardi (1924). Alfred Lillema- koostas esimese geneetilise suunitlusega kaardi Eesti kohta (1946). Oswald Hallik- uuris happeliste muldade levikut Eestis ja kõikvõimalikke lubiaineid happesuse likvideerimiseks, muldade lupjamisele aluspanija. Arnold Piho- pani aluse tõelisele väetusõpetusele, rajas väetiskatsete võrgu eestis. Loit Reitman- Eesti mullageneesi rajaja. Rein Kask- aluspanija muldade hindamisele ehk boniteerimisele. Mulla mineraalosa ja selle kujunemine Maa ehituses võime eristada nelja erinevat geosfääri ehk vööd, kus aine koostis, omadused ja termodünaamilised tingimused erinevad. Kõige pealmiseks kihiks on maakoor, mille tüsedus võib varieeruda küllaltki suurtes piirides (20-60 km)
..60 cm), siis tekib huumushorisondi alla Baf horisont. b) L(P) hele näivleetunud muld. Tüüpprofiil: A-Elg-B-C. 24 Kui kergema lõimisega kattekiht on õhem (30...40 cm), siis Baf horisont puudub ja tekib hele näivleetunud muld. Põllumuldade huumusesisaldus 1,9...2,4%. Liikuvate toiteelementide sisaldus suhteliselt väike. Looduslikel aladel mullareaktsioon mõõdukalt või tugevasti happeline, põllumuldadel tänu lupjamisele tavaliselt nõrgalt happeline. Metsamuldade küllastusaste 60...70%, põllumuldadel 75...85%. Puistu boniteet kõrge, I klass. Kultuurmaadena kasutamise seisukohalt on tegu üle keskmise viljakusega muldadega, boniteet tavaliselt 40...50 hp. Moodustavad 5,9% kogu maafondist ja eriti suur on nende osatähtsus haritaval maal (15,1%). Levikuala peamiselt Kagu-Eesti lavamaa ja Sakala kõrgustikul. 2. Leetunud mullad Lk. Tekkinud karbonaadivabal lähtekivimil, kihisemine puudub, happelised mullad
Kui kergema lõimisega kattekiht on tüsedam (ca 50...60 cm), siis tekib huumushorisondi alla Baf horisont. b) L(P) hele näivleetunud muld. Tüüpprofiil: A-Elg-B-C. Kui kergema lõimisega kattekiht on õhem (30...40 cm), siis Baf horisont puudub ja tekib hele näivleetunud muld. Põllumuldade huumusesisaldus 1,9...2,4%. Liikuvate toiteelementide sisaldus suhteliselt väike. Looduslikel aladel mullareaktsioon mõõdukalt või tugevasti happeline, põllumuldadel tänu lupjamisele tavaliselt nõrgalt happeline. Metsamuldade küllastusaste 60...70%, põllumuldadel 75...85%. Puistu boniteet kõrge, I klass. Kultuurmaadena kasutamise seisukohalt on tegu üle keskmise viljakusega muldadega, boniteet tavaliselt 40...50 hp. Moodustavad 5,9% kogu maafondist ja eriti suur on nende osatähtsus haritaval maal (15,1%). Levikuala peamiselt Kagu-Eesti lavamaa ja Sakala kõrgustikul. 2. Leetunud mullad Lk. Tekkinud karbonaadivabal lähtekivimil, kihisemine puudub, happelised mullad
Näivleetunud mullad LP Nüld 0,15% C:N metsam. 15, põllum. 1011 Pruunid näivleetunud mullad LP Stagnic Luvisol (WRB), Glossoboralfs, Eutroboralfs (ST) Mullaelustik looduslikes LP pidurdunud või väheaktiivne, seeneline lagunemine Põllumuldades tänu lupjamisele intensiivistub, seeneline asendub bakteriaalse lagunemisega Heledad näivleetunud mullad L(P) Mullasõmerad vähese vastupidavusega ning purunevad vihmapiiskade mõjul kergesti Endla Reintam, 2009 13 Põllum
· anda mulda piisavas koguses orgaanilist ainet, vajadusel kasutada järel- ja vahekultuure; · ajastada ja korraldada mullaharimist nii, et mulla struktuur ei kahjustuks; · kasutada sellist põllumajandustehnikat (eelkõige harimistehnikat), millega ei kaasneks mullaprofiili lõhkumist; · võtta regulaarselt mullaproove, et saada pilti mulla seisundist ja toitainesisaldusest, mis on aluseks tasakaalustatud väetamisele ning vajadusel muldade lupjamisele. Hea põllumajandustava vältimatu tingimus on mullaseisundi hindamine ja mulla seisundile vastav tegutsemine. Muldade seisundi jälgimise oluline meetod on mullaproovide võtmine ning nende tulemuste analüüs. Mullaproovi võtmise käigus saab: · hinnata huumushorisondi tüsedust ja selle varieerumist; · selgitada mullaerimite vaheldumist põllul; · hinnata mulla võimalikku tihenemist, selle iseloomu ja paiknemist. Laboratoorne analüüs võimaldab lisaks eelnevale:
rajatud spordi- ja golfimurude pH-taset tuleks aeg-ajalt kontrollida. Linnahaljastuse puhul on täheldatud, et pigem esineb probleeme pinnase liigse aluselisuse kui happesusega. Igal konkreetsel juhul tuleks lupjamise või sellest loobumise otsus teha mullaanalüüsi põhjal. 100 Tähelepanu tuleks pöörata ka kanarbikuliste jaoks (eriti rodode jaoks) rajatud turbaaedade väetamisele ja lupjamisele. Üldlevinud arvamus on, et rodod vajavad väga happelist ja väga toitainetevaest kasvukohta. Tegelikkuses tuleks rodosid väetada spetsiaalsete rodoväetistega ning anda regulaarselt ka orgaanilisi väetisi – eelkõige mõõdukates kogustes komposti. Kuna rodode juurestik on pinnalähedane, siis satub orgaaniline aine ka juurestikupiirkonda, kus parandab mikroorganismide tegevust ning soodustab mükoriisa arengut. Rododele on sobivaks pH tasemeks ~ 5
annaabi.ee 
