50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 1 leht
Lehekülgede arv dokumendis
2013-03-18
Kuupäev, millal dokument üles laeti
48 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
SephyRox
Õppematerjali autor
Kallis lugeja! See mälestusraamat on kirjutatud ning koostatud seoses minu selle aastase praktilise tööga ning on pühendatud Läänemaa Ühisgümnaasiumi viiendale juubeliaastale. Ma loodan, et kõik kes Te seda loete, saate kooli ajalugu ja sündimise lugu veidikene rohkem teadma ning ehk need toredad mälestused kattuvad veidigi Teie enda omadega. Sooviksin väga tänada oma juhendajat Monika Undot tema kannatlikkuse eest ning kõiki vilistlasi, kes olid nõus oma mälestusi minuga jagama. Mul on olnud väga lõbus Teie lugusid lugeda ja ma loodan, et ka kõigile teistele toovad need lood naeratuse näole. Suur aitäh! Palju õnne Läänemaa Ühisgümnaasium! Loodan, et neid rõõmsaid ja lõbusaid aastaid tuleb veel sadu! 2 Natuke ajaloost.. Koolireform gümnaasiumivõrgu korrastamiseks tõi rohkelt vastukaja nii õpilaste kui linnakodanike seas. Omavalitsusjuhid polnud nõus koole sulgema, samas õpilasi meelitas mõte har
Bill Rogers Käitumine klassiruumis Tõhusa õpetamise, käitumisjuhtimise ja kolleegitoe käsiraamat 1 Sisukord Arvustajad raamatust „Käitumine klassiruumis“ 4 Autorist 5 Teemad 6 Tänuavaldused 7
tagastad. KURBUS/VALU: Ärge valage värskeid pisaraid vanade kurvastuste peale! Elu ilma valuta ja kurbuseta, pole see õige elu. Parim kättemaks vihale, on naer! Ma pole pika vihaga - maksan kätte ja unustan! Kurbuse kõige kõrgemal astmel pisarad puuduvad. Kui see oleks paljalt valu, ta sulaks läpipaistvaiks pisaraiks, peegeldades oma sisimat saladust ilma ühegi sõnata. Vihasena võib pidada parima kõne, mida kunagi kahetseda tuleb. Mitmekordse haiget saamise tulemuseks on usalduvuse kadumine Kunagi ära ole oma valuga üksi, sest kui kellegile räägid, on valutum. Vahel naeratad ka siis, kui süda tegelikult nutab. Kui sa pole kunagi kurb, siis sa pead end muutma, sest inimene, kes pole kunagi kurb, sel pole ka süda. See võltsnaeratus varjab pisaraid, mis mu südames jõgedena voolavad. Kurbuse varjamiseks on mul rõõmus suu ja silmad, mis säravad kas naerust, pisaratest või alkoholist.
Nii peavad head väikesed poisid ja tüdrukud ikka istuma. Näen, et üks väike tüdruk vaatab aknast välja; kardan, ta arvab vist, et ma olen seal kusagil väljas, võib-olla puu otsas ja pean linnukestele kõnet. (Heakskiitev naerukihin.) Tahaksin teile öelda, kui hea meel on mul näha nii palju rõõmsaid puhtaid näokesi sellises köhas nagu siin, kuhu olete kogunenud õppima, kuidas õiglased ja head olla.» Ja nii edasi ja nii edasi. Pole mõtet kogu kõnet kirja panna. See oli selline kõne, mis ei muutu ja on seega tuttav meile kõigile. Viimast kolmandikku kõnest segasid taasalanud võitlused ja muud meelelahutused teatud pahade poiste hulgas, samuti nihelemine ja sosistamine, mis levisid'-"üle terve ruumi, uhtudes isegi niisuguste eraldatud ja kindlate kaljude aluseid, nagu Sid ja Mary. Kuid siis lakkas äkki mister Waltersi hääle vaibumisega igasugune müra, ja kõne lõpp võeti vastu-vaikse tänupuhanguga.
Kõige hullem viis kedagi igatseda on olla tema kõrval ja teada, et sa ei saa teda kunagi. Selle asemel, et igatseda vanu aegu, tuleks võtta kõik praegusdest aegadest, sest ka need muutuvad ajapikku vanadeks aegadeks ja siis on meil mida mäletada. Igatsus armsa sõbra vastu tunned alles siis, kui olete lahkunud. Vahepeal igatsen Sind nii palju, et mul hakkab paha. Inimesed, kes tõeliselt igatsevad on hoopiski teistsugused, nemad ei ütle välja seda, just nemad istuvad keskööni üleval, just need püüavad sõprade juures naerda, käivad mälestustemaal ning tänu sellele on igatsus nii tohutult valus neile! Igatsen sind hoolimata sellest, et sa murdsid igaveseks mu südame. Igatsedes ei suuda olla Mina ise, pole isu, ei maga, ei taha midagi... nagu oleks haigus keha vallutanud. Keegi ei saa minna tagasi ja alustada uuesti algusest, kuid igaüks saab alustada täna ja teha uue lõpu. Mäletad, kuidas sa naeratasid mulle esimest korda? Mina istusin pingil, sina istusid uk
Kas need Ma tean, mis õues toimub, aga mul on kaks jalanõud siin on sulle tuttavad? Saad põhjus, et seda välistada. Me veel jõuame aru? Kas see asend, kuidas sa istud, on sulle selleni. tuttav? Kas see käsi, need sõrmed, need LAURA: Seda ei saa välistada. Te solvate küüned on sulle tuttavad? Saad aru? Saad mind. aru, kuhu ma sihin? Siin toas ei ole juba kuu OSVALD: Ma ei solva sind. See ei tule kõne aega midagi muud olnud. Kõik siin räägib alla. Sa ei tea, mida tähendab see, et sa siin ainult sinust. Ma olen seda kuulanud, minu lähedal istud. Sa ei julge ärrituda? näinud, tundnud. Minu enda jaoks ei olegi Teeme selle puudutamise ära, siis on asi ühel siin enam ruumi. Kui sa astusid siia tuppa pool. Ära liiguta. Pane käsi rahulikult laua veerand tundi tagasi, siis nagu ei olekski alla, lihtsalt laua alla. Väga hea
hakata,» 26 ütles Emmi rahuga. «Sa pole ju veel täis ratsutaja.» «Täis ratsutaja, täis ratsutaja,» osatas Oodo pahas tujus, «sina tead, mis täis ratsutaja on! Oleks mul praegu reite vahel tuline täkk, keda ma tahtsin, ükski lind ei saaks mind kätte! Ma lendan ise kui lind -- vhüüt!» Oodo andis vaimustuses oma märale säherduse ootamatu hoobi, et vaene loom ehmatades hüppama hakkas. Jaanus ja Emmi vahetasid pilgu, mis tunnistas, et kumbki Oodo kõne ja teoga rahul ei olnud. «Kas teie võidusõit nüüd juba otsas on, või olen mina segajaks vahele sattunud?» küsis Jaanus. «Sellest pole viga,» ütles Emmi ruttu. «Meie võidusõit on küll alles pooleli, aga meie võime teda siit uuesti alata. Me tahtsime vana Prohveti-Pardi koopani sõita.» «Miks sa siis ei seganud?» käratses Oodo vahele. «Mina olin tükk maad ees ja oleksin võitnud.» «Aga enne oleksid sa mära lõhki ajanud ja oma kaela murdnud,» mõnitas Jaanus tõsiselt.
Kui palju ütlevad luuletajad seda, mida filosoofid on öelnud või mida nad peaksid ütlema! Jätan siinkohal kõrvale traagikud ja meie tooganäidendid14. Ranget tõsidust on nendeski ja nad on vahepealseks komöödiate ja tragöödiate vahel. Kui palju ülitabavaid ütlusi sisaldavad miimid! Kui paljut Publiliuse 15 loomingust tuleks ette kanda koturnil, mitte aga sandaalides16! (9) Tsiteerin sulle üht tema värssi, mis puudutab seda filosoofia osa, mis just oli kõne all ja milles ta juhuslikult saadut ei pea meie omandiks: Võõras on kõik, mis osaks langeb meie soovi mööda. (10) Mulle meenub, et ma seda värssi kuulsin sinult paremas ja löövamas sõnastuses: Ei kuulu sulle see, mis õnn su omaks tegi. Ka sellest ütlusest sinu paremas sõnastuses ei lähe ma mööda: See hüve, mis on antav, on ka äravõetav. Seda ei arva ma lunaraha hulka, kuna see pärineb sinult. Jää terveks. XVI.
annaabi.ee 
Kõik kommentaarid