kätt, puudub käte koostöö. Peale selle on laps hästi kange iseloomuga, trambib jalgadega ja kisab niikaua kui oma tahtmist saab. Kasutab ainult väljendeid „ei“ ja „ei taha“. Probleemid lapsega on esinenud juba alates sündimisest ning kasvavad koos lapsega. Klient on eelnevalt konsulteerinud lasteaias õpetajaga. Koos on proovitud nii kodus kui lasteaias lapsega läbi viia sarnaseid tegevusi, kehtestada sarnaseid reegleid. Koostöös kodu, lasteaia ja logopeediga on välja mõeldud ja proovitud erinevaid mänge ja harjutusi nii kõne kui sotsiaalsete oskuste arendamiseks. Kohtumist logopeediga ootab laps alati ning läheb temaga meeleldi kaasa. Peale logopeediga kohtumist on laps alati rõõmus. 3. Elutingimused ja elukvaliteedi näitajad Pereelu Maria läks laste isast lahku umbes aasta tagasi. Rahaline olukord Ei ole hea, kuid lastel millestki olulisest puudust ei ole. Rahulolu tööga Oma tööga on Maria rahul
on väga oluline roll, sest õpetajast oleneb suurel määral kuidas suhtuvad terved lapsed erivajadusega kaaslasesse. Kas neid tõrjutakse ja narritakse või vastupidi pakutakse vajalikku tuge ja abi ning kaasatakse ühistegevustesse ja näiteks ka mängudesse. Üheks näiteks sooviksin võtta õpiraskused, sest neid on kõige lihtsam on märgata. Kui minu õpilasel oleks düsleksia, düsgraafia või düskalkuulia siis teeksin kindlasti tööd logopeediga, kes puutub selliste raskustega igapäevaselt kokku ja oskab kõige paremini neid lapsi aidata. Õpetajana ei rõhuks ma nende vigadele ja ei paluks näiteks lugemisraskusega õpilast järjepidavalt klassi ette lugema,sest see tekitab lapses ebamugavust ning piinlikust ning see ei ole kaugeltki minu eesmärk, sest minu kui õpetaja roll on luua lapsele arengut soodustav keskkond ning tagada turvatunne ja just sellepärastkasutaksin teise meetodeid ning prooviksin
Teise aasta jõuludeks poiss juba kõneles lihtsamaid lauseid, mida lasteaias pidevalt korratakse. Tihti mängis laps üksi ja rääkis omaette väga valju häälega. Ta rääkis selgelt, kuid jutt oli seosetu (emme tuleb, Kaspar ei tohi, palun juua jne...). Raskem oli suhelda poisi vanematega, kes ei tahtnud meid kuulda võtta ja uskusid, et me lasteaias kohtleme nende last kuidagi teisiti, kui ülejäänud rühma. Esimese aasta lõpuks saime nad siiski nõusse koos logopeediga, et laps vajab lisa abi. Nüüd käib laps logopeedi juures ja kõne areneb märgatavalt. Selle kohta ei saagi öelda, et laps on puudega vaid tegemist on vanemate haigusega ja laps on sellest sõltuv ja mõjutav, mis kodus toimub. Mulle oli suureks üllatuseks, kui see kevad tulin sealt lasteaiast ära Rakverre, siis kinkisid selle poisi vanemad mulle suure kommikarbi. See oli nii ilus, et nad seda tegid, sest me ei olnud väga sinapeal, pigem eirasime üksteist, et ära hoida kokkupõrkeid
Kõik see tuleb veidi hiljem lapse enda käest ja vabalt. 6) Aidata lapsel uusi käitumisviise harjutada ja sobivas situatsioonis. 7) Steven vajab samuti tunnustust ja kiitust. 8) Isa võiks lapsel tihedamini külas käia ja koos Steveniga midagi vahvat ette võtta. 9) Kasuisa peaks lapsele rohkem tähelepanu pöörama-sõbrasuhted looma! 10) Vanemad peaksid olema järjekindlad ja rahulikud. 11) Koostöö lasteaia ja koduga on väga tähtis, samuti lastepsühhiaatriga, logopeediga ja eripedagoogiga. 12) Ema peaks lapsele selgitama, et ta on peres kõige tähtsam! 13) Vanemad peaksid teadma lapse erivajadusi. Osalema koolitustel! 14) Kodu ja lasteaia koostöö ja tagasiside. Väga olulised on lasteaiaõpetaja suhtlemis- ja nõustamisoskused. 4
9. Ära ole kitsi kiitusega!!! 10. Liikumise abivahendite kasutamine 1 Tee kindlaks millest on suhtlemisraskus tingitud Suhtlemisraskused võimetusest kõnest aru saada või võimetusest ise kõnelda. Kooskõlasta oma tegevus logopeediga Tee kindlaks kas esineb nägemishäireid (vaateväljade väljalangemine, kas pt kasutab prille) 1. Keskendu ainult patsiendile 2. Ära vestle teistega samaaegselt 3. Häälda sõnu selgesti 4. Kasuta lühikesi lauseid 5. Korda õeldut 6. Näitlikusta kõnet
Nemad oskavad kõige paremini lapse probleemidega toime tulla ja teda nõustada. Oluline on, et kui laps ei saa toetuda koduste peale, siis on kool tema jaoks koht, kus ta tunneks turvaliselt ja mis motiveeriks teda. Samuti on kindlasti suur abi pikapäevarühmadest, kus laps saab õppida, kui kodune keskkond seda pärsib. Kõige lihtsam on märgata õpiraskusi: düsleksia, düsgraafia ja düskalkuulia. Sellistel puhkudel teeksin kindlasti tööd logopeediga, kes puutub selliste raskustega igapäevaselt kokku ja oskab kõige paremini neid lapsi aidata. Õpetajana ei rõhuks ma nende vigadele ja ei küsiks näiteks lugemisraskusega õpilast järjepidavalt klassi ette lugema, vaid prooviksin esile tuua oskused, milles laps on tugev. Võib-olla on laps osav matemaatikas või kehalises kasvatuses, oskab hästi joonistada või on loodushuviline. Õpetaja töö üks osi ongi minu arvates eriti arendada neid valdkondi, mida
istub ratastoolis. Erinevaid igapäevatoiminguid aitavad sooritada haigla personal (õed, põetajad, füsioterapeudid). Tegevuseelistused haigel puuduvad ja ei ole muutustest huvitatud. Haige võtab seitset erinevat ravimit, millest kolm on määratud viimase 90 päeva jooksul. Süsteravi haige ei saa. Pidevalt kasutab diureetikume. Ravi, mida viiakse läbi haiglaravil olles on järgmised: i/v ravimid, vedelikubilansi jälgimine, hapnikravi, aspiratsioon, trombolüüs, kõneteraapi logopeediga, füsioteraapia, hingamisravi. Seadmed ja tõkendid, mida kasutati haiglas antud haige puhul, olid voodipiirded voodi kõikidel avatud külgedel, et vältida enesevigastamist ja jäseme liikumise tõkendid, et takistada nasogastraalsondi eemaldamist. Isikul on olemas tugiinimene, kes pooldab haige väljakirjutamist ja üleviimist hooldushaiglasse, kuna haige ei ole suuteline iseseisvalt hakkama saama igapäevaelu ja toimingutega
- Lapse tööde kogumine ja nende seast koos lapsega tööde valimine, kirjutades juurde põhjenduse, miks laps valis just selle töö - Lapse jälgimine õppetegevustes ja nädala eesmärkide täitmisega toimetulek, lapse arengu hindamise tabeli täitmine (2x aastas) - individuaalne töö lapsega, testimine - Individuaalsed vestlused lapsega Lapse arengu jälgimisel ja hindamisel on oluline koostöö teiste lapsega tegelevate pedagoogidega ja logopeediga. Lapsevanematele tuleb tutvustada lapse arengu hindamise põhimõtteid ja korraldust rühma koosolekul õppeaasta algul. Samas tuleb lapsevanemaga vahetada lapse arengualast informatsiooni pidevalt, igapäevaste vestluste ajal. Pikem tagasiside lapse arengust tuleb edastada aga arenguvestlustel, mis toimuvad vähemalt üks (soovitavalt 2) kord(a) õppeaastas. Arenguvestluste ajad peab fikseerima rühma tegevuskavas. Lapsevanemale tuleb edastada enne arenguvestlust ettevalmistavad küsimused,
ole olnudki või oli väga vähe, tasuks pöörduda neuroloogi, psühholoogi või logopeedi poole või rääkida murest perearstile, kes soovitab, kuhu edasi pöörduda. Esimese asjana tasub kontrollida, kas laps üldse kuuleb. Sosista lapse selja taga – kas ta reageerib? 3 aastase lapse kõne peaks olema nii selge, et olukorrast lähtuvalt saab ka võõras inimene temast aru. Kui räägib vaid pudistades või vaid omas keeles, konsulteeri logopeediga. Kui laps ütleb häälikut valesti (nt kurgu-r), siis tuleks kohe logopeedilt abi paluda, sest mida kauem laps vale hääldust kõnes kasutab, seda enam see kinnistub. Kui lapsel mõni häälik alles puudub (nt R), siis ei ole muretseda vaja ja ei tohiks teda seda ütlema utsitada, sest ta ei ole seda veel valmis ütlema. Tagant kiirustamine võib kaasa tuua valehäälduse ja selle parandamine vajab juba logopeedi abi. 5
pakkuvat ja arendavat koostegevusust oma lapsega läbi viia. Jutukeste allosas on juhised, mis selgitavad läbiviidavat tegevust või häälitsust. Jutukeste tekst võimaldab silpe hääldada mitmeid kordi. Sellised kordused kinnistavad hääliku õiget hääldamisoskust. Õpetaja loeb jutukese teksti ning hääldab silbid lapsele õigesti ette. Seejärel hääldab laps neid kas iseseisvalt või koos õpetajaga. Kui laps ei suuda silpe õigesti hääldada, on mõistlik logopeediga nõu pidada. http://www.teatoimeta.ee/Logopeedilised_jutukesed_1091.htm b. Epilepsiahaige lapse toetamisvõimalused igapäevaelus. Üks raskemaid vorme lastel on Lennox – Gastaut sündroom. Need lapsed vajavad erilist hoolt ja järelvalvet. Uurimused on näidanud, et epilepsiaga lapsed on enam hüperaktiivsed, agressiivsed, madala enesehinnanguga ja neil napib sotsiaalseid oskusi.
annaabi.ee 
