Naiste ja meeste üksteisest mitte arusaamise juured tulenevad ürgajast. Juba siis olid ülesanded meeste ja naiste vahel ära jagatud. Mehed käisid küttimas ning keskendusid vaid saagi kättesaamisele.. Nii naised ei mõistagi, miks mehed millegagi tegeledes neid ei kuula. Aga vastus on ju lihtne, mehed keskenduvad näiteks telekavaatamisse ja kõik, mis on väljas pool seda on nende jaoks segav faktor. Naised aga olid korilased, nemad uitasid ringi ja lobisesid ning arutasid, kus on parem saagikus ja kus mitte. Nii ei saa jällegi mehed naistest aru, kuidas nad saavad käija poodides valida ja mõelda kus mis sobiks kui nemad lähevad poodi vaid kindla saagi järgi. Ka eneseväljendamine on meestel ja naistel erinev. Naine mõtleb rääkides, alustab juttu enne oma seisukohtade täpset määramist. Mees räägib alles siis, kui on valmis mõelnud, mida öelda. Naine tahab oma tundeid väljendada ja teada ka teiste tundeid
algus kontserdile ning tõstis ka kohe ootused kõrgele. Peale seda tuli üks Bob Dylani lugu, ma ei saanud väga aru, miks see lugu repertuaari lisati, kuna see ei põimunud teiste lugudega. Esimese osa üks lemmikumaid lugusid oli „Chasing Pavements“, selle loo meloodia ja rütm oli nii kaasahaarav, et oleks võinud püsti tõusta ja tantsima hakata. Ka rahva seas oli märgata, et muusika publikut endaga haaras. Kahjuks ei saa seda aga kõigi kohta öelda, sest mõned olid telefonides, lobisesid või olid telefoni hääletu peale unustanud panna. Kadri Voorand oli väga julge ning otsekohese ütlemisega ning tegi ka väikse sellekohase humoorika märkuse. Iga loo alguses rääkis ta mõnest oma mõttest, näiteks, kuidas teda aitab jooksmine, kui tal mingi probleem on ning jäädes mõtlema nendele halbadele asjadele avastab, et on jäänud jooksmise asemel hoopis kõndima. Veel oli üks selline humoorikam, mille peale pool saali naerma
Teel võttis politsei nad rajalt maha, kuid poisid andsid neile altkäe maksu ja sõitsid edasi. Pärnus tegi Gregor kõrtsis kõigile välja ja kinkis Annile kuldketi. Kogu selle aja jooksul mõtles Ann, kust see raha kõik tuleb. Gregor ütles,et neil on Martsuga mingi äri. Õhtul koju jõudes luges Ann Kätlini meili. Kätlin kurtis seal enda elust Pärnus. Järgmine päev läks Ann Gregoriga kinno. Gregor tuli Annile koju järgi, aga kuna tüdruk vajas veel aega enda sättimiseks, lobisesid Gregor ja Anni isa. Nad rääkisid Gregori perest ja õppimisest ja muust sellisest. Siis mindigi kinno. Peale kino tahtis Gregor Anniga autos magada, aga Ann keeldus. Siis mindi Gregori juurde koju, sest ta vanemad olid parasjagu ära. Joodi veini ja nauditi üksteise seltsi. Ühtäkki hakkas Gregor Anni puutuma ja kätt pusa alla panema .Gregor tahtis Anniga magada, kuid Annile meenus Timo ja ta ei tahtnud. Gregor hakkas rääkima oma lapsepõlvest ja suhtest kasuvaematega
politseinikuks. Kõik on üksteisest väga erinevad, kui kahjuks nüüd on mu arvamus nendest ametitest sootuks muutunud. Pigem näen kosmeetiku või küünetehniku ametit hobina. Arsti ameti pidin samuti maha matma, sest kahjuks polnud keemia minu eriala kuid seda on just kõige enam arstiks õppides vaja. Keskooli ajal ei teadnud ma üldse kelleks edasi õppida või mida ma tegelikult teha sooviksin. Samas kui osad klassiõed juba lobisesid kuhu nad edasi lähevad ning millised nende unistused on. Tegelikult tundsin ennast nagu tesest maailmast, kellel puuduvad igasugused ambitsioonid. Kord pakkus mulle ema, kes töötas lasteaias kokana, et ma võiksin minna suvevaheajal lasteaia õpetaja abiks niiöelda puhkuseasendajaks. See oli minu jaoks uus ja tegelikult väga huvitav kogemus eelkõige kuna mulle meeldivad väikesed lapsed. Pealegi sain seal lastega koheselt
eksistensi kõige loomulikum vorm. Erasmuses olid alati tasakaalus lustlikult pilkav meeleolu ja väärikas õpetlikkus, ta oli küllalt tugev suutma oma vaimujõuga ka mängida, ning eelkõige oli talle omane ühtaegu sädelev ja siiski mitte õel, salvav ja siiski mitte pahatahtlik nali. Kümnendikuga neist julgustükkidest, mida Erasmus oma ajale ütles, läksid teised tuleriidale, sest nad lobisesid neid rohmakalt välja; ent tema raamatuid võtsid paavstid ja kirikuvürstid, kuningad ja hertsogid ülimeelitatult vastu ning tasusid nende eest koguni auametite ja kinkidega. Erasmus pole kohe algusest peale suur kirjanik. Tema-sugune mees peab vanaks saama, et maailma mõjutada. Erasmus oli rohkem asjatundja kui kunstnik, tema igialati löögivalmis intelligentsusele on kirjutamine vaid vestlemise teistsugune vorm, see ei maksa ta vaimsele
erilised võimed, kuid võtab neilt ujumisvõime.) ´´Jah. Ma sõin kummi puuvilja.´´ ´´Nii, et nii on lood. Ma olen kuulnud jutte sellest, kuid ma pole kunagi uskunud, et see olemas on. Sa oskad üsna hästi võidelda samut. Kas sa oled pearahakütt?´´ ´´Ma olen piraat.´´ ´´Piraat? Ainult sina?´´ ´´Praegu on ainult mina, kuid ma leian kaaslased lõpuks. Las ma mõtlen. Umbes kümme inimest on piisavalt.´´ Samal ajal kui Rasmus ja Alina lobisesid jooksis daam uksest välja ühte paati koos varastatud aaretega. ´´Ma saan aru. Nii et sa oled piraat.´´ ütles Alina.´´See teeb meid vastasteks, kas pole nii?´´ ´´Rasmus, jookse.´´ pomises tema kõrval olev Tarmo. ´´Miks?´´ ´´Sa nägid tema rauast nuia võimsat lööki ju. See inimene on kõige ...´´ ta tahtis jätkata, kuid siis tuli talle meelde mis Rasmus ennem ütles selle kohta, et teda ei huvita kas ta sureb või mitte peatähtis, et ta piraatide kuningaks saab.
vestiväel mehed olid rinnuli aknalaual ja suitsetasid või hoidsid seal hellalt ja ettevaatlikult väikesi lapsi püsti. Teistel akendel oli virnas voodiriideid, mõne tagant vilksatas mõne naise salkus pea. Hõigeldi üle tänava, üks selline hõige otse K. pea kohal kutsus esile üldise naeru. Võrdsel kaugusel üksteisest oli kogu pika tänava ulatuses väikesi, maapinnast paari trepiastme võrra madalamal asuvaid toidupoekesi. Sealt käisid naised sisse ja välja või seisid trepil ja lobisesid. Üks puuviljamüüja, kes akendel olijaile oma kaupa pakkus, oli niisama tähelepanematu kui K. ja pidi talle oma käruga peaaegu otsa ajama. Samas ajal hakkas üks paremates linnajagudes oma aja ära teeninud grammofon koledal kombel üürgama. (Teine peatükk, lk 237) Wirginia Woolf modernistlik metropol (näide) Proua Dalloway (1925) Tajub ju see, kes on Westminsteris elanud - mitu aastat juba? üle kahekümne, - isegi liikluskäras
Sisenen ettevõttesse rõõmsalt, vaateaknal ilutsevad suured allahindlust reklaamivad sildid ja kaunilt riides mannekeenid. Möödun esmalt kassast kus omavahel lobisevad 2 teenindajat, minule kui kliendile vaadati jutustamise vahepausi ajal otsa ja tervitati põgusalt. Tervitasin vastu ja suundusin müügisaali. Pood on kliente täis ning allahindluseid jagub kõikjale. Müügisaalis ei olnud mitte ühtegi teenindajat, vaatamata faktile et leti taga olevad teenindajad ei teinud midagi vaid lobisesid küllaltki valjuhäälselt. Lahkun poest pettunult, minule ei soovitud lahkumisel midagi ning märkasin, et saalis olevad kliendid oleksid vajanud abi kuid klienditeenindajad ei teinud neid märkamagi. Esmakordse külastuse põhjal järeldan, et ettevõttes New Yorker on teenindusliku mõttelaadi ei teostata. Kliente koheldakse kui näota indiviide ja teenindajad on iseennast esindavad, sest reageerivad ainult kliendi nõudmisel. Külastuse põhjal paistis tugevalt välja, see kuidas
meessoost maffiabosse. Angela abiellus, sünnitas seitse last ning juhtis kindlakäeliselt äritegevust. Mees lasi tal kõike otsustada, sest naine tegi temast kõike paremini. Kõige paremini suutis Angela korraldada uimastiäri. Ta pani käima heroiinikaubanduse Palermo ja Napoli vahel, mis andis tööd kogu perekonnale, sealhulgas ka tütrele Rosettale, pojanaisele Vincenzale ja viimase imeilusale tütrele Lillile. Naised istusid elutoas ning lobisesid kleitide- kingade ostmisest, tellisid neid telefonitsi, leppisid kokku proove õmbleja juures - tegelikult määrati kohtumisi narkodiileritega, valiti välja uimasteid, kontrolliti kraami kvaliteti. 70-aastaseks saanuna oli Angela ehk nagu teda tunti - vanaema Heroiin - haaranud kuritegelikku ärisse oma suurpere kolm põlvkonda. 1982. aastal ta siiski vahistati ning mõisteti esimese Itaalia naisena süüdi uimastikaubanduses. Kuni selle ajani oli arvatud, et totaalne kontroll
Lastena tuli küünis heina kinni tallata, hiljem juba traktoriga heina pressida ja vedada. Masinatega seoses meenub üks külamees Helmut kes oli vist isegi isa kõige parem sõber. Ta elas Kärstnas paneelmajas ja käis meil palju aastaid laupäeviti saunas. Ametilt oli ta kolhoosis varustaja ja tema õpetaski mulle kõige rohkem tehnikat. Saunas räägiti meestejuttu ka- Helmutil oli väga lahe huumorisoon ja nii nad isaga seal maailmaasju lobisesid. Ja mina kuulasin. Isa ongi meelde jäänud kõva töömehena- käis ju maja ehitus ka pikkade õhtu- ja öötundide arvelt. Täna on natuke kurb see, et suured ülesehitatud hooned on ilma selge peremeheta. Võib-olla on see aja märk kuna ka tema kolhoosiesimehe aastatel Kärstnas ja Tarvastus ehitatud hoonetest on mitmed laudad/laod tühjad. Ühiskond ongi tervikuna nii oluliselt ja kiiresti viimase 20 aasta jooksul muutunud, et seda ei osanud keegi tegelikult ette näha
Mängime Robin Hoodi, see on tore mäng. Ma õpetan sind.» «Nõus.» Niisiis mängisid nad Robin Hoodi kogu pärastlõuna, heites aeg-ajalt igatseva pilgu alla salapärasele majale ja vahetades mõne märkuse homsete väljavaadete ja võimaluste kohta. Kui päike hakkas läände vajuma, asusid nad koduteele põiki üle pikkade puuvarjude ja kadusid peagi Cardiffi künka metsadesse. Laupäeval varsti pärast keskpäeva olid poisid jälle kuivanud puu juures. Nad suitsetasid ja lobisesid vilus ja kaevasid siis veel pisut viimases augus, mitte just suures lootuses, vaid lihtsalt sellepärast, et Tom ütles, et olevat palju juhtumeid, kus inimesed olid jätnud kaeva-mise kuue tolli kaugusel varandusest, ja siis oli keegi teine tulnud ja üheainsa labidatorkega selle üles keeranud. Seekord asi äpardus siiski, ja poisid viskasid oma 152 tööriistad õlale ning lahkusid selle teadmisega, et nad ei olnud õnnega nalja teinud, vaid olid
Siin askeldasid ja kisasid skolaarid ja neid näis siin rohkem olevat kui käsitöölisi. Tõtt öelda, õiget kaldapealset oli siin ainult Saint-Micheli silla ja Nesle'i torni vahel, ülejäänud osa jõekaldast oli kas paljas liiv (nagu teisel pool bernhardiinide krunti) või täis majalobudikke, mis jalgupidi vees seisid (nii oli see kahe silla vahel). Siin lärmitsesid hommikust õhtuni pesunaised, kes kisendasid, lobisesid, laulsid jõe ääres ja peksid kurikatega pesu nagu nüüdki. See Pariisi nurk oli üsna lõbus. Ülikoolilinn koosnes nagu ühest tükist. Ta oli otsast otsani terviklik ja kompaktne. Need musttuhat ligistikku asetsevat, terava otsaga, nagu ühest vormist valatud katust jätsid kõrgelt vaadatuna mulje, nagu oleks siin tegemist ühe ja sama ainese kristallisatsiooniga. Tänavate tujukalt väänlevad uurded lõikasid selle majade massi peaaegu korrapärasteks tükkideks.
ja tapma. Oli sõjakäik õnneks läinud, siis sai saak kähku kõrist ja kõhust läbi lastud. Imelik maa see Eestimaa! Kaheksateistkümmend aastat oli hirmus sõda kestnud, nii mitmed sõjaväed olid siin riisumas ja lagastamas käinud, kõigi käsi oli kõikide vastu olnud -- ja siiski suutis see õnnetu pind veel kodurahva riismeid ja vaenlaste tuhandeid toita! Sel korral õitses laagris õlle ja toidukraami müüjate vili: nende seisukohtade ümber aelesid, prassisid, lobisesid ja laulsid mõisameeste salgad. Gabriel oli sõjamees ja sõjaga harjunud, aga see joobnud röövlite kari, kes tema kodumaa rasvast priiskas, pani ta südame siiski vihast ja jälkuses! paisuma. Ta tahtis juba ümber pöörata ja oma teed edasi minna, kui ta korraga selja tagant rasket kätt oma õlale tundis langevat. Järsku ümber pöörates nägi ta enese ees laia näoga sõjameest seisvat, kes temale täie õllekannu nina alla pistis: «Säh joo, külamees! Sa oled tubli
annaabi.ee 
