Liikumine ja vananemine (0)

TALLINNA PEDAGOOGILINE SEMINAR
SOTSIAALTÖÖ OSAKOND
KATRIN MÖLDRE
ST 11
LIIKUMINE JA VANANEMINE
Kursusetöö liikumises
Juhendaja : Anna Lamber
TALLINN 2009
SISSEJUHATUS
Vananemine on seotud paljude tunnete ja mõistetega. Tegelikult on see normaalne arengukäik, mis tekitab palju uusi olukordi , millede mõistmine ja neist järelduste tegemine edaspidiseks eluks on tarvilik. Vananemist seostatakse eriti küpsemise mõistega. Vanemasse ikka jõudnud inimesed saavutavad teatud täiuslikkuse oma elutarkuse ja tasakaalutusega ning neid koheldakse teiste poolt vastavalt. Teisest küljest on meie hulgas levinud ja negatiivseid eelarvamusi vanematest inimestest eriti siis, kui nende jõud iseseisvaks tegutsemiseks on kahanenud. Vananemine väljendub ja avaldub suurel määral ka liikumises ja kõigis füüsilistes tegemistes. Vananemisel toimuvad kõigis elundkondades ealised muutused, mis aegapidi vähendavad nende töövõimet. Liikumisvõimele mõjuvad kõige enam need muutused lihasluukonnas, närvi- ja südamevereringe süsteemis ning nägemisvõimes. Lähima vaatluse all ongi inimorganism ja temaga toimuvad muutused aastate jooksul ning mõned laialtlevinud liigese- ja luuhaigused.
LIIKUMISVÕIME EALISED MUUTUSED
Igaühel on oma arvamus ja ettekujutus, mida vananemine tähendab. Suuremalt osalt on see põhjenenud meie elamustel ja tähelepanekutel meie vanavanemate generatsiooniga. See alateadvuslik pilt saab meie tuleviku ettekuulutajaks ja kompassiks, mis elusuunda meie mõtteviisi läbi võivad mõjutada. Kui me kujutleme, et hilisemad aastad toovad nördimust, sotsiaalselt isolatsiooni ja kehva tervist, siis on ootus, et elu vanaduses toob ebamugavust, paratamatut allakäiku ja kadu kõigest, mis oli ilus ja rõõmus. Teisest küljest, kui see pilt on positiivne, siis näeme oma elu hilisemas eas aktiivse ja tähendusrikkana- tulevik tõotab meile võimalusi vaimselt kasvatada ja elutarkust jagada.
Keskmine noor inimene on võimeline kõiki eluks vajalikke toiminguid ise ellu viima, kuid see muutub ajaliselt, kuid ka väga individuaalselt. On inimesi, keda juba väga noorelt hakkavad kimbutama haigused, mida põevad tavaliselt vanemas eas inimesed. Muutused puudutavad meid kõiki, tahame seda või ei.
Vananemisel toimuvad kõigis elundkondades ealised muutused, mis aegapidi vähendavad nende töövõimet. Lähenemisel viiekümnendale eluaastale hakkavad lihaste jõud ja vastupidavus märgavatavalt nõrgenema lihaskiudude omaduste halvenemise tõttu. Lihaste töövõime taastumine algtasemele pärast koormust aeglustub. Uurimused on näidanud, et jalgade jõud väheneb kiiremini kui käte oma. Luuaine mass väheneb, luud muutuvad sellest hapramaks ja nende murdumise oht suureneb. Liigese liikumisel liigeseõõnes olev liigesevõie võimaldab kui määre liigesepindade vaba liuglemise teineteisel. Ta toidab ka liigesepindu katvat liigesekõhre. Vananemisel liigesevõide eritumine liigeseõõnde väheneb.
Mõõdukas liikumine see- eest pidurdab lihaste nõrgenemist, luuaine vähenemist, soodustab liigesevõide eritumist liigeseõõnde ja liigesekõhre säilimist peamiselt verevarustuse parandamise kaudu. Nii saab lihasluukonna töövõime langust aeglustada sellele sobiva koormuse andmisega, kas teatud treeninguga või ka muu kehalise tegevusega .
Lihasluukonnna talitlust- liigutuste sooritamist ja asendite hoidmist- kooskõlastab närvisüsteem. Närvisüsteemi talitlus vananemisel aeglustub, liigutuste kooskõlastamine ei ole enam nii kiire ja täpne kui nooremas eas. Komistatakse kergemini, kaotatakse tasakaal ja kukutakse. Ea kõrgenedes kipub nõrgenema ka nägemine, millel on väga suur tähtsus tasakaalu säilitamisel ja vabal liikumisel üldse. Kahaneb ka südame- ja vereringesüsteemi võimekus. Samas ei maksa meelt heita – kõigi loetletud vananemisnähtude ilmumist saab küllaldase, otstarbeka, igapäevase liikumisega või, veel paremini, sihipärase treeninguga aeglustada, et pikeneks enesega toimetuleku aeg. Ärgem unustagem, et see, mis inimene ootab ja loodab, tihti ka täitub.
LIHASLUUKONNA HAIGUSTEST TINGITUD LIIKUMISRASKUSED
Artroos ehk osteoartroos
Artroos on eake inimese kõige sagedam liigesehaigus . Artroos vaevab umbes 10-12 % maakera elanikkonnast. Inimesed hakkavad artroosi haigestuma enamasti pärast 40. Eluaastat. Ea kõrgenedes haiguse levimus suureneb olulisel- pea kõigil üle 60 aasta vanustel inimestel esineb mingeid artroosinähte. Õnneks ei ole need kõigil kagele arenenud, ega tekita häirivaid vaevusi .
Atroosi tekkimise põhjused on sisemised ( liigesekõhre pärilik väiksem vastupidavus, luustiku kaasasündinud arenguhäired ), aga ülekaalukalt välimised. Välimiste põhjuste all peetakse silmas nii elulaadist, s.o. kutsetööst, spordist kui ka igapäevasest argielust tingitud liigeste ülekoormust ja traumasid. Soodsaim olukord artroosi arenemiseks on sisemiste ja välimiste põhjuste kokkulangemisel. Peamiselt liigeste ülekoormuse tagajärjel kulub liigesepindadelt neid kaitsev sile kõhrekiht ja liigesepilu liigestuvate luude otste vahel jääb kitsamaks. Liigutamisel kaitsva katteta ebatasased valutundlike närvilõpmetega luuotsad ( liigesepinnad) puutuvad kokku. Samal ajal venitatakse ka liigest ümbritsevat liigesekihnu, liigese lähedale luule kinnituvaid kõõluseid Ja lihaseid ning inimene tunnebki valu. Esineb ka sõrmeliigeste artroosi, kuid seda rohkem naistel, kätega rohkem tööd teevad. Samuti kannatavad artroosi all küünar- ja õlaliigesed, jalgade liigesed , puusaliigesed, põlveliigesed ning lülisammas (peamiselt kaela- ja nimmeosa).
Reumatoidartriit
Reumatoidartriit on üks raskem , rohkesti liikumishäireid põhjustav, periooditi ägenev krooniline liigesehaigus. Reumatoidartriiti põeb umbes 0,6- 3,0 % inimestest. Reumatoidartriidi nähud ilmuvad enamasti mõni nädal pärast grippi, angiini, keskkõrva-, põskkoopa-, hamba-, sapipõie- või mõne muu elundi põletikku. Tuleb ka ette, et reumatoiartriit järgneb artroosile või podagrale. Osal juhtudel ei saa haiguse algust seostada eelneva või olemasoleva põletikuga. Haiguse tekkepõhjused ei ole veel täiesti selged, kuid kindlaks on tehtud selle haiguse arenemisega seotud immuunsuse muutused. On teada ka pärilikkuse küllalt suur osatähtsus reumatoidartriiti haigestumisel. Eeldused haigestumiseks loob pikemaajaline niiskes ja külmas keskkonnas töötamine või viibimine . See on üldhaigus, mille puhul tulevad esiplaanile käe- ja jalaliigeste põletikud.
Osteoproos e. luu- urbnemus e. luuhõrenemine
Mida vanem ja kehaliselt vähem aktiivne on elanikkond, seda enam leidub nende seas osteoporoosiga inimesi. Haigus tabab enam naisi kui mehi. Osteoporoos on luu ainevahetuse haigus, mille puhul inimese luumass väheneb ja tekib luukoe ehituse muutus, mis toob endaga kaasa luu vastupidavuse languse ja luumurru riski suurenemise. Luukoe peamisteks mineraalseteks koostisosadeks on üliväikesed kaltsiumi ja fosfori kristallid , mis asuvad orgaanilisest ainest kollageenkiudude tihedas võrgustikus. Need kiud annavad luule suhtelise painduvuse, kaltsiumkristallid – kõvaduse ja tugevuse. Vananenud luukude asendatakse pidevalt uuega, s.t. luus toimub pidev lagunemine ja ülesehitus. Noorel inimesel on ülekaalus luu kasvamine, täiskasvanul on luu uuenemine ja lagunemine peaaegu tasakaalus, kuid eakal inimesel ületab vana luu lagunemine uue moodustamise. Seetõttu muutub luu urbsemaks e. poorsemaks, hapramaks ja hõlpsamini murduvaks. Vananemisega kaasnev osteoporoos tekib niinaistel kui meestel. Naiste luud on kogu elu hõredamad kui meestel. Luumassi vähenemine algab naistel umbes 30- aastaselt ja kiireneb pärast menstruatsiooni lakkamist. Mineraalainete kahanemise põhjuseks munasarjade talitluse nõrgenemine. Meestel on luumass suurem, mineraalainete kadumine luustikust aeglasem ja see algab umbes 50- aastaselt.
Podagra
Podagra esinemissagedus eri maades on erinev. Näiteks on podagra Inglismaal ja Prantsusmaal palju levinum kui Jaapanis , kuid igal pool haigestuvad mehed tunduvalt sagedamini kui naised. Podagra arenemise eelduseks on pärilik ainevahetuse iseärasus, mille tõttu tekib organismis palju kusihapet. Neerud ei suuda seda vajalikul määral uriiniga välja viia. Kusihape ladestub nõeljate kristallidena liigestes, kõõlustes, kõõlusetuppedes, nahas, neerudes. Kusihappe ladestumise kohtades tekivad sõlmekesed ja põletikunähud. Podagrasse haigestuja on tavaliselt enne haigusnähtude ilmumist ülekaaluline või rasvunud ja väheliikuva elustiiliga.
Rasvumine
Mitte ainult liigeste, luude ja lihaste haiguste ennetamiseks ja ravimiseks, vaid ka teiste sageli esinevate haiguste puhul , mis inimesi tabama kipuvad, on liikumine nende alguse edasilükkajana ja ühe raviviisina vajalik. Rasvumine raskendab liikumist ja rasvumisega kaasnevad haigused omakorda piiravad liikumisvõimalusi. Liigse kehakaaluga inimestel esineb tihti kõrgvererõhk-, südame isheemia-, suhkur-, sapikii-, neerukivitõbi, podagra või jalaliigeste artroos ja muud haigused. Rasvumine soodustab nende haiguste tekkimist. Rasvumise peamine põhjus nii tervel kui ka haigel on liigsöömine. Toiduga saadakse rohkem energiat, kaloreid, kui kulutada jõutakse. Teine oluline ülearuste kilogrammide kogunemise põhjus on vähene liikumine. Liigne energia talletub rasvkoena ning kehakaal ja ümbermõõdud suurenevad. Et rasvumist vältida, tuleb kindlasti hoolikalt kontrollida oma toitumist ja tervislikke eluviise ning eelkõige võimalikult palju liikuda ja trenni teha. Siinkohal on kõigepealt kõige mõttekam pere- või spordiarstiga nõu pidada.
KOKKUVÕTE
Nagu öeldakse, on iga inimene oma õnne sepp , võib seda mõneti ka tõena võtta. Tervis on meie endi kätes. Inimene peab seda hoidma ja vastavalt käituma. Õige toitumine, mõõdukas liikumine ja puhkus on siinkohal põhilised võtmesõnad, mis peaksid meie kõigi elus tähtsad olema. Liikumisse ei tohi suhtuda tõrjuvalt, vaid selle vastu tuleb eneses huvi äratada. Vajadus ja soov igapäevaste harjutuste järele peab tungima hige ja kehasse, ehk saama igapäevaelu osaks. Omast käest tean, et liikumine ( harrastan isiklikult pallimänge ja jooksmist) teeb erksaks mõistuse ja kogu meele. Tuleb ettenägelikult teadmiseks võtta , et liikumise mitmekülgne toime aitab nii vaimset kui kehalist töövõimet säilitada. Loodan siiralt, et edaspidi on inimesed tahtejõulisemad, et omale sobiv liikumisvõimalus leida.