Varane higieritumise käivitumine soodustab kuumuse kadu kehast läbi aurustumise, mis vähendab tunduvalt keha ülekuumenemise ohtu. Samuti on tõsisema ja intensiivsema töö ajaks higinäärmed korralikult tegevuses ja suutnud oma ülesandega järk – järgult kohaneda. Parandab närviimpulsside ülekandumise kiirust.Närviimpulsside kiirem ülekanne tähendab neuromuskulaarse koordinatsiooni paranemist ja efektiivsust, mis teatud liigutuslike tegevuste korral tähendab paremat sooritust. Täidab lihased, sidemed ja kõõlused verega.Suurem vere hulk töötavates lihastes, kõõlustes ja sidemetes suurendab nende töötavate lihaste, sidemete ja kõõluste elastsust, mis tagab ohutuma ja efektiivsema soorituse, eriti nende harjutuste ja tegevuste korral, kus esineb palju lihaste, sidemete ja kõõluste venitusmomenti. Valmistab kardiovaskulaarse süsteemi ette järgnevaks intensiivsemaks füüsiliseks tegevuseks
Seepärast on spordipraktikas püütud anda pedagoogilistele printsiipidele sportlikku sisu, aga samuti tuletatud uusi spordi- ja treeningu spetsiifilisi printsiipe. Perspektiivikate noorte mitmeaastase treeningu planeerimisel on otstarbekas toetuda empiirilist kinnitust leidnud printsiipidele ja suunitlustele: siht või eesmärk saavutada kõrgeid tulemusi täiskasvanute klassis, antud alale optimaalses tipptulemuste tsoonis liigutuslike võimete ärakasutamise efekti sõltuvus noorte sportlaste ealistest iseärasustest põhiliste liigutuslike võimete arendamise vastavuse suunitlus Erinevate maade spetsialistid on võistlusspordi tarbeks välja töötanud spetsiaalseid treeninguprintsiipe. Üldtuntud on professor Matvejevi sportliku treeningu printsiibid: suunitlus maksimaalsele tulemusele, süvendatud spetsialisatsioon ja individualiseerimine
objektiivsete standardiseeritud testide või mõõtmisvahendite abil ning kliinilisele põhjendatusele tuginedes. Füsioterapeutiline diagnoos moodustub patsiendi/ kliendi motoorse sooritusvõime uurimise ja hindamise tulemina ning esitab lühidalt kliinilisele põhjendatusele tugineva funktsionaalsete häirete, tegevuse piirangute ning ühiskonnas osaluse takistused konkreetse patsiendi/ kliendi puhul. Füsioterapeutiline diagnoos väljendub liigutuslike düsfunktsioonide terminite abil puuete, funktsionaalsete häirete ja tegevusvõime piirangute kategooriates. Füsioterapeutiline planeerimine algab sekkumise vajaduse väljaselgitamisega. Patsiendi/ kliendiga vastastikuse koostöö alusel töötab füsioterapeut välja objektiivsetele hindamistulemustele toetudes ja kliinilist põhjendatust arvestades optimaalse füsioterapeutilise sekkumise kava, mis on kooskõlas püstitatud ravi eesmärkidega.
objektiivsete standardiseeritud testide või mõõtmisvahendite abil ning kliinilisele põhjendatusele tuginedes. Füsioterapeutiline diagnoos moodustub patsiendi/ kliendi motoorse sooritusvõime uurimise ja hindamise tulemina ning esitab lühidalt kliinilisele põhjendatusele tugineva funktsionaalsete häirete, tegevuse piirangute ning ühiskonnas osaluse takistused konkreetse patsiendi/ kliendi puhul. Füsioterapeutiline diagnoos väljendub liigutuslike düsfunktsioonide terminite abil puuete, funktsionaalsete häirete ja tegevusvõime piirangute kategooriates. Füsioterapeutiline planeerimine algab sekkumise vajaduse väljaselgitamisega. Patsiendi/ kliendiga vastastikuse koostöö alusel töötab füsioterapeut välja objektiivsetele hindamistulemustele toetudes ja kliinilist põhjendatust arvestades optimaalse füsioterapeutilise sekkumise kava, mis on kooskõlas püstitatud ravi eesmärkidega.
paljudele lihasgruppidele korraga. (Haljand, Tamp, Kaal 1984: 5) Ujujate tõmbeliigutuste kujundamisel on näidustatud harjutused erinevate riistadega, mis arendavad kõige tähtsamaid lihasgruppe. Spetsiaalse füüsilise ettevalmistuse efektiivsuse tõstmiseks peab pöörama erilist tähelepanu imitatsiooniharjutuste sooritamisele trenažööridel ning seadmetel, mis kindlustavad kinemaatiliste ja dünaamiliste parameetrite vastavust ujumisliigutustele ning omakorda tagavad liigutuslike omaduste arendamise ja tehnika täiustamise. Spetsiaalselte harjutuste õppimine vees Omaette treeningharjutuste rühma moodustavad spetsiaalselt välja mõeldud vees sooritatavad harjutused, milles osade kaupa rõhutatakse mingi tehnikaelemendi täitmist. Näiteks, krooliujumine ühe käega, brassitehnika ujumislauaga ainult jalgadele, ujumine ülekandega jne. Ujumistehnika mudelites esitatud nõudmiste paremaks täitmiseks peavad spetsiaalsed vees
(Ööpik, 2007) 8 KOKKUVÕTE Käsipallimäng on mitmekülgne liigutuslik tegevus, kus väga harva esineb sarnaseid situatsioone. See seab mängijatele kõrged füüsilised, motoorsed, psüühilised, tehnika- taktilised nõudmised. Aeroobne vastupidavus on oluline võime käsipallis, kuid ei ole määravaks faktoriks edu saavutamisel, kuna on võimalik piiramatult vahetada mängijaid. Mängu resultaat tihtipeale sõltub liigutuslike tegevuste (petted, hüpped, visked jne.) sooritamisest- see on alaktaatne energiatootmis mehhanism. Käsipalli võistlusmääruste muutustest (2001 a.) tulenevalt on mängu tempo tunduvalt tõusnud ning järjest suuremat osakaalu omab ka anaeroobne laktaatne energiatootmise mehhanism. Saali- ja rannakäsipalli võrdlus näitas, et sarnasusi on väga vähe. Reeglid on täitsa erinevad. Isegi vaatama sellele ,et rannakäsipallis on lühem mänguaeg on nii füsioloogiline kui ka
afektogeense situatsiooni tekkimise võimalusi, on selleks ette valmistunud ja võimalikud käitumisviisid läbi mõelnud, siis afekti tekkimise tõenäosus väheneb. Teine faas (plahvatusfaas)- toimub afektiivne purse, plahvatus, mida iseloomustavad kaks tunnust. Esiteks teadvuse ahenemine (taju fragmentsus, mingite oluliste üleelamiste domineerimine) ja teiseks tegevuse regulatsiooni häirumine (kontrollivõime alanemine, ühelt tegevuselt teisele ümberlülitumise võime vähenenemine kuni liigutuslike stereotüüpide , automatismide tekkimiseni välja). Peaaju koores tekib erutuse dominantne kolle, teistes piirkondades pidurdus. Kogu tähelepanu fikseerub ärritajale, ülejäänud situatsiooni tajutakse fragmentaarselt, ebatäpselt. Väliselt kajastuvad need muutused käitumise jäikuses, ebajärjekindluses, mitteadekvaatsuses. Tugevaid psüühilisi protsesse saadavad märgatavad muutused organismi talitluses. Järsult
On mitme aastane, aasta ringne süstemaatiline protsess, mis on suunatud kehalise täiuslikkuse ja kõrgete sportlike tulemuste saavutamiseks sportlase kasvatamise, õpetamine ja funktsionaalsete võimete tõstmise teel. Eesmärgid- kõrgete sportlike tulemuste saavutamine ja mitmekülgne kehaline areng selleks, et saavutada kõrgeid tulemusi. Sportlase kui isiksuse arendamine. Treeningu ülesanded: Kehaline ettevalmistus- põhiliste liigutuslike võimete arendamine (jõud, kiirus, vastupidavus, painduvus). Üldine kehaline ettevalmistus ÜKE- jooksmine, suusatamine, sõudmine, rattasõit Erialane kehaline ettevalmistus EKE- aeroobsed treeningud. Tehniline ettevalmistus- nt.iluuisutamine (tehnikate treeningud). Taktikaline ettevalmistus- kuidas läbin raja, mida teha teatud olukordades jne. Psühholoogiline ettevalmistus
spordi- ja treeninguspetsiifilisi printsiipe. Perspektiivikate noorte mitmeaastase treeningu planeerimisel on otstarbekas toetuda empiirilist kinnitust leidnud printsiipidele ja suunitlustele. 1. Siht või eesmärk saavutada kõrgeid tulemusi täiskasvanute klassis, antud alale opti- maalses tipptulemuste tsoonis. Tulemused sportliku täiustamise ja kõrgema meisterlik- kuse etapil on etaloniks, mille poole püüeldakse. 2. Liigutuslike võimete utilisatsiooni (ärakasutamise) efekti sõltuvus noorte sportlaste ea- listest iseärasustest. See on vahetult seotud treeninguprotsessi individualiseerimisega ja sensitiivsete perioodidega. 77 SPORDIPEDAGOOGIKA NB! 3. Põhiliste liigutuslike võimete arendamise vastavuse suunitlus. Näiteks produktiivse
uutmoodi suunata seesmisi stiimuleid, näiteks liikumise, laulmise, käeliste oskuste ja fantaasiamatkade nautimise kaudu. Kooliealisel ei ole enam vajalik teostada seesmisi stiimuleid ja soove konkreetsel tasemel, ta rakendab fantaasia selle ülesande jaoks. 168 Kooliea arenguväljakutsed Mängueas saavutatud motoorsed oskused arenevad võimsalt harjutamise abil. Laps elab liigutuslike oskuste tundlikkusperioodis. Ta õpib kergesti uusi liigutusi. Laps õpib paindlikkust, koordinatsioonivõimet, sulavust, esteetilisust, sisseelamist (ilmekust) ja nõudlikemaidki liigutustekombinatsioone. Laps harjutab liigutuslikke oskusi joostes, rattaga sõites, võimeldes, ronides, matkates ja mängides. Ta kogeb meeleldi oma võimeid ka võisteldes. Liigutuslikke oskusi õpitakse ka juhendatud kehalistes
annaabi.ee 
