Lendorav on oravast pisem hallikarva loom. Tema kõrvadel ei ole karvatutte, aga saba on temalgi pikk, samuti tarvilik tüürina õhuhüpetel ja pidurina puutüvele või oksale maabumisel. Pesas magades võtab lendorav saba endale peale nagu teki. Kui orav võib puudel liikudes teha kuue-seitsme meetri pikkuseid hüppeid, siis lendoravale ei ole kolmkümmend meetritki viimaseks piiriks. Niisuguseid õhulende saab ta teha lennunaha ehk lennuse abil. See on nahakurd ees- ja tagajalgade vahel. Tarvitseb hüppajal jalad laiali ajada, kui lennus tõmbub pingule ja muudab keha lapikuks, mis otsekui oksa küljest lahti pääsenud suur leht teise puu poole liugleb. Saba ja lennuse liigutuste abil saab lendorav ka lennu ajal suunda muuta. Puutüvele maandunud, sibab lendorav otsekohe teisele poole puutüve. See on sünnipärane käitumine ja aitab loomal pääseda öökullide küüsist, kui need peaksid teda jälitama.
lisasse Taksonoomia Riik: Loomad Animalia Hõimkond:Chordata Klass: Imetajad Mammalia Selts: Närilised Rodentia Sugukond: Oravlased Sciuridae Perekond: Pteromys Liik: Lendorav üldvälimus Emased: 150g Isased: >150g Keha: 13-20 cm Lamejas saba: 9-14 cm Silmad: hästi suured ja mustad Keha: katab üleni hall karvastik Karvastik: kõhuosa heledam kui selg õhulennud Tavalisel oraval: 6-7 m Lendoraval: <30 m Tüüriks on tal saba Pikki hüppeid saab ta sooritada tänu lennunuaha ehk lennuse abil, mis asuvad ees- ja tagajalgade vahel Tänan kuulamast Click to edit Master text styles Second level Third level Fourth level Fifth level
Mis oli nende väljasuremise põhjus? Asi ei ole ainult kliima jahenemises. Kliima jahenemine ei olegi iseenesest nii kohutav loomadele, kel on võimalus langeda taliuinakusse. Tuleb märkida, et roomajate väljasuremine langeb ajaliselt kokku lindude ja imetajate õitsenguga. Nähtavasti ürgsete roomajate väljasuremises mängis peamist osa konkurents maakerale ilmuvate täiuslikumate maismaa-selgroogsetega. On piisav näiteks võrrelda lendsisaliku lennust linnu tiivaga. Lennuse juhusliku rebenemise tagajärjel sisalik hukkus. Mõne sule kaotamine ei tee aga lindu lennuvõimetuks. Lindude ja imetajate püsisoojasus tagas neile suure sõltumatuse temperatuuri kõikumistest. Kasutatud kirjandus: 1)"Väljasurnud loomad" 2)"Seltsid, klassid, hõimkond"
käies siiski veel mõnda aega emapiima imemas, kuni võõrdub nisast lõplikult. Ohu korral pöördub ta ka siis veel ema kukrusse. Känguru ja joey Kukruliste liikumine Enamik känguruliike ei saa kõndida, sest eesjalad on tagajalgadega võrreldes väga lühikesed. Selle asemel kasutavad nad oma pikki tugevaid tagajalgu ,,hüppevedrudena''. Mõned puude otsas elavad kukrulised saavad lauelda ühelt oksalt teisele, tõmmates selleks pingule oma jalgade vahel paikneva lennuse. Veeopossumi (Chironectes minimus) tagajaladel on ujulestad ning ta ujub hästi, kukkurmutt (Notorycytes typhlops) aga kaevab oma kühvelkäppadega maa alla käike. Austraalia ja Ameerika kukkurloomad Austraalia kukkurloomad ehk kukrulised, on arenenud muust maailmast eraldi, omaette. Selle tulemusena on tekkinud väga vormirohke rühm, mis hõlmab näiteks vombateid, känguruid ja koaalasid. Ameerika kukrulised pole nii liigi- ja vormirohked, seal leidub vaid opossumlasi. Suur pesakond
genofondis. Makroevolutsioon on näiteks... Uute geenide teke. Liigist kõrgemate organismirühmase teke ja areng. Kaks konvergentsi iseloomustavat näidet! Delfiinil ja hail voolujoonelise kehakuju tekkimine. Lennuse tekkimine lendkonnal ja lendoraval. Homoloogia tähtsus evolutsiooni tõendina? Tõestab erinevate liikide ühist päritolu. Homoloogia? Antud elusolendite jäsemeteluude ehituse homoloogia on tõendiks nende ühisest päritolust. Analoogsed organid on näiteks... Sarnane silmade ehitus peajalgsetel ja selgroogsetel
Juhendaja: Tiina Gaskov Jõhvi 2010 Lendoravlaste sugukonda kuuluvad oravlastele lähedased närilised, kes erinevad oravlastest nahavoldi olemasolu poolest ees- ja tagajäsemete vahel. Nahavolt on kaetud karvadega, teda kasutatakse lennusena õhus planeerimisel. Liuglemisel tõmmatakse lennus sirgu jäsemete väljasirutamisega. Randmelt lähtub väike sirpjas luu või kõhr, mis toetab lennuse eesserva. Saba abil pidurdab loom hoogu puudele laskumisel. Eri liikidel ulatub lennu maksimaalne pikkus 30-60 meetrini. Lennusuunda saavad nad muuta saba ja lennuse asendit muutes. Enne tüvele laskumist pidurdab loom sabaga ja võtab vertikaalasendi, et maanduda kõigile jalgadele korraga. Niipea kui lendorav on puu külge haakunud, jookseb ta sedamaid ümber vaatamata tüve vastaspoolele. Niisugune käitumine päästab looma juhul, kui teda jälitab röövlind.
Välimus Lendorav sarnaneb kuju poolest oravaga, kuid on veidi väiksem. Oravast saab teda eristada näiteks saba poolest, mis on küll pikk ja tiheda karvastikuga, kuid samas mitte nii pikkade karvadega kui oraval. Lisaks eelpool mainitule on lendorava saba horisontaalselt lamendunud. Veel esineb oravatel kõrvade otstes pikem karvatutt, mida aga lendoraval ei ole. Liigile omaseks tunnuseks on mustad suured silmad ning karvkattega kaetud lennuse esinemine esi- ja tagajäsemete vahel. Kui lennus ehk nahakurd ei ole kasutuses, siis on see märkamatu. Karvastik on tihe, pehme ning siidine, mis on suvekuudel kollakas- kuni mustjashall ning talvel hõbehall. Kõhupiirkond ja jäsemete siseküljed on aastaringselt valged. Aluskarv on tumehall. Suvel on karvkate tumedam ja pruunikam. Lendorav vahetab karva kaks korda aastas. Lendorava pea on ümmargune, kõrvad lühikesed ja ümardunud. Emasloomad kaaluvad umbes 150 grammi, isasloomad on
1. Lendorava välimus Lendorav sarnaneb kuju poolest oravaga, kuid on veidi väiksem. Oravast saab teda eristada näiteks saba poolest, mis on küll pikk ja tiheda karvastikuga, kuid samas mitte nii pikkade karvadega kui oraval. Lisaks on lendorava saba horisontaalselt lamendunud. Veel esineb oravatel kõrvade otstes pikem karvatutt, mida aga lendoraval ei ole. Liigile omaseks tunnuseks on mustad suured silmad ning karvkattega kaetud lennuse esinemine esi- ja tagajäsemete vahel. Kui lennus ehk nahakurd ei ole kasutuses, siis on see märkamatu. Karvastik on tihe, pehme ning siidine, mis on suvekuudel kollakas- kuni mustjashall ning talvel hõbehall. Kõhupiirkond ja jäsemete siseküljed on aastaringselt valged. Aluskarv on tumehall. Suvel on karvkate tumedam ja pruunikam. Lendorav vahetab karva kaks korda aastas. Lendorava pea on ümmargune, kõrvad lühikesed ja ümardunud. Kolju näo-osa on lühenenud.
Välimus Lendorav sarnaneb kuju poolest oravaga, kuid on veidi väiksem. Oravast saab teda eristada näiteks saba poolest, mis on küll pikk ja tiheda karvastikuga, kuid samas mitte nii pikkade karvadega kui oraval. Lisaks on lendorava saba horisontaalselt lamendunud. Veel esineb oravatel kõrvade otstes pikem karvatutt, mida aga lendoraval ei ole. Liigile omaseks tunnuseks on mustad suured silmad ning karvkattega kaetud lennuse esinemine esi- ja tagajäsemete vahel. Kui lennus ehk nahakurd ei ole kasutuses, siis on see märkamatu. Karvastik on tihe, pehme ning siidine, mis on suvekuudel kollakas- kuni mustjashall ning talvel hõbehall. Kõhupiirkond ja jäsemete siseküljed on aastaringselt valged. Aluskarv on tumehall. Suvel on karvkate tumedam ja pruunikam. Lendorav vahetab karva kaks korda aastas. Lendorava pea on ümmargune, kõrvad lühikesed ja ümardunud. Kolju näo-osa
Lõpuks lahkub ta kukrust, käies siiski veel mõnda aega emapiima imemas, kuni võõrdub nisast lõplikult. Ohu korral pöördub ta ka siis veel ema kukrusse. Enamik känguruliike ei saa kõndida, sest eesjalad on tagajalgadega võrreldes väga lühikesed. Selle asemel kasutavad nad oma pikki tugevaid tagajalgu ,,hüppevedrudena''. Mõned puude otsas elavad kukrulised saavad lauelda ühelt oksalt teisele, tõmmates selleks pingule oma jalgade vahel paikneva lennuse. Veeopossumi tagajalgadel on ujulestad ning ta ujub hästi, kukkurmutt aga kaevab oma kühvelkäppadega maa alla käike. Austraalia kukkurloomad ehk kukrulised, on arenenud muust maailmast eraldi, omaette. Selle tulemusena on tekkinud väga vormirohke rühm, mis hõlmab näiteks vombateid, känguruid ja koaalasid. Ameerika kukrulised pole nii liigi- ja vormirohked, seal leidub vaid opossumlasi. Kängurutel sünnib tavaliselt üks poeg korraga. Teistel kukrulistel, eriti aga
sooltoru on lühike, pimesool on väike või puudub. Sigimine toimub peamiselt kevadel - sünnib keskm. üks poeg. Vastsündinu on suur ja kinnitub piimahammaste haagikeste abil nisa otsa. Nii saab emasloom ka pojaga lennata. Pojad eralduvad emast 3-7 päevaselt. Päeval on iseloomulik nahkhiirtele hüpotermia (kehatemp. langeb 15-29 kraadini), öösel 35-40 kraadi. Iseloomulik on ka talveuni. LENDORAV (Pteromys volans) - nahakurd esi- ja tagajäsemete vahel moodustab lennuse, mis võimaldab veidi liuelda, sooritada 30-40m hüppeid. Enamasti öise eluviisiga, suured tumedad silmad, karv on talvel hõbehall, suvel pruunikashall, kõht valge. Koheva sabaga oravast väiksem loom.Eestis hävimisohus - levinud Kirde- ja Edela-Eestis. Elab vanades lehtpuu- ja segapuistutes, sest vajab pesitsemiseks õõnsusi, võib kasutada ka teiste lindude pesasid või ehitab ise okstest pesa. Peamiselt toitub haava-,kase-,paju-
hõimkonda ja imetajate (Mammalia) klassi. Käsitiivaliste (Chiroptera) selts jaguneb kaheks alamseltsiks: suur-käsitiivalised (Megachiroptera) ja väike-käsitiivalised (Microchiroptera) (MacDonald, Barrett, 2002). Väike-käsitiivalisi nimetatakse rahvasuus nahkhiirteks. Nahkhiired on ainukesed imetajad, kes suudavad lennata. Nende tiivad kujutavad endast kahekordset nahka kere küljel ja kummagi esijala nelja pikenenud sõrme vahel. Närvid ja veresooned kulgevad käsitiivalistel lennuse kahe nahakihi vahel. Esijäsemed vajavad tiibadena kasutamiseks lisatuge, selleks on kohanenud liitunud kaelalülid, lamenenud ribid ja tugev rangluu. Käsitiivaliste tiibu langetavad lihased on kinnitunud rinnakule spetsiaalse haru külge. Tiibade siruulatus varieerub suures ulatuses tiiburitel (Megachiroptera) võib see olla kuni 1,5 m ja väiksematel nahkhiirtel (Microchiroptera) kõigest 15 cm (Burnie, 2002). Nahkhiirtel esineb tiiva
annaabi.ee 
