TALLINNA TEENINDUSKOOL Liisi Peterson 011PK SUUR LEVAPÄEV Referaat Juhendaja: Dina Aarma Tallinn 2008 SISSEJUHATUS Leivapäeval olid kohal paljud Eesti leiburid, kes olid tulnud oma leibu esitlema. Olid kohal näiteks Eesti pagar, Leibur, REHEPEKS Vilja lõikasid peamiselt naised sirpidega. Vili köideti peale lõikamist vihku. Vilja lõigati sirbiga. Vihus kuivasid viljad. Peale kuivamist pandi viljad rehe alla põrandale ja peksti kootitega. Terad murti teistest taimeosadest lahti lüües, muljudes, hõõrudes, senikaua kui viljaterad välja pudenesid, seda nimetati terade eraldamiseks. Pekstud sasi hulgast saadi terad käte rehitsedes, sõeludes ja tuulates. Vanim viljapeksuviise, on viljavihkude rabamine 8 vastu kivi, seina, pinki vm.), maha laotatud viljalademe peksmine koodiga või tallamine ( pahmamine) inimjõul või koduloomadega. Rehepeksu tehti rehe all, sest seal...
Hapnemise käigus pärmseente ja piimhappebakterite poolt eritatav süsihappegaas muutis leivataigna kohevaks. Järgmisel päeval, kui tainas oli hästi kerkinud, lisati sellele ülejäänud jahu, sool ja köömned ning sõtkuti kiiresti, kuni sile ühtlane taigen nõu ja käte küljest lahti lõi. Leivaahi köeti kuusepuudega ühtlaselt kuumaks (250300 °C) ning ahjupõrand pühiti sütest ja tuhast puhtaks. Vormiti ümmargused või piklikud leivapätsid, siluti ning lükati leivalabidaga 1,52 tunniks ahju küpsema. Leiva alla pandi vahel suur kapsaleht. Leiva küpsust kontrolliti peale koputamisel tekkiva heli järgi. Ahjust tulnud leib kaeti puhta rätiga; tihti lasti sellel enne söömist kuni nädal seista, et leib oleks tahkem ja peaks kauem vastu. Leiba valmistati nii jämedamast kroovjahust kui peenemast ja puhtamast püülijahust. Rukkipüülist valmistati ka magushaput leiba. Selle puhul jahu puistati algul keeva vette, jahtunult lisati juuretis, lasti 23
Mandril kasutati kasest, Saaremaal ja Muhus kadakast, Pöidel ka hanepajust, kuuse- ja männiokstest ahjuluudasid, talvel kasutati kõikjal ahju puhastamiseks vihtasid. Enne leibade ahju panekut vajutati neisse mitmesuguseid märke, sh maagilisi (rist, viiskand, peremärk). Õige leivaahju kuumus peaks olema kogu küpsemise aja ühtlaselt 250 kraadi. Vanasti kontrolliti ahju kuumust näiteks visates jahu ahjupõrandale - kui see kõrbes, oli ahi veel liiga tuline. Leivad pandi ahju puidust leivalabidaga ja need küpsesid seal umbes 2-3 tundi. Leivateo ajal pandi tihti ahjusuu ette küpsema ka katsekakk - paistekakk, mis oli väiksem. Kui leivad ahju läksid, tehti rusikasuurune taignamuna ja lasti vette, kui see vee peale kerkis, oli paras aeg ahjust leivad välja võtta. Kui leivad ahjust välja võeti, niisutati neid veega, rannas kalasoolveega. Retseptid Odraleib 1 l vett või piima 25 g pärmi 2 kg odrajahu soola, suhkrut Pärm, sool ja suhkur segada sooja piimaga, lisada jahu
kiht jahu, pandi kaas peale ja kaeti paksu riidetükiga. See tõsteti ahju või truubi äärde sooja kätte hapnema. Õige aeg leiba sõtkuma hakata oli siis, kui juuretis ei ajanud end enam ülesse, vaid pragunes. Siis tuli tainast sõtkuma hakata. Leiba ei tohtinud kasta palja peaga, et juukseid sisse ei satuks. Selleks et tainas kätele kinni ei jääks, raputati peale jahu ja pandi mõhele kaas peale. Ahju kütmiseks kasutati kuusehalgusi, mis põlesid kiiresti. Leivad pandi ahju leivalabidaga- pika varrega puulabideas. Enne seda pidi ahjupõranda puhtaks tegema ja kuumust kontrollima. Kui oli vajalik kuumus olemas, pidi käed veega märjaks tegema, et taignatükist labidale pätsikest vormida. Kui pätisd olid ahjus, pandi plekkplaat ukse ette. Reheahjuks küpsesid leivad kaks kuni kaks ja pool tundi. Küpsust kontrolliti leiva põhjale koputamisega. Ahjust välja võetud leivad pandi mõhe kaanele või lauale, niisutati pealt ja kaeti riidega kinni.
leivapätse korraga küpsema. 19. sajandi viimasel veerandil tulid kasutusele uuemat tüüpi ahjud. Põhja-Eesti rehetubades olid need nüüd võlvitud kerisega ja vanadest ahjudest palju väiksemad. Vanad ahjud olnud nii suured, et pool peret mahtunud sisse. Nii olevat öeldud Viru-Nigulas (Moora, 1991). Leivaahju köeti tavaliselt kuusehalgudega, mis põlesid kiiresti ja ergu tulega. Kaske peeti liialt suure kuumuse andjaks. Hagu leivaahju kütmiseks ei kasutatud. Leivad pandi ahju leivalabidaga. Enne seda lükati söed roobiga koldesse ja pühiti ahju põrand ahjuluuaga hoolega puhtaks. Kui ahi oli puhas, prooviti kuumust. Selleks visati peoga jahu ahju põrandale. Kui jahu põles kärinaga mustaks, oli vara leiba ahju panna. Vajaduse korral jahutati ahju selle külgedele ja põrandale märja vihaga vett pritsides. Kui ahju visatud jahu 6 põles pikkamööda, oli ahi parajalt kuum
Leibade silumine enne ahjupanekut Kui kõik pätsid olid ahjus, pandi plekkplaat ukse ette. Vanemal ajal suleti leivaahi ka paeplaadiga, servad topiti savi, märja tuha või nartsuga kinni. Saardes olevat ahjusuu koguni tellistega kinni müüritud. Leivanõusse jäänud riismed koguti kaapekakuks, mis ahjusuule küpsema pandi. Emad tegid alati lastele nende meeleheaks väikesi pätsikesi. (Moora, 1991; Vunk, 1993). Vormiti ümmargused või piklikud leivapätsid, siluti ning lükati leivalabidaga 1,5-2 tunniks ahju küpsema. Suvel ja sügisel asetati puhtaid kapsalehti leivapätsidele alla. Selliselt ahju pandud leivad küpsesid alt pruuniks ja olid väga maitsvad. Leibadel lasti ahjus olenevalt pätside suurusest kaks- kolm tundi küpseda. Kui leivad ahju läksid, tehti mõnel pool rusikasuurune tainamuna ja lasti see vette. Kui muna vee peale kerkis, oli paras aeg leivad ahjust välja võtta. Ahjust väljavõetud leivad pandi leivaastja kaanele või lauale ritta, tehti pealt veega,
Kellele siis leevaraasuke juhtus, see sai ikke see aasta süüa, 11 kellele mullatükk juhtus, see sureb see aasta ää. Pupe tähendas naesterahvale, et see suab see oasta pulmi (kihlusi). [] Leiva tegemisel pesi perenaine käed hoolega puhtaks ja sidus rätiku pähe. Leiba ei tohtinud sõtkuda palja peaga. Ahi köeti tavaliselt kuusehalgudega, mis põlesid kiiresti ning ergu tulega. Leivad pandi ahju leivalabidaga. Enne leiva ahju panemist prooviti kuumust, selleks visati peoga jahu ahju põrandale. Kui jahu põles kärinaga mustaks, oli vara leiba ahju panna. Põles aga pikkamööda, siis oli aeg leib ahju panna. Leivaastjasse jäänud riismed koguti katsekakuks, mis ahjusuule küpsema pandi. Emad tegid lastele alati väikeseid pätsikesi, millesse pandi terve koorega muna otsapidi sisse. Suvel ja sügisel asetati suuri puhtaid kapsalehti leivapätsidele alla
omal ajal pühaks peetud neljapäeva eelõhtuteks. Ka kuulusid odratoidud mitme kalendritähtpäeva juurde, nt tanguvorst kui kindel jõulutoit. Kui hakati kasvatama talirukist, sai sellest üsna kiiresti tähtsaim toiduteravili. Peagi kodunes hapentatud tainast rukkileib. Leivatainas sõtkuti ja hapendati suures nõugusapõhjalises leivakünas. Hapendamiseks kasutati enamasti eelmisest leivast alal hoitid juuretist. Leivapätsid pandi ahju ja võeti sealt puust leivalabidaga. Vanemal ajal olid pätsid ümmargused ja suured, 19.saj lõpupoolel hakati tegema mõnevõrra väiksemaid ovaalseid pätse. Leiva sisse vajutati ka maagilisi ja muid märke. Leida söödi iga toidu juurde, väljaarvatud pudru. Kui olid näljaaastad ja rukkijahu nappis, lisati teiste viljade jahu, tavaliselt aga kuivatatud ja peeneks tambitud aganaid. Sammalt, puukoort, ja kasve ning marju lisati leivajahule harva, üksnes väga suure nälja ajal.
Kui laps on väga väike, uuemas traditsioonis ristimata laps, siis ei tohi teda üksi jätta, kuna kurat võib ta ära viia ja panna asemele puupaku või enda lapse. Selline vahetatud laps on välimuselt ebanormaalne: pikad hambad, väikesed käed ja jalad ja suur pea, uriseb. Haigete laste sünni puhul arvatigi, et kurat vahetas lapse ära. Õige lapse tagasisaamiseks on samuti võimalusi. Tuleb ähvardama hakata kuradi last: „viskan su leivalabidaga ahju“. Sellisel juhul võib kurat tagasi enda lapsele järele tulla ning vahel veel käratada: „miks te minu lapsega nii halvad olete, mina teie lapsega käitun küll hästi“. Üks kuradi tegevuse valdkondi on see, kuidas kurat kutsub enesetapule. Hääl hakkab inimesele ütlemas, et tapa nüüd end ära. Teiseks halvaks valdkonnaks seoses kuradiga, on kuradiga lepingu sõlmimine, et maises elus toob kurat talle rikkust, kuid pärast surma läheb hing kuradi juurde
· LEIA MÕISTATUSELE VASTUSED. · ÜHENDA MÕISTATUS VASTUSEGA. 1. HÄRG NURGAS JA AUK SELJAS? VESKI 2. KÕVERA JALAGA MEHIKE AJAB KÄSIKIVI VEREVAID HOBUSEID TAGA? 3. MÜRAS KUI HÄRG, MUUD EI SÜÜ KUI TERRI? AHJUROOP 4. NELJANURGELINE VALGET TÄIS? VESKI 5. KÜÜRAKAS JOOKSEB ÜLE VÄLJA? LEIVAD PANNAKSE LEIVALABIDAGA AHJU 6. ELAN TUULEST JA VEEST, ISE EI SÖÖ, SOOLAVAKK AGA TEISTELE VALMISTAN SÖÖKI? 7. HARAKAS LENDAB AEDA, SABA JÄÄB VÄLJA? UHMER 8. ALT ILM TUISKAB, PEALT ILM SELGE? SIRP 9. SADA PAUKU ÜHTE AUKU? UHMER 10. VANA NAINE NURGAS, SÜLI SAIU TÄIS? LEIVAD AHJUS 11. KAKS SAKSA TANTSIB ÜHES SAAPAS? JAHU SÕELUMINE 12. HÕBEKEPP, KULDNUPP
annaabi.ee 
