taastamist (Varssavis: 5, Vilniuses: 68 inimest hukkus). 1862. aastal moodustati mitmeid sala komiteesi, millel oli eesmärk ette valmistada ülestõusu. Salajane Leedu komitee (punased) Konstantin Kalinowski - Anti välja "Talurahva tõde" ajalehte. Valged olid aadlikud. Punased soovisid sõda, kuid valged soovisid laiendada oma aadli õigusi. Eesmärk: Taastada Poola-Leedu riik. 1863. aastal moodustati Leedu ja Valgevene Ajutine Valitsus. 15 000 ülestõusnut leedulast vastu 100 000 vene sõduri. Lahing kaotati, nüüd lahingute pidamine muutus partisanivõitluseks. Sygmunt Sierakowsky - Sõjaväeline üldjuht Leedukatel, juhtis 2000 mehelist salka. Zemaitijas - Preester, kes juhtis väesalka. Kindral Mihhail Muravjov surus maha ülestõusu: Hukati üle 200 juhi; põletati kümneid külasid, elanikud küüditati (Siberisse, Vene kubermangu) ülejäänud sõjaväkke ja karistustööd. Aadlid kaotavad oma domineeriva staatuse ühiskonnas.
heiskamine jätkuva anneksiooni oludes oli selle rüvetamine, võõrvõimu varjamine selle taha. (Eesti ajalugu gümnaasiumile 2004) Saades uut hoogu kommunistliku süsteemi kiirest kokkuvarisemisest Kesk- ja Ida-Euroopas tugevnes Balti riikide iseseisvusliikumine 1989. aasta teisel poolel veelgi. Kogu maailmas äratas tähelepanu 23. augustil 1989 korraldatud üle 600 km pikkune Balti kett Tallinnast Vilniuseni. Ühendades kättpidi kahte miljonit eestlast, lätlast ja leedulast, oli see suurim poliitiline meeleavaldus Ida- Euroopas. Oktoobris asus ka Rahvarinne toetama Eesti täielikku iseseisvust. (Iseseisvuse taastamine [http://www.estonica.org]) 4. Üleminekuperiood 30 märtsil 1990 kuulutas Ülemnõukogu välja üleminekuperioodi, mis pidi lõppema Eesti Vabariigi taasiseseisvumisega. Kasutusele võeti Eesti Vabariigi nimi ja sümboolika. Veidi varem oli samuti toiminud Läti ja Leedu. Leedu
Esialgu kodanike komiteeede liikumisse eitavalt suhtunud Rahvarinne ja EKP võtsid samuti valimistest osa. Eesti Kongressi esimene istung toimus 1990.aasta märtsis. Seal kinnitati tegevuskava, mis nägi ette läbirääkimiste alustamist lääneriikide ja Nõukogude Liiduga, et lõpetada okupatsioon ja taastada omariiklus. Kongressi liikmetest valiti Eesti Komitee, mille esimeheks sai Tunne Kelam. Balti kett 23. augustil 1989 kell 19 moodustasid kuni 2 miljonit eestlast, lätlast ja leedulast üksteisel käest kinni hoides 15 minutiks inimketi, mis ulatus Tallinnast Vilniuseni. Balti keti pikkuseks oli umbes 600 km. Balti ketiga meenutati 50 aasta möödumist Molotovi- Ribbentropi pakti ja selle salaprotokolli allakirjutamisest, mis avas Nõukogude Liidule tee Balti riikide okupeerimiseks. Balti kett sümboliseeris Eesti, Läti ja Leedu rahvaste solidaarsust võitluses suurema sõltumatuse nimel ja ühtlasi meenutas maailmale Balti riikide
Osad kaupadest läksid talongide peale). Varustatud kogu NSVL-s suhteliselt vilets. Mai kuusse jääb ka Interrinde rünnak Toompeale, kus jõuti välja lossi hoovi, lossi mitte. Kaitsma kutsus Savisaar inimesi. Suuri üritusi rohkem sellesse aastasse ei jäänud. 1991. Jäävad NSVL sõjalised aktsioonid Lätis ja Leedus. Jaanuaris üritasid NSVL eriüksused hõivata strateegiliselt tähtsaid objekte Vilniuses (teletorn, raadio- ja televisiooni maja. Vallutamise käigus sai surma 14 leedulast) ja Riias. (Samas Leedus teatati ka sellest, et ametisse pandud päästekomitee, et NSVL Leedus taastatakse.) Teine verevalamine toimus Riias. Eriüksuslaste ja lätlaste vahel, surma sai 5 inimest. Kardeti samasuguseid sündmusi ka Eestis ja hakati kaitsema lossi, tele-ja raadiomaja. Sinna veeti kohale hiiglaslikke kivirahne ja paneele. Jaanuari kriisi lahendamisel suur roll Jelsinil. Tallinnas korraldati Eesti-Läti-Leedu ja
kiiremini. Poola aadli või poolastunud Leedu aadli mõisaid konfiskeeriti hoolsalt ja jagati vene aadlile tingimusel, et nad ka ise Leetu elama asuks. Müüdi ka osa mõisaid 1970-tel tingimusel, et oksjonil ei osale katoliiklased. Ka ei lastud leedulastele ja poolakatel omandada mõisaid ja pärandada tohtis neid vaid otseliinis. Ka jõukamatele leedu talupoegadele olid piirangud ei tohtnid omada rohkem kui 70 hektarit maad. 1897 a loendati Vene riigis 1680 tuhat leedulast. Neist enamus elas kolmes kubermangus Kaunase, Vilno ja Suwalki. Vilniuse kubermangus oli aga leedukaid siis vaid veidi üle 20%. Suwalkis aga üle 50%. Kaunase kubermangus aga suurem enamus. Palju leedulasi elas aga Lõuna-Lätis ja Riias. Leedulasi kiputi palju saatma sõjaväkke ka Kaukaasiasse. Agraarset väljarännet Venemaa idapoolsetele aladele oli leedulaste hulgas vähe. Suurem leedu emigratsioon oli varem Prantsusmaale ja peale 1864 aasta venestamist aga USA-sse. 19
Maa jagati kolmeks presidentkonnaks (Tartu, Võnnu ja Pärnu), igaühe etteotsa seati president, kelle võim jäi siiski väikeseks. 1598. nimeteti presidentkonnad vojevoodkondadeks, presidendid vojevoodideks. Vojevoodkonnad jagunesid staarostkondadeks, mida juhtisid staarostid. Staarostid ei allunud vojevoodidele. Kohaliku aadliku esindusorganiks jäi Võnnus peetav maapäev, milles osalesid ka suuremate linnade esindajad. Maapäevalt valiti esindajad- 2-poolakat, 2-leedulast ja 2-sakslast- Poola riigi seimi. Mõisnike hulgas tõusis poola ja leedu feodaalide osakaal. Sajandi viimasel aastakümnel püüdsid Poola võimud majandust taastada. Koormisi ühtlustati ja nende määradest peeti üldiselt kinni. Mõningasele tõusuajale teig XVII sajandi alguskümnel lõpu jätkuv sõda ja Poola riigi majanduse langus. Muutus suhtumine talupoegadesse, võeti võtta mida võtta andis. Tartu, Viljandi ja Pärnu elustusid kaubalinnadena. Esiplaanile hakkas nihkuma Pärnu
1598. aastal nimetati presidentkonnad ümber vojevoodkondadeks (presidendid vojevoodideks, nagu Poolas). Riigi kätte läks Poola alal 3/4 kogu maavaldusest, mis jagati suurteks staarostkondadeks (Eestis 10). Staarostideks määras kuningas vaid poolakaid ja leedulasi, alles 1598. aastast ka sakslasi. Ümberkorraldused suurendasid tunduvalt Poola ja Leedu mõisnikkonna osa. Kohaliku aadli esindusorganiks jäi Võnnus peetav maapäev (sealt valiti esindajad-2 poolakat, 2 leedulast, 2 saksalast-Poola riigi seimi). Poola majandus taastus veidi, kuid mõningasele tõusuajale tegid XVII sajandi alguskümnetel lõpu jätkuv sõda ja Poola riigi majanduslik langus. Linnad olid laostunud, kuid Tartu, Viljandi ja Pärnu elustusid kaubalinnadena (esile tõusis Pärnu). 1584- Stefan Batory andis linnaõigused Valga alevile. Poolas algas vastureformatsioon. Praktilise hariduselu
Kõrgemaid ametiisikuks jäi asehaldur. Maa jagati kolme ossa: Tartu, Pärnu ja Võnnu presidentkond. Igaühe etteotsa valis kuningas presidendi, kelle võim oli üsna kitsas, ta juhtis aadli ratsaväge. Hiljem nimetati need ümber vojevoodkondadeks, mis jagunesid staarostkondadeks. Kohaliku aadli esindusorganiks jäi Võnnus peetav maapäev, kuhu tulid ka teised suuremate linnade esindajad. Maapäeval valiti esindajad Poola seimi: 2 poolakat, 2 sakslast ja kaks leedulast. Talupojad olid endiselt sunnismaised. Talupoegadele oli kergenduseks see, et suurem osa mõisaid oli riigi käes, kus nende rõhumine polnud nii suur kui eramõisates. Endiselt olid nad ka pärisorjuslikus seisundis. Liivi sõda oli jätnud Poolale laostunud linnad. Neid turgutati ja Tartu, Viljandi ja Pärnu elustusid kaubalinnadena, neist esile tõusis eriti Pärnu sadamalinnana. Vana- Pärnu oli eraldi linnana hääbunud. Stefan Batory andis 1584 linnaõiguse Valgale. 18
leedulased. Hiljem sai kolmandiku neist ametikohtadest ka Liivimaa Poola-sõbralikum aadel. Osa omanikuta Lõuna-Eesti maid jagati eluaegseteks läänideks Poola ja Leedu aadlile, maavalduse kaotanud saksa aadel kaotas ühtlasi ka ainukontrolli maa omavalitsuses. Liivimaa aadli esinduskogud (presidentkondade maapäevad) ja linnade esindused käisid koos vaid kuninga kutsel. Liivimaa saadikute maapäevalt valiti kuus esindajat -- kaks poolakat, kaks leedulast, kaks ,,liivimaalast" (s.t sakslast) -- ka Poola esinduskogusse, seimi. Liivimaa elujõu taastamine nõudis Poola riigilt eritähelepanu. Tühjaks jäänud talukohtadele asus enamasti kohalik põlisrahvas (eestlased või lätlased), keda rändas sisse ka Rootsi ja Taani võimu all olevatelt aladelt. Poola võimud omalt poolt püüdsid Liivimaad taasasustada võõramaalastega: seejuures suunas kolonisatsioonipoliitikat otseselt katoliku kirik.
Piirid olid ebakindlad ja toimusid pidevad tülid Ukraina, Leedu, Saksamaa ja Tšehhoslovakkiaga. 19'- 20' Vene-Poola sõda. Pärast antikom. Ukraina valitsusega liidu sõlmimist tungib Pilsudski Kiievini. Sõjaline liit P-maa ja Rumeeniaga. Poola peatas bolševike edasitungi. 18.03.21' Riia rahuga sai palju maad idas (piir rahvuslikust piirist u 250km ida pool). Võttis ka Vilniuse ja Austria osa Sileesiast (teine osa Tsehhoslovakkiale). Probleeme: Rahvusküsimus (100 000 leedulast, 1mln sakslast, 1,5mln valgevenelast, 3mln juuti ja 4mln ukrainlast). Maaküsimus: Maareformiga hävitati eelkõige Sakslaste suurmaaomand, säästes poolakate oma. Maaküsimus jääb lahendamata. 21' koostati põhiseadus. 21' ka Saksa-Poola piiri kindlaksmääramine. Loodi bank ja arendati kaevandusi Sileesias. Ka esimene sadam. Riik oli ebastabiilne, esimene president mõrvati Warssavis. Poola oli vabariik 26' aastani, kuni Pilsudski riigipöördeni mais
eestlasi 16 070. Alla 17aastaste laste kohta pleenumiga. Moskva tasandilt vaadatuna oli täpsemat arvestust ei peetud. Lisaks kandsid sedapuhku tegemist Eesti süüasjaga Eesti GULAGis karistust veel 66 420 sundasunik tollase juhtkonna, eelkõige EKP Keskkomitee Tartu Linnamuuseumi KGB Kongide muuseum ku, sh. 2847 lätlast, 1956 leedulast ja 1389 eest esimese sekretäri Nikolai Karotamme ja ta last. Täpsemad andmed puuduvad vangilaag lähikondlaste vastu suunatud aktsiooniga. Eesti rites viibivate organid kohtulikult mürgivõtmisi, karistatud avariisid veoautodega, ešelonidega eestlaste süüasja (mille jõudis
annaabi.ee 
