“Orgaanika kui masin - masin kui orgaanika – Stelarci teose “Kolmas käsi” näitel” (0)

EESTI KUNSTIAKADEEMIA
VABADE KUNSTIDE TEADUSKOND
“ Orgaanika kui masin - masin kui orgaanika – Stelarci teose 
“Kolmas käsi” näitel”
Essee
Jana Soans 
Uusmeedia I
Juhendaja  : Ingrid Ruudi
TALLINN 2014
Orgaanika kui masin ja masin kui orgaanika – Stelarci teose “Kolmas käsi” 
näitel
Alates   tööstuslikust   pöördest   Inglismaal   on   arusaamine   maailmast   ja   inimese 
mõtlemise  olemus paljugi   muutunud. Mehhaniseeritud keskkonnad ja linnastumine 
ning masinate laialdane kasutuselevõtt ja indiviidi kitsam  spetsialiseerumine  mingile 
kindlale alale on liitnud inimkonna üksteisest suhteliselt tihedalt üksteisest sõltuvate 
“rakkude”   kogumiks.   Tsüklilisus   ja   süsteemsus   kui   meie   universumi   omapära   on 
inimese   jaoks   alati   oluline   olnud   kuid   seda   veidi   teistsugusel,   müütilisel   viisil. 
Vanaaja   inimesele   oli   maailm   holistiline   tervik,   mille   olemust   intuitiivselt   tajuti, 
suhtumine   ümbritsevasse   oli   emotsionaalne   ja   tunnetuslik   ning   ümbritsevat 
keskkonda   isikustav   –   jumalustav-divineeriv.   Inimene   tajus   oma   vahetut   sõltuvust 
loodusest ja austas ning  kartis  teda, kuid masinatest sõltuv ühiskond omab eelnevast 
hoopis   erinevat,   pragmaatilist,   süstematiseeritud   maailmatunnetust,   loodus   ei   ole 
enam   keegi,   vaid   miski   mis   on   kontrollitav   ning   millega   võib   manipuleerida. 
Religiooni   asemele   on   tulnud   teadus   ja   Jumala   asemele    Internet .   Ka 
inimpopulatsiooni meeletu kasv ning sellega kaasnev globaliseerumine on suuremate 
muutuste üks olulisematest põhjustest. Tänapäeva  inimkond  meenutab oma  olemuselt  
hiiglaslikku hulkrakset organismi, kelle edukus sõltub osarakkude spetsialiseerumise 
tasemest   ja   koostöövalmidusest   teiste   “osarakkudega”.   Teadus   on   arenenud   nii 
kaugele,   et   me   oleme   võimelised   looma   elektroonilis-mehaanilisi   tehisolendeid, 
roboteid. Robotit võib vaadelda kui ümberprogrammeeritavaid isetoimivaid masinaid, 
mida   kasutatakse   inimese   liikumist,   tajumist   ja   mõtlemist   asendavais   töödes. 
Tänapäeva maailma mõtteviisi iseloomustab hästi ka Nietzsche mõttekäik, et Jumal 
on surnud ja teda asendab Üliinimene ja Üliinimese eesmärk on  valitseda  maailma 
ning teha seda  tehnoloogia  kui keha pikenduse abil. Kunstiakadeemia õppejõud Tõnis 
Kahu   rääkis   kord   ühes   oma   kultuuriteooria   loengus,   et   Descartes   pidas   keha 
masinaks, tema filosoofiat iseloomustas keha ja vaimu  lahusus , suhtumine et keha ei 
hoia   funktsioneerimas   midagi   hingelist   ning   see   pani   aluse   roboti   müüdile.   Me 
käsitleme ka oma kehasid kui masinaid, vahetame organeid kui varuosi või asendame 
vigastatud    ja   kulunud   kehaosad   kunstlike,   mehaaniliselt   loodud   elektrooniliste 
mehhanismidega, justkui  robot -organitega. Kõik uued  tehnoloogilised  lahendused on 
alati   leidnud   kasutamist   ka   kunstis.   Robootilise   kunsti   arengu   algust   seostatakse 
teatrikunstiga, milles saab omavahel siduda mitut kunstiliiki. Esimesed sellekohased 
näited, kus on kasutatud isetoimivaid masinaid pärinevad 5000 aasta tagusest Hiinast, 
kus ehitati mehaanilisi mänguasju ja orkestreid. Ka geniaalse kunstniku Leonardo da 
Vinci loomingust leiame teatriga  seonduvaid  roboteid, näiteks kõndiv lõvi ja  sõdur . 
XX sajandi teine pool tõi kaasa robootilise kunsti integreerimise infotehnoloogia ja 
muu   tippteadusega.   Esimese   robootilise   skulptuuri   autor   Edward   Ihnatowicz 
(1926-1988) kasutas oma teose ,,The Sensterit,, (1969-1970) liikuma panemiseks juba 
arvutit.(   http://en.wikipedia.org/wiki/Robotic_art   )   Inglismaal   tegutsev   kunstnik 
Stelarc  tegeleb oma loomingus kehalisuse, keha piiridega ning nende mõistmisega 
tänapäeva ühiskonnas. Ta kasutab oma keha lõunedina äärmuslikes kunstipraktikates 
ning tema jaoks ei ole huvitav mitte futuristlik fantaasia vaid reaalsete võimaluste 
katsetamine. Stelarci jaoks on kunstnik kui ühiskonna häirekell mille ülesandeks on 
eelootavat aimata ning osaliselt läbi mängida. Kunstnik kirjutab: ”Arusaamine, mis on 
keha   ja   kuidas   ta   toimib,   on   muutunud   problemaatiliseks   seoses   geenide 
kaardistamisega, soovahetusega, jäseme proteesidega ja neuraalsete implantaatidega. 
Me    loome    fraktaalset   liha   ja   fantoom-liha.   Laiendatud   operatisioonisüsteeme   ja 
virtuaalseid töökeskkondi....liha ja  metall  segunevad ootamatuteks ja vahelduvateks 
anatoomiliseks   ülesehitusteks   mis    toimivad    otse   naha   all.   Koletislik   ei   ole   enam 
võõras. Me kogeme liha ringlemise ajastut.  Organid  eemaldatakse ühest kehast ja 
siirdatakse   teise   kehasse.   Jäsemed   eemaldatakse   surnud   kehalt   ja   siirdatakse 
elavale...Hüdraulilised südamed panevad vere ringlema ilma tuksumata. Süda südame 
tukseteta...koomas   olevat   keha   saab   stabiilsena   hoida   elushoidvate   seadmete   abil. 
Ajusrumas inimestel on tuksuvad südamed. Surnud kehad ei pea lagunema ja peaaegu 
surnud kehad ei pea surema. Surm tähendab tänapäeval tehnoloogiast lahtiühendatust. 
Surnud, peaaegu surnud, veel sündimata ja osaliselt elavad eksisteerivad üheaegselt. 
Me elame laipade, kooma, krüogeenika ja kimääride ajastul.” (  http://s
 
telarc.org   )  
Tehnoloogia   justkui   kaotab   tingliku   piiri   eluta   ja   elusa   looduse   vahel.   Meenub 
prohvetlik Arnold Svarzeneggeri poolt kehastatud legendaarne Termitaator – pooleldi 
inimene pooleldi masin – küborg, masin-orgaanika kelles/milles on ühendatud kaks 
poolust, anorgaaniline ja orgaaniline mis ühilduvad läbi nanotehnoloogia sel viisil et 
tekib justkui uus liik, meie inimlik osa võtab üle nii mõndagi masinast kui sellega 
ühineb. Masinlikkus oleks justkui üks tee haavamatusse ja surematusse, võit nõrkuse 
ja   degeneratsiooni   üle.   Stelarc   tegeleb   oma   töös   “Kolmas   käsi”   (robotkäega 
perfomance`id    aastatest    1980-1998,   vt   lisa   1.)   just   inimese   ja   masina   suhte 
küsimustega,   täpsemalt   robootika   ja   proteeside   probleemaatikaga.   Ka    prillid    on 
proteesid, mis võimaldavad meil reaalsust täpsemalt kogeda ning selle kaudu maailma 
kontrollida. Kuid erinevalt tavaarusaamale vastavast puudega inimene – terve inimene 
vastandusest   suhtub   Stelarc   inimese   kehasse   kui   juba   olemuslikult 
mitteadekvaatsesse,   tema   jaoks   ei   ole   asi   lihtsalt   prillides   ning   kontrollis   vaid 
eksperimendis. Kunstnik on Jaapani teadlastega koostöös loonud endale kolmanda 
käe, mis on kinnitatav parema käe õlavarrele ja ühendatud selle musklitega sensorite 
abil milliste kaudu saadud  inimese lihaste elektrilised signaalid muundatakse ümber 
impulssideks  mis  võimaldavad robot-käel funktsioneerida  nagu inimkäsi,  “Kolmas 
käsi” on inimkäega identsetes  mõõtudes. Et kaitsta sensoreid, on robotkäsi kaetud 
lateksist   kattega.   “See   on  saanud   kunstnikule   tuntuimaks   ja   kauem   kasutatuimaks 
perfomance`i    objektiks .”   (   http://stelarc.org/?catID=20265   )   ”Kolmas   käsi”   on   saanud 
töödeseeria tuumaks “mis uuris tehnoloogia ja proteesilise juurdekasvu lähedast liidest, 
mitte kui asendust vaid kui täiendust kehale. Proteesi mitte kui puuduse sümbolit, vaid 
pigem   laienemise   tunnust.   Kolmanda   käe   perfomance`id,   koos   võimendatud 
kehasignaalidega,   on   andnud   panuse   küborgilisse   kehaalasesse   diskursusse”   ( 
http://stelarc.org/?catID=20265   )   Kolmandat   kätt   on   kunstnik   kasutanud   ka   hilisemates 
perfomance`ites nagu “Fraktaalne liha”, “Kõlksuv keha” ja “Parasiit” (vt lisa 2.) , millistest 
viimases on Stelarc oma keha sensoritega internetti ühendanud, andes vaatajale võimaluse 
kunstniku keha üle interneti juhtida. Perfomance kestab kolm tundi. Vaatajatel on võimalik 
otseselt   kunstniku   keha   mõjutada   sundides   teda   liikuma   oma   suva   järgi,   kunstnik    teeks  
justkui piltlikult selgeks meie sõltuvuse teineteisest mis tehnoloogia arenedes aina suureneb. 
Internet kui golbaalküla kus kõik mõjutavad kõiki pealiskaudsete infofragmentide vaimse 
fast foodi kaudu ja justkui  tunnevad kõiki aga tegelikult mitte keegi mitte kedagi. 
Masin  ja   inimene   ühilduvad  sensorite   kaudu  tänu  kontaktivõimele,   informatsiooni 
ülekande kaudu inimeselt masinale mis muutub selle kaudu inimese keha pikenduseks 
ja masin muutub keha kaudu mõtte pikenduseks.  “Stelarc: Nahk on olnud hinge piir, 
ise piir ja samaaegselt maailma alguseks. Kui tehnoloogia venitab ja läbistab nahka, 
on nahk kui  barjäär  kustutatud”   ( Paolo  Atzori ja  Kirk  Woolford “Laiendatud keha: 
Intervjuu
 
Stelarciga”,
  http://www.stanford.edu/dept/HPS/stelarc/a29 -
e xtended_body.html   )   Kunstniku   jaoks   on   paeluv   keha   täiustamine   ning   iseenda, 
meele ja kehaalase teadlikkuse  suurendamine . Tema prognoos tuleviku suhtes on keha 
täielik kontroll nanotehnoloogilia abil, millest kunagi sõltub nii meie immuunsus kui 
ka  kehatemperatuur .... Maailm ja inimesed sulavad kunstniku töödes üheks, inimkond 
ühineb   tehnoloogia   kaudu.   Mitte   ilu   ei   päästa   Stelarci   arvates   maailma   vaid 
tehnoloogia kaudu avardunud teadvus. Ka mainib kunstnik et kogu  tehnoloogia võib 
tulevikus olla nähtamatu kuna lokaliseerub inimese sees. Senise evolutsiooni käigus 
arenenud   pehmetele   organitele   lisanduvad   tehnoloogiliselt   kujundatud   organid   ja 
intiimsed  liidesed , ka liidesed inmese ja ühiskonna vahel. Kehast saab tema mõtte 
kohaselt   laiendatud   operatsioonisüsteem.   Iidsetest   müütidest   meenuvad   India 
kõikvõimsust   sümboliseerivalt   mitmekäelised   jumalad   kelle   sarnaseks   inimene   on 
püüdnud   muutuda.   Kõikjalolevad   ning   kõiketeadvad,   sat-chit-ananda   –   teadmine-
olemine-õndsus seisundis olevused. Stelarci kolmas käsi on samasugune võimekuse 
sümbol, mis esindab justkui ulatumist uutesse tajusfääridesse olles samaaegselt ka 
reaalne füüsiline objekt - tehisorgan millel on funktsioneerimisvõime. Kõik me oleme 
informatsiooni ja füüsikalis - keemiliste masinate kogum, rida lüliteid mis lülituvad 
sisse või välja teatud viisil ja see protsess ei ole vaadeldav kui lineaarne põhjus-
tagajärg   vaid   kui   mitmetasandiline   toimimine.   Meie   ise   oleme   neile   (meid 
mõjutavatele)   lülititele   omakorda   olnud  lülitid,   mis   lülitavad  neid  meid   sisse-väja 
lülitama.   Masin   on   justkui   passiivne,   kontrollitav,   kuid   ta   kontrollib   meid   oma 
olemasolu ja selle iseärasuste kaudu sama palju kui meie teda. Deleuze`i ja Quattari 
kirjeldatav masinate süsteem iseloomustab seda kujundlikult kui protsesside kogumit 
milles   toimuvad   erinevad   algus-   ja   lõppunktidega   tsüklid.   Seda   võikski   nimetada 
keemiliste   reaktsioonide   masinaks,   orgaaniliseks   mehhaanikaks.   Või   nagu   ütleb 
Sterlarc: “Soov lokaliseerida  iset  mingi kindla keha sees ei ole enam tähendusrikas” 
(Paolo   Atzori   ja   Kirk   Woolford   “Laiendatud   keha:   Intervjuu   Stelarciga”, 
http://w
 
ww. stanford .edu/ dept /HPS/stelarc/a29-extended_body.htm l ) 
Kõrgtehnoloogiliste   lahenduste   sidumine   kunstiga   avardab   kunstilist   mõtlemist   ja 
võimaldab   efektseid   visuaalseid   vaatemänge.   Kunstipilt   muutub   üha 
tehnikakesksemaks ning  publiku rolliks saab kõigega kaasaminek.  Praeguseks  ajaks 
on välja jõutud suuremõõtmeliste robootiliste vaatemängudeni kus demonstreeritakse 
robotitevahelisi  võitlusi   ja  kasutatakse   tulevärki.(SRL  www,   San  Jose   2006  Show 
www) Hiiglaslikud monstrumid näitavad meile ilmekalt, et  masinad  on võimelised 
tegema kõike , milleks nad on programmeeritud. Paneb aga mõtlema, et need võimsad 
tööriistad   inimeste   käes   võivad   pöörduda   inimeste   endi   vastu.   Mis   aga   hakkab 
maailmas   toimuma   siis,   kui   on   väljaarendatud   masinintellekt?   Praegu   võime   veel 
nentida,   et   masinate   võime   mõista   tähendusi   edeneb   palju   aeglasemalt   kui 
tehnoloogia.Mark Stevenson kirjutab oma raamatus “Optimisti teekod tulevikku” “et 
meil tuleb ühineda oma masinatega. Kui te ei suuda neid võita, siis liituge nendega. 
Võibolla seisneb inimkonna tulevik  Stanislav  Lemi Solarise sarnaseks muutumises, 
mõtlev   planeet   olemises,   mis   on   justkui   nanotehnoloogiline   ime,   orgaaniline 
superkompuuter   või   hiidolend-masin   ja   elav   interdistsiplinaarne  perfomance  või 
hiidskulptuur kus kogu loodus on ühinenud või kellegi poolt allutatuna ühendatud 
terviksüsteemiks mis hoiab end elus, mõtleb ja suhtleb ning loob kunsti. 
Lisa 1.
 
Lisa2.