tunnetega mis ei tunne ennnast ja ei tea mis ta tahab olla, mida saavutada ja kus. 5.Peategelase (-tegelaste) (nimi, kes) iseloomustus, areng teose vältel Ekke Moor on rändur, hedonist ta peab püsivalt liikuma, liiga kaua ühes kohas olla talle ei meeldi. Nagu tema isa huvitaba teda vadi homme, mitte olevik ega minevik. Iga päeav on te keegi tegelane, näitlejana issanda laval. Teose alguses on ta küla laiskloom, luuetejaa, romantik kuid tööd ta ei tee, vaid kiigub puudel kuna tal ei ole küps hing mis teaks mida ta soovib teha. Teose lõpuks on ta aga ennast leidnud, ikka kodust, ehk ta on läbi käinud ringse arengu. 6. Kõrvaltegelase (-tegelaste) (nimi, kes) iseloomustus, areng teose vältel 7. Põhisündmused, süzee #1 Ekke moor elab kuskil Ingelandi lähedal teisepool järve. Talle meelidb kirjutada naistele, ronida ja töölt viilida. Ta ema ehk Neenu moor vihkab ja armastab Ekket kes talle sydame valu teeb, Ekke oli.
ilmavaade. Tammsaare ei kirjelda üldiselt taustu, teda huvitab rohkem inimese tegevus, käitumine ja hingeelu. Jutustamislaad on rahulik, seda ka siis, kui tegevus on pingeline. Stiil võib olla lüüriline, jutustav, humoristlik või satiiriline. Tsitaadid "Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb armastus." "...ära kunagi hädalda, see ei huvita kedagi, rikub ainult korralikkude inimeste rahu ja erkusid." "Mitte imede maal, vaid imede ajastul elame tänapäev. Kõigil on niipalju soove, et ainult imed võivad neid rahuldada." "Inimese sõnade hulk kasvab kiiremini kui tema tarkus, sellepärast tuleb tal sagedasti arust puudu, kui vaja otsust teha." "Sest mis on vale? Tõde, mida veel ei mõisteta või mida enam ei usta." "Aga ma ei või sinna midagi parata, et ma kirjutan, nagu ma kirjutan, mul tuleb ainult kanda oma" tõdede ja õiguste" tagajärjed."
Dostojevski loob uue romaani liigi: polüfooniline romaan mitmehäälene romaan. Tunnusjooned psühholoogiline sügavus. Igal tegelasel hääl, saatus. Looming: Esimene töö trükituna on: Balzaci ,,Eugeni Grandet" tõlge. ,,Vaesed inimesed". Räägib Peterburi väikeametniku rõõmutust, hallist elust. Probleem: kuidas sotsiaalne ülekohus hävitab inimeses headuse (kajastub ka järgnevates teostes). Inimene analüüsis läheb süvitsi. Nii noores eas selline teos kirjutada, suudab vaid geenius! Jutsustuse kogumik ,, Jutustused". Teistsugused põhimõtted kas mitte osa kurjast pole inimesega kaasa sündinud? Parimad ,,Teisik", ,,Perenaine", ,,Nõrk süda". Jutustus ,,Valged ööd". Huumor sees, armastuslugu. ,,Märkmeid surnud majast" sunnitöö. Romaan ,,Alandatud ja solvatud". Inimese elu, tema käitumist ei juhi mõistus, vaid hetke tujud, alateadvus, andeksandmine teema süveneb. Seda on peetud ,,Vaesed inimesed" järjeks.
Kirjastus ja ajakiri jätkavad. SIURU(1917-1919) tegevliikmed: Marie Under, Henrik Visnapuu, Johannes Semper, August Gailit, Artur Adson ja Friedebert Tuglas. Pärast Gailiti ja Visnapuu lahkumist 1919. aastal liitusid rühmitusega August Alle ja Johannes Barbarus. Siurul kaks tähendust: 1)lõuna-eesti murdes põldlõoke; 2)"Kalevipojas" oli siurunimeline imelind. Sisulises mõttes jätkab NE joont. Oluliseks saab kuidas kirjutaatkse, mitte mida tähtsad pole teemad, vaid vorm. Eemale hoiti ajakajalisusest, ühiskonna kriitikast. Keskenduti armastus- ja loodusluulele. Suurt tähtsust omab mängulisus: 1)looming sõnakasutus; 2) rühmituse igapäevases elus imiteerivad aadli seltskonda, N: Under Printsess, Adson 3 Printsessi Paaz, Visnapuu Vürst. Siuru korraldas Estonia teatris tuluõhtuid, kus tutvustati Eesti kirjandust, anti välja ka 3
Pikemates teostes käsitletakse enamasti mitut teemat, mis jagunevad pea- ja kõrvalteemadeks. Kõrvalteemasid arendatakse lühemalt ning nende ülesanne on peateemat toetada. Teema käsitlemiseks vajab kirjanik toormaterjali ainest. Ainestiku ammutavad kirjanikud eri allikatest: isiklikest kogemustest, igapäevaelust, ajaloost, kirjandusteostest jm. Kirjandusteose väärtus ei sõltu otseselt ainese päritolust, vaid sellest, kuivõrd kunstipärasele tulemusele kirjanik jõuab. Kirjanikud püüavad teose teemat käsitleda võimlikult sügavalt, anda sellest lugejatele tervikliku pildi. See eeldab kõigi teose koostisosade läbimõeldud esitust kindlat kompositsiooni ehk ülesehitust. Iga kirjandusteose põhilised koostisosad on motiivid ja detailid. Motiiv on teose kõige väiksem terviklik osa, mis kujutab tavaliselt mingit sündmust. Detailide
Neiu isa on sunnitöölaagris ning seetõttu elab Elisabeth koos ülifasistlikust äraandjast proua Lieseriga, kelle pärast nii mõnigi kord sekeldusi tuleb. Noorte vahel tärkab armastus. Just see armastus annabki teose süngele atmosfäärile ereda päikese. Keset sõjakoledusi püüavad armunud hakkama saada. Ernst õpetab Elisabethile sõjast eemalevaatamist, Elisabeth aga mehele empaatiat ning tunnete avaldamist. Kuid elu on karm: neil on vaid kaks nädalat, et olla koos, siis peab Ernst tagasi Venemaale sõitma. Neid kahte nädalat elavad Ernst ja Elisabeth kui kahte aastat. Iga päeva elatakse rikkalikult, kui viimast päeva: käiakse peenes restoranis einestamas, igal õhtul juuakse elu terviseks. Nad abielluvad (osalt armastuse, osalt olude sunnil, kuna Ernst ei saanud muidu täieõiguslikult Elisabethi juures olla ning Elisabeth sai abiellumisel sõduriga riigilt toetust). Vahepeal sajavad pidevad pommirahed linnale
,,Eelõitseng" sisaldab ,,Sonettide" eelset loomingut, kuid ilmub hiljem. ,,Verivalle" ja ,,Pärisosa" juures toimub muutus, luulesse tungub sisse ajakajalisus sõjaõuduste värvikad pildid, sotsiaalne ebaõiglsu jm. On diskuteeritud selle üle, kas Underile on loomuomane ekspressionistlik stiil, Under on üks esimesi hilisekpressionismi esindaja Eestis. 30ndate alguses on luuletaja roll ühiskonnas muutunud. Luuletajat ei juhi enam veri ega maised ihad, vaid luuletaja on nagu poolelid väljavalitud jumalik isik, kes draagikat vahendab. See muutus juhib muidugi klassikalisse perioodi (,,Õnne varjutus"). Underil süveneb narratiivsus (jutustav) ja tipneb ,,Õnnevarjutuses". Kui rääkida klassikalisest ballaadist, siis ,,Õnnevarjutus" oleks selle musternäide. Suuruse ja sügavuse mõõdet toetab see, et Under toetub suurtele tekstidele. ,,Õnnevarjutuse" sisu ja ainese järgi saab väita, et
Sügavalt austamisväärseks pidas ta talurahva tööd ning ka üldist rahva tööd. Tammsaare mõistis et igasugune töö on ühiskonnale vajalik. Tammsaare oli paljude kodanliku Eesti elunähtuste suhtest skeptiliselt häälestatud, kuid pidas alati silmas eluväärtusi loovat tööd, humanismi, rahvuse eneseteostamise töö ja kultuuri kaudu. Isiksuse ideaaliks pidas Tammsaare inimest, kes demokraatiast ja tsivilisatsioonist ei looda ainult kasu saada ning hüveolu saada, vaid kohustub vabatahtlikult töötama, et leida uusi väärtusi. A.H. Tammsaare oli eepiline talent, ta oskas elunähtustest jutustada huvitavalt ning haaravate sisemiste kaasaelamistega. Tema teoste dramaatilistes kõrghetkedes ei muutu jutustuse ja kujutamise laad pingutavaks ega närviliseks, vaid säilitab eepilise rahulikkuse. Samal ajal rikastab tema stiili vaevumärgatav varjundite vaheldumine, nagu inimlikus mõtlemises vahelduvad elu jälgimisel mitmesugused varjundid ja suhtumisnüansid
Kõik kommentaarid