kirjutama ja koos seda siis lõpuks mängida. Lavastuses "Üks mees: Roheline" oli see samamoodi loeti erinevaid muinasjutte, istuti muuseumis, suitsuruumis ja vaadati D-kategooria action-filme, räägiti arvutimängudest. See protsess oli põnev, aga... (Vridolin, Tarvo 2006: 208). Enne proovi räägib Noormets näitlejatega, et häälestada näitlejaid prooviks. Samuti laseb ta palju näitlejatel endal leida õige viis mingi koha mängimiseks. Lavastajal on üldjoontes peas tegelaskujude olemus, kuid ta jätab näitlejatele üsna palju mänguruumi. Ta tahab, et näitlejad jõuaksid ise oma tõeni ja tunnetaksid ise oma tegelaskuju. Tavaliselt ei ütle lavastaja näitlejale kindlat viisi, kuidas näitleja oma osa mängima peab või kuidas miski olema peab. Pärast proovi teeb lavastaja näitlejatele kommentaare sõltuvalt olukorrast - kogu trupile korraga või igale näitlejale eraldi. 3
naer, teatav robustsus ja labasus hääles, dialoogid dirigendiga, väikesed ,,kohatud" naljad jmt. detailid. Kui teiste puhul oli laval kohati tunda suhtumist, et ,,ah, teeme kuidagi ära", siis Kaljujärv elas laval. Kui sama ,,power" oleks kasvõi mõnevõrra olnud ka teistes osatäitmistes tuntav, siis oleks lõppmulje olnud ka parem. Lohakas näitlejatöö ja säästu-lavakujundus ... ning kabareed ei sündinud. Võib-olla oli ka ebaõnnestumises omajagu süüd lavastajal R.Hovenbitzeril ja kunstnik R.Spahn võib-olla omakeelne lavastaja oleks suutnud oma nägemust paremini näitlejatele selgitada või neid rohkem motiveerida. Koreograafi P.Palmé töö oli ju igati laitmatu, aga üldmulje kantseleilikult korrektne ja nurgeline. Polnud erootika, mida oleks vähemalt kabareenumbritelt või girlidelt oodanud. Orkester oli tasemel, mitte kordagi ei mänginud ta üle lauljate. Au ja kiitus dirigent Tarmo Leinatammele.
Aastatel 2008-2013 ta töötas Vanemuise teatris näitleja ja lavastajana. Ta on olnud ansambli Chupacabra solist ja ETV saatejuht. Peale laulmise mängib ta ka bajaani. 7 Lavastaja Lavastaja Roman Hovenbitzer on õppinud muusikateatris Götz Friedrich Ülikooli Muusika-ja Teatriakadeemisa Hamburgis. Ta assisteerib muu hulgas Willy Decker’it, Götz Friedrich’it, Harry Kupfer’it, Karoline Gruber’it ja Pet Halmen. Tema lavastajal töö viis teda paljudesse teatritsse nii kodu- kui ka välismaa omadesse, näiteks teatrisd Hagen, Kiel Opera, teater Vanemuine, Opera Festival Savonlinna. 8 Lühikokkuvõtted ajakirjandusest Err uudised: Saksamaa lavastaja Roman Hovenbitzer soovib, et publik saaks etendusest eelkõige meelelahutusliku naudingu, kuid et nad võtaks koju kaasa ka mõtlemisainet, sest tänapäevalgi on pead tõstmas näiteks natsionaalsotsialism ning
repertuaariteatri ülesanne tutvustada ka maailmatasemel soliste. "Igas sellises rahvusooperis jaguneb ooperirepertuaar tinglikult kolmeks," selgitab Kuningas, "on klassikaliste ooperite esikümme, kodumaised algupärandid ja modernsed klassikatõlgendused või nüüdisaegsed ooperid. Kahe viimase puhul on kodumaine koosseis vältimatu, klassika puhul tehaksegi teadlikult nn gastroll-lavastusi. Publikule antakse võimalus nautida tippsolistide kunsti." Lavastajal on omad võtted, kuidas lauljat hääle tekitamisest kaugemale juhtida. "Hääl on siiski ainult vahend, mitte eesmärk," ütleb ta. Elus ei ole palju olukordi, kus laulmine on loomulik. Ooperis aga lauldakse kogu aeg ja seda tuleb teha nii, et see mõjuks põhjendatult. Mujal maailmas on tükk aega olnud tavaline teha oopereid tänapäevaseks. Nüüd hakkab see mood küll üle minema. Estonias see kombeks ei ole, sest traditsioonidega teatrile on oluline
repertuaariteatri ülesanne tutvustada ka maailmatasemel soliste. "Igas sellises rahvusooperis jaguneb ooperirepertuaar tinglikult kolmeks," selgitab Kuningas, "on klassikaliste ooperite esikümme, kodumaised algupärandid ja modernsed klassikatõlgendused või nüüdisaegsed ooperid. Kahe viimase puhul on kodumaine koosseis vältimatu, klassika puhul tehaksegi teadlikult nn gastroll-lavastusi. Publikule antakse võimalus nautida tippsolistide kunsti." Lavastajal on omad võtted, kuidas lauljat hääle tekitamisest kaugemale juhtida. "Hääl on siiski ainult vahend, mitte eesmärk," ütleb ta. Elus ei ole palju olukordi, kus laulmine on loomulik. Ooperis aga lauldakse kogu aeg ja seda tuleb teha nii, et see mõjuks põhjendatult. Mujal maailmas on tükk aega olnud tavaline teha oopereid tänapäevaseks. Nüüd hakkab see mood küll üle minema. Estonias see kombeks ei ole, sest traditsioonidega teatrile on oluline
uurida publiku eelistusi etenduste zanri kohta; selgitada välja, kui sageli teatris käiakse ja millest see sõltub. Töö eesmärgi saavutamiseks on töö autori poolt läbi viidud empiiriline uurimus, mille käigus koguti ja analüüsiti andmeid nii kvantitatiivse, kui kvalitatiivse meetodiga. Kvalitatiivne meetod sisaldab poolstruktureeritud teemaintervjuusid lavastajatega. Poolstruktureeritud intervjuude analüüsi tulemusena on püütud välja selgitada, mis saab lavastajal otsustavaks repertuaari valikul; uuriti ka lavastajate eelistusi etenduste suhtes ja seda, kas publikumenu on prognoositav. Kvantitatiivne meetod sisaldas andmete kogumist ankeetküsitluse kaudu. Valimi moodustas Rakvere Teatri publik, kes külastas 2017. aasta sügisel Rakvere Teatri etendusi. Valimisse kuulunud 100st teatrikülastajast oli naisi 62 ja mehi 27. Välja jaotatud 100st ankeedist olid 19 kehtetud. Naised moodustasid vastanute üldarvust 70%, mehed 30%. Vastanute keskmine
üksteise emotsionaalne "nakatamine". Televisioonis ja raadios teater vs teatris teater: o Tehnilised tegurid. - tekib niisuguseid väljendusvõimalusi, mis teatris puuduvad. Näiteks saab rezissööri vaatenurka vahendada kaameraliikumise lähi- ja kaugvõtete kombineerimise, mitmesuguste tehniliste trikkidega. Tehnilised vahendid muudavad vastuvõtusituatsiooni. o Kaamera lubab lavastajal määrata vaatepunkt ja seda soovikohaselt vahetada. Me vaatame seda, mida meile näidatakse - kord maastikku, kord näitleja silmi või eset tema laes vm. o Teatris on vahemaa vaataja ning lava vahel muutumatult ühesugune, televisiooni ja raadio vahenditega saab seda otsekui vähendada. o Tele- ja raadiolavastuste salvestusi on võimalik esitada korduvalt muutumatul kujul
Nende ühiseks jooneks olid nende uuendused teatris. Kumbki ei lavastanud vana malli järgi. Igaüks neist tõi teatrisse midagi uut ja huvitavat. 14. Juhan Viidingu, Lembit Petersoni, Priit Pedajase teater 1970.-1980. aastail: tooge välja sarnased jooned, iseloomustage lähemalt ühe lavastaja teatrikeelt. Nende kolme lavastaja sarnased jooned on täpne plastika, liikumised, oluline roll muusikal. Tähtis on kunstiline vorm, esteetilised väärtused. Igal lavastajal on täpne ettekujutus lavakujundusest. Näitlejate mäng oli teatraalne, mänguline. Nende teatrid on alternatiivsed, eetilised. Priit Pedjas: tema jaoks olid tähtsal kohal atmosfäär, muusika ja muusikalisus. Ta töötas välja täpsed liikumisjoonised (näitlejakoreograafia) näitlejate jaoks, väljatöötatud rütmimustrid. Ta oskab luua atmosfääri, meeleolu. Tema lavastustes on muusika üheks komponendiks, muusika ei sega, on taustaks ja meeleoluks
juhendades. Lavastus elustub etenduse etendamise ajaks. Lavastuse struktuur on salvestunud vaid lavastaja ja näitlejate teadvuses. NÄITEKIRJANDUS TEATER Üks autor Autorite kollektiiv Individuaalne lugemine Kollektiivne vaatamine Lugemisel ajalis-ruumiline vabadus Vaatajal teatud ruumiline vabadus Autoril, lavastajal ja näitlejatel on erinevad eesmärgid. Ideede kontsentratsioon on suur. Kollektiivne vastuvõtt võib kujuneda häirivaks, kuid on tavaliselt emotsionaalsem kui individuaalne vastuvõtt. Lugemine võimaldab rohkem keskenduda, saab valida tempot ja järjekorda. 61 Näidendi lavastamisel toimub teksti ülekanne ühest semiootilisest süsteemist teise.
Teater vajas kedagi, kes oleks suutnud oma autoritahtega asendada kaotatud norme ja reegleid. Nii tekkis teatris uus lavastuse valmimise skeem, mis üldjoontes kehtib tänapäevani. Direktor hiljem direktsioon keskendus nüüd täielikult ettevõtte majanduslikule küljele, jättes üldise kunstilise juhtimise peanäitejuhi hooleks. Sealjuures võis proovide korraldamise ja lavastuse tehnilise külje eest hoolitseda ka assistent ehk lavastusjuht. Vastutus konkreetse tüki eest lasus aga lavastajal, kes tihti oli kutsutud teatrisse väljaspoolt. See sootuks keerulisem tööjaotus lubab rääkida uuest staadiumist rezissuuri arengus. Kui varem täitis trupi direktor ühtlasi ka lavastaja funktsiooni, siis nüüd kujutab lavastamine endast juba iseseisvat tegevusala. Lavastaja elukutse tekkimine aga ei tähendanud veel lavastajateatri tekkimist. Truppi juhtis endiselt direktsioon, kes palkas lavastaja vaid proove läbi viima.
seda pole füüsiliselt võimalik lavale panna. See tähendab seda, et kui lavastused tulevad, siis variandid on töötluslik. Kõiv lasi Pedajasel muutusi teha, või tegid koos ümber, et lavastusversioon oleks võimalik. Teine koostöö Sulev Keedusega (filmilavastaja). Draamatekstides tehniliselt teeb asjad võimatuks, aga tekitab küsimusi ka see, et lõhub lugu, see ei ole lineaarne lugu: mõnikord selge, mõnikord segane. Kui looga teatritükis probleeme, siis lavastajal suuremad probleemid. Rähesoo sidunud draama loomingut mitme taustaga: üks taust on film, räägib sellest, et Kõivu draamateostes avaldub tehnilisi võimalusi ignoreeriv filmilikkus: tagasivõtted ajas jne. Rähesoo seob Kõivu vanakreeka teatritraditsiooniga: traditsioonid ja konkreetsed asjad (kui räägime mingist suurest saatuslikkusest tekstides, siis võib olla tragöödiaid meenutav, antiiktraditsiooniga seotud tekste on Kõivul ka). Toimiks ka muusikaline printsiip
annaabi.ee 
