a) imitatiivid on sagedased lapsel, sest nad on sagedased hoidjakeeles; b) imitatiivide suhtarv väheneb lapse sõnavara kasvades (vt artiklist diagramm 1 ja 2); c) imitatiivid on sõnaliigilt määratlemata; d) tihti reduplikatiivsed Näiteid esimestest imitatiividest: näm, mää, mõmm, njäu, auh-auh, krr 'vares', drr 'auto' Omandamiskriteeriumid (Salasoo 1995, KK) 1. spontaanne kasutus (vormi ei ole vähemalt 10 eelnevas täiskasvanu lausungis); 2. leksikaalne variatsioon (morfeem on esinenud koos mõne teise tüvega); 3. morfoloogiline variatsioon (sõnatüvi on esinenud mõne teise markeeringuga või markeerimata); 4. grammatiline harmoonia (õige funktsioon); 5. produktiivne kasutus (ei ole valem). 6. Morfoloogia areng. Esimesed miniparadigmad. Nimisõna ja verbi morfoloogia areng. 7. Süntaksi areng. Kahesõnalausete periood. M. Tomasello käsitlus süntaksi omandamisest. 8. Korduste osa lapse arengus. 9
Sõnavara semantilised suhted kujunevad keele kahe põhifunktsiooni baasil: keel kui tunnetusvahend ja keel kui kommunikatsioonivahend. Alates Saussure'ist jagatakse sõnavara süsteemsed seosed süntagmaatilisteks ja paradigmaatilisteks seosteks, mis on vastastikku seotud. Süntagmaatiliste seoste abil on lausungi elemendid üksteisega seotud. Igal lekseemil on teatud morfosüntaktilised ja semantilised omadused, mis määravad selle kasutamise lausungis. Üksuse teksti kaasamine tähendab selle süntagmaatiliste omaduste realiseerimist. Süntagmaatiliste seoste puhul on lisaks grammatilistele ja semantilistele tingimustele oluline roll ka kommunikatiivsetel tingimustel. Leksika paradigmaatiline jagunemine peegeldab seoseid, mis eksisteerivad objektide ja nähtuste vahel tegelikkuses (tegelikud sisuseosed). Nt kui võtta kokku sõnad laud, tool, kapp,
) 14. Autor kasutab lausekonstruktsioone, mida kirjas üldiselt ei kasutata või mis on seal keelatud: - lausungite alguses on fraasid, mis esitavad mingi märksõna või teema (ja vat ongi ütleme kui näiteks (.) kohtuvad lapsevankrit lükkav ema; noh a=imik oletame et ta lihsalt rääkida ei oska). - kaks lausungit (siin küsimus ja vastus) on seotud kokku üheks korduva verbiga lausungiks (mis on nukuteatri põhitunnus on see, (...) et näitleja (.) ei räägi ise) või kasutab samas lausungis kahte erinevat verbi (vat see on elus ka nukuteater esineb); - otsese kõne ees on kaudkõnele viitav sõna et (ema räägib imiku eest peenikese imiku häälega et me oleme veel väikesed). 15. Autor lisab lausungi lõppu sõnu juurde, mistõttu sõnajärg erineb kirjalause sõnajärjest (a=sis=ma mõtsin=et on olemas ka nukuteater tegelikult elus). Millest kõne ja kirja erinevused tulevad? Millest tulevad suulise ja kirjaliku keelekasutuse erinevused? Põhjused jagunevad viide
mineviku, eluloo ja psüühikata; ta on pelgalt keegi, kes kogub ühele väljale kokku kõik need jäljed, millest kirjutatu koosneb" (125). Interteksuaalsuse mõiste J. Kristeval ja H. Bloomil. Intertekstuaalsus: Märgiliste elementide ülekanne ühest märgisüsteemist teise, millega käib kaasas tähenduste transformeerimine (H. Krull 31). Intertekstuaalne ruum:"Luule tähistatav viitab teistele diskursiivsetele tähistatavatele, nii et luule lausungis saavad loetavaks paljud teised diskursused. Nõnda luuakse luule tähistatava ümber keerukas tekstuaalne ruum, mille elemendid on hõlpsasti rakendatavad konkreetses luuletekstis. Nimetame seda edaspidi intertekstuaalseks ruumiks" (J. Kristeva. Poesie et negativite. Semeiotike. Editions du Seuil, Pariis. 1969, 194) Poeetikal ei ole võtit interteksti mõistmiseks, teoses teksti eristama on võimeline vaid semanalüüs, mis peaks vastama vähemalt kolmele tingimusele:
Semantika: Kuidas ja mida tähendab/tähistab tekst? ”Kuidas” on lingvistilise semantika probleem, kuid lingv. sem. on piiratud; jääks kõrvale keelemängud, konnotatsioonid – kõik, mis on fraasi piiridest väljas. Tähistamine (signification) on l. s. objekt. Tähistaja kutsub esile ettekujutuse tähistatavast. Tähistamise määratleb sõnaraamat. Sümboliseerimine (symbolisation) – üks tähistatav sümboliseerib teist tähistatavat – tekib lausungis, süntagmaatilises ahelas. Tekstisisene sümbolism- ühe tekstiosa jaoks on tähistatavaks teine tekstiosa (nt. personaaži iseloomustavad tema teod, portree. Või kui teksti on lülitatud autori abstraktsed arutlused, on nende illustratsiooniks süžee. Nt. “Tões ja õiguses”). Tekstiosade vahel võib olla tegu samasuguste suhetega nagu kehtivad nt. troobi sees. Enne kui allegooria muutus žanriks oli ta retooriline figuur (troop). Mida tähistatakse semantikas
Neisse küsimustesse oli peidetud ka küsisõnu, kuid traditsiooniliselt lause alguse positsiooni asemel olid need peidetud lause keskele, paisates sõnajärje segi. Näiteks nüüd see aparaat näitab meile siis mida täpsemalt siin ekraanil näitab, kuidas küsisõna mida on alles lause teises pooles, aga lause algab jutustava lausena. Sama võib täheldada ka teiste näidete põhjal, kuid küsisõna on juurdemõeldav, sest see on välja jäetud mõlemas lausungis: ideest teostuseni kaua läinud on ja see on nüüd kõik eestis toodetud või mõni jupp on ikka välismaalt ka tarnitud. Need küsimused esitas ta arvutiinimestega vesteldes. 18 KOKKUVÕTE Uurimistöös keskenduti „Ringvaate“ saatejuhi ja reporteri Jüri Muttika idiolektile. Tööl oli kaks eesmärki, mis said ka täidetud.
jäljed, millest kirjutatu koosneb” (125). Interteksuaalsuse mõiste J. Kristeval ja H. Bloomil. Intertekstuaalsus: Märgiliste elementide ülekanne ühest märgisüsteemist teise, millega käib kaasas tähenduste transformeerimine (H. Krull 31). Intertekstuaalne ruum:“Luule tähistatav viitab teistele diskursiivsetele tähistatavatele, nii et luule lausungis saavad loetavaks paljud teised diskursused. Nõnda luuakse luule tähistatava ümber keerukas tekstuaalne ruum, mille elemendid on hõlpsasti rakendatavad konkreetses luuletekstis. Nimetame seda edaspidi intertekstuaalseks ruumiks“ (J. Kristeva. Poesie et negativite. – Semeiotike. Editions du Seuil, Pariis. 1969, 194) Poeetikal ei ole võtit interteksti mõistmiseks, teoses teksti eristama on võimeline
temaga koos ka tähendus. Et ärgitada tähenduse suhtes heterogeenset semiootikat nihestama seda sümboolset tähendust, mida subjekt on harjunud pidama omaks, peab kõneleva subjekti diskursus saama tõuke mõne "teise" diskursuselt. Intertekstuaalsus. Märgiliste elementide ülekanne ühest märgisüsteemist teise, millega käib kaasas tähenduste transformeerimine. Krull. Luule tähistatav viitab teistele diskursiivsetele tähistatavatele, nii et luule lausungis saavad loetavaks paljud teised diskursused. Nõnda luuakse luule tähistatava ümber keerukas tekstuaalne ruum, mille elemendid on hõlpsasti rakendatavad konkreetses luuletekstis. Nimetame seda edaspidi intertekstuaalseks ruumiks. (Poésie et négativité, 1969) Interteksti kontseptsioon lähtub Bahtini dialoogilisusest. Terminit kirjeldab Semeiotiké. 1969 Barthes´i Tekst on Kristeva interteksti variant. Paragrammatism
Kommarid ahju! (väljavõte ekspertiisiaktist) lokutiivne (öeldakse midagi, kasutades seejuures normaalkeele grammatikat ja tähenduslikke sõnu) illokutiivne (lausung on sotsiaalne, avalik, sel on konkreetne suunitlus ehk intentsioon [mida saab selgitada nii grammatilise ülesehituse, kui ka sotsiokultuurilise konteksti kaudu]) perlokutiivne (lausung püüdleb teatavatele mõjutulemustele, mis puudutavad muid inimesi peale kõneleja). Antud lausungis on ka performatiivsuse tunnuseid: see kuulub ,,lubavate performatiivide" (promisory performatives) hulka, mis kirjeldavad olukordi, nagu nad võiks/peaks olema tulevikus. Olles hüüdlause, millel on performatiivi tunnused, on ,,KOMMARID AHJU!" pigem kirjeldatav kui perlokutiivne (mitte üksnes lokutiivne) kõneakt, mille üldtunnuste hulka kuuluvad niisugune veenmine, hirmutamine, valgustamine, innustamine, mille eesmärk on tegelik sotsiaalne mõju ehk käitumuslik tulem.
annaabi.ee 
