parkimisvõimalused autodele ja ratastele. Ojade ja endiste kuivanduskraavide mugavamaks ületamiseks on õpperajale paigaldatud 8 purret, niiset rabaäärt aitab ületada laudtee. Raba taimestikuga paremaks tutvumiseks on rajal mitmeid vaateplatvorme. 4km pikkusel õpperajal on hästi jälgitavad 2002. aasta kahe järjestikuse metsa tulekahju jäljed ning looduslik metsauuendus, mis toimub põlenud alal intensiivselt. KAKERDAJA LOODUSRADA Maaliline, rohkete laugastega, puutumata Kakerdaja kõrgraba on Kõrvemaa suurimaid rabasid (1000h). Tegemist on ühe paremini välja kujunenud kaheastmelise rabaga. Kaks erineval kõrgusel paiknevat laukavööd tulevad eriti hästi esile ala lääneserval. Mõlemad laugastikud on raskesti läbitavad. Kakerdaja raba kuulub suurde Kõrvemaa keskosa hõlmavasse 40 000- hekatrilisesse Epu-Kakeri soostikku. Rajal on olemas telkimiskohad, lõkkeplatsid ja matkavõimalused.
Eestis on 81 jõge, nendest veematkamiseks kõige huvitavamad on kahtlemata Valgejõe alamjooks ja Võhandu, mida ääristavad paljud uhked liivakivipaljandid. Jõgedel on kõige ekstreemsem ja põnevam matkata kevadise suurvee ajal, kui kärastikud vahutavad kõige rohkem. Meie rannik on üsna tihedalt sadamstatud, mis võimaldab teha pikemaid jahimatku ilma selleta, et peaks olem üle 12 tunni järjest merel ka üsna tuulevaikse ilma korral. Üle Eestimaa asub palju rohkete laugastega rabasid, mis on suurepärased jalgsimatkaks. Rabasse on soovitav minna juuli lõpus, kui on valminud paljud rabamarjad, ning sookail ja kanarbik lõhnavad kõige paremini. Jalgrattaga sõitmiseks sobivalt väikseid ja huvitavaid teid erinevatel maastikel leidub samuti rohkelt üle Eesti. Korraliku lumega talve korral on võimalik teha suusa- või räätsamatku. Matku liigitatakse nende raskusastme ja tüübi alusel. Eestis on võimalik korraldada kuni neljanda raskusastme matku
on valdavaks rasked liivasavi- ja savimullad, mis nõuavad taimekasvatajalt õigeaegset ning kiiret maaharimist ja külvi. Joonis1. Piirkonna asukohaskeem Joonis2. Vaatlusaluse piirkonna biotoopide skeem 2. Peamised esinevad biotoobid Peale kolme põhilise biotoobi, võib vaatlusaluses piirkonnas veel ära nimetada karjamaa ning kartulipõllu. Kõrsa raba Minu vaatlusalune piirkond asub Kõrsa rabas, Sindist idas, Reiu ja Taali metsakonna alal. Kõrsa rabast on raba (väheste laugastega) 60%, siirdesood 15% ja madalsood 25 %. Turbalasundi suurim paksus on 3,1 ja keskmine paksus 2,1 m, turbavaru 54 miljonit kuupmeetrit. Rabas toodetakse alusturvat. Vaatlusaluses piirkonnas kasvab rabamännik ehk domineerivaks puuliigiks on mänd, kuid kasvab ka kaskesid ja üksikuid kuuski. Taimedest esinevad sookail, harilik jõhvikas, pohl, rabamurakas, palusammal, raba-karusammal, kitsalehine turbasammal, kanarbik ja küüvits. Rabas kasvab puravikke, männiriisikaid, tõmmuriisikaid,
(8 km, 92 m) ja OhepaluViitna oosistik (8 km, kõrgus Eerikul 111 m, Kõrvemaa kõrgeim koht). Oosistike, mõhnastike ja voorestike vahelised soostunud piirkonnad (76% Kõrvemaa alast) paiknevad Kõrvemaa kesk- ja põhjaosas valdavalt 5575, lõunaosas 4060 m kõrgusel. 1.4 Vetevõrk Kõrvemaa järved on väikesed ning paiknevad oosistikes ja mõhnastikes või jäänukitena soodes. Kokku on neid ligikaudu 120. Kõik suuremad väikejärvede ja laugastega sood on tekkinud hilisjääaegsete veekogude kinni kasvades. Suurim neist on soosaarte ja järvedega Epu-Kakerdi soostik (364 km²). Suurimad sood on Vonka soostik, Ohepalu soo, Pakasjärve raba, Koitjärve raba ja Suru Suursoo. Eriti järverikas on Kõrvemaa põhja- ja kirdeosa, seevastu loode- ja lõunaosa on järvevaesed. Suurimad veekogud on Paunküla ja Soodla veehoidla. Põhjaosa veestavad Loobu, Valge-, Jägala, Soodla ja Pirita jõgi. Viimase kolme jõe
Põhjaku raba ning Kilingi soo), lisaks neile mitmeid väljapaistvaid pinnavorme, sealhulgas Mägede- ja Taganurga mõhnastikke, Külvandu luitestikke, Jäneda - Aegviidu ning Matsimäe -Voose oose ning paljusid väikevoore. Kõrvemaa Maastikukaitseala ülesandeks on säilitada looduslikult kauneid, maastikuliselt ja teaduslikult väärtuslikke jää-aja servakuhjatiste, vallseljakute, allikaliste jõgede ja järvede süsteeme, omapäraseid metsatüüpe, rabasid voorjate rabasaarte ja laugastega. Maastikukaitseala on põhiliselt tasandikuline, ulatudes üle merepinna 60-80 m. Kareda looduskaitseala Kaitseala asub Järva maakonnas Kareda vallas Kareda, Ämbra ja Öötla külas, Koigi vallas Kahala külas ja Paide vallas Suurpalu külas. Kareda looduskaitseala on võetud kaitse alla: EÜ nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta I lisas nimetatud
3 http://www.rmk.ee/teemad/metsamajandamine/metskonnad/polvamaa-metskond, looduslikud tingimused 5 Meeninkunno raba pindala on 1448 ha. Kesmine turbakihi paksus on 2,6 m ning suurim 5,8 m. Nimetatud raba on üsna noor - raba kujunemine algas 5000-6000 aastat tagasi maapinnalähedase põhjavee taseme tõusuga mineraalpinnasel. Rabatüüpidest esineb puis- , lage- ja älveraba. Enamjaolt katavad raba kidurad männid, mis vahelduvad laugastega moodustades nii rabasaari. Viimastel leidub kasvamas haruldast austria-roidputke, mille avapärane kodu on Kesk- ja Lõuna-Euroopa mägismaal. Raba lääneservad toodetakse minimaalselt freesturvast. Kuivendustööde tõttu võib tekkida raba kuivamise oht, kuna kaevandamisel langetatakse veetaset kuni 2 meetrit. Kuivendamine pole ,,tervislik" just seetõttu, et Meenikunno on tüüpiline looduslikult kaitsmata põhja- ja pinnaveega nö "rippuv" soo, mille
soo- ja must toonekurele ning tedrele ja kaljukotkale (Sokk, 2003). Kaitseala asukoht Piiumetsa sookaitseala asub Kõrvemaa maastikurajoonis, Raplamaal Kaiu ja Käru ning Järvamaal Väätsa vallas. Soost idas kulgeb Paide - Kuimetsa maantee ja Pärnu jõgikonda kuuluv Piiumetsa ehk Lintsi jõgi. Soost lääne pool voolab Käru jõgi (Reier ja Kukk, 2000). Tegemist on ovaalse, kirde-edelasuunal väljavenitatud sooga. Suurema osa moodustab rohkete laugastega lageraba. Raba suhteline kõrgus on üle 2m ja absoluutne kõrgus 67m. 4 Turbalasundi keskmine sügavus on 2,8 meetrit, suurim 5 meetrit (Reier ja Kukk, 2000). Kaitseala serva jääb metsise püsielupaik, rabas pesitsevad sookured (EELIS). Sookaitseala pindala on 554 ha (EELIS). Piiumetsa maastikukaitseala pindala on 1130 ha (EELIS 2). Kaitseala jaguneb vastavalt kaitsekorra eripärale ja majandustegevuse piiramise
ja ahvenad. Rabal puuduvad kõrged rinnakud, aga silmapaistvalt palju on pilliroostikke ja lodusid. Kaitsealal paiknevast neljast rabast on kõige väiksem Valgeraba (2800 ha), mis asub Lemmjõe ja Raudna jõe vahelisel alal. Raba on kujunenud kahe lahusoleva vesise nõo soostumisel. Idapoolset osa kutsutakse Hauaniidu rabaks. See on hästi väljakujunenud kumer raba. Turbalasundi tüsedus küünib siin 11 meetrini. Raba lõunaosa on väga maaliline ja paljude laugastega, millegipärast kasvab ühes neist üllatavalt palju vesiroose. Raba kirdeosas on vanad käsitsi kaevatud ja praeguseks taimestunud turbaaugud. Läänepoolne Allikaraba on noorem ja sarnaneb rohkem siirdesoole. Selle keskosas on madalate kallastega laugasjärv, kust saab alguse salaoja. Valgeraba keskosas sirutub rohkem kui paari kilomeetri pikkuselt põhjast lõunasse metsaga kaetud seljandik. Metsad hõlmavad Soomaa territooriumist kolmandiku. Oma mitmekesisuselt ulatuvad siinsed
kiirusest. Kergesti lagunevad sõnajalad, osjad; keskmiselt tarnad, villpead; kõige aeglasemalt lagunevad turbasamblad ja puhmad (kanarbik, leesikas, sookail). Madalsoos on taimede lagunemine kiirem kui rabas, sest seal on lagundajaid rohkem. Taimejäänuste järgi eristatakse üle 50 turba liigi. Eestis nimetatakse sood mitut moodi. Soo on nii üldine mõiste, kui tähendab ka lagedat rohusood. Soometsa kutsutakse ka loduks. Raba all mõistetakse sambla- või puhmasood. Väga märga laugastega sood kutsutakse märeks.Eestis on soodega kaetud umbes 1/5 maismaast, sellest 40% on rabade all. Soid võib jaotada nende arenguastme järgi madal- ja siirdesooks ning rabaks. Soodes on enamasti liigniiske, sest vett tuleb rohkem juurde, kui ära aurab. Seetõttu suudavad seal kasvada vaid niiskuslembesed taimed. Sootaimede kasvu pidurdab ainult vee vähene liikuvus ja õhuvaegus. Inimeste jaoks on sood olulised seal moodustuva turba tõttu. Sellest saab kütet
rabalasundiga ala, millest suuremad paiknevad soostiku keskosas Puhatu järve ümbruses (Kink et al 1998: 103-105). Kolmas juurdekasvu proovide võtmise koht on Kõrgesoo. Soo lasub jääjärvelistel setetel. Üle 60% Kõrgesoost moodustab maksimaalselt 8,5 m paksune rabalasund, mis asetseb 2 m paksusel siirdesoo turbakihil. Kohati lisandub lamamisse 0,5–1,5 m männi-villpeaturvast. 23 Raba on valdavalt puisraba, lääneosas levib ka laugastega lageraba. Kuni 6 m paksune laigutiselt leviv raba-segalasund koosneb ülemise 0,5 m jooksul erineva turba tekke kihtidest. Üksikute laikudena soo lõunaosas esineb ka siirdesoolasund. Raba ääristava madalsooriba paksus ulatub 2,5 m-ni. Kõrgesoos asub samanimeline turba perspektiivala tööstuslasundi üldpindalaga 3232 ha ja keskmise paksusega 3,8 m. Kogu varu – 18,3 mln tonni – on arvel aktiivse reservvaruna. Soo kirdeosast kaevandas aastatel 1919–1961
Kergesti lagunevad sõnajalad, osjad; keskmiselt tarnad, villpead; kõige aeglasemalt lagunevad turbasamblad ja puhmad (kanarbik, leesikas, sookail). Madalsoos on taimede lagunemine kiirem kui rabas, sest seal on lagundajaid rohkem. Taimejäänuste järgi eristatakse üle 50 turba liigi. Eestis nimetatakse sood mitut moodi. Soo on nii üldine mõiste, kui tähendab ka lagedat rohusood. Soometsa kutsutakse ka loduks. Raba all mõistetakse sambla- või puhmasood. Väga märga laugastega sood kutsutakse märeks. Eestis on soodega kaetud umbes 1/5 maismaast, sellest 40% on rabade all. Soid võib jaotada nende arenguastme järgi madal- ja siirdesooks ning rabaks. Madalsood kujunevad veekogude kinnikasvamisel või mineraalmaade soostumisel. Liikuv põhjavesi rikastab turvast hapniku ja toitainetega ning seetõttu on madalsood kõige liigirikkamad. Siirdesood arenevad madalsoodest. Turvast on seal veel vähe (alla 30 cm), see alles kujuneb.
annaabi.ee 
