Arengupsühholoogia tegeleb vanusega seotud käitumuslike ja kogemuslike muutuste teadusliku seletamisega. Sotsiaalne-, intellektuaalne- ja füüsiline areng. Intellektuaalse arengu puhul huvitutakse mõtlemise ja kõne päritolust ja nende omandamisest (kognitiivne areng). Vajaduse arengu uurimise järele tingivad sageli sotsiaalsed ja majanduslikud muutused. Peamiselt uuritud varajast lapseiga ja teismeiga. Teadusliku lapsepsühholoogia teket seostatakse 20 sajandi algusega. Arengupsühholoogias kaks erinevat seletusviisi: 1.Seletused lähtuvalt kasvu- ja evolutsioonibioloogiast. 2.Erinevate kultuuride mõju arengule. Kaasaegsed teooriad seovad nii pärilikkuse kui keskkonna (kultuuritaust). Pärilikkus-bioloogia arengus oluline J.J. Rousseau (1712-1778) : "looduslik" teooria. Lapsed loomult head ning ei vaja normaalseks arenguks moraalseid juhtnööre ega piiranguid. Kasvatus ja kogemus pole oluline. A
Psühholoogia tegeleb täiskasvanud normaalsete inimestega o Tajupsühholoogia Nägemine, kuulmine jne Puhas psühholoogia o Neuropsühholoogia · Aju osad, närvisüsteem jne o Patopsühholoogia · Psühhiaatria ja psühholoogia piiripeal o Arengupsühholoogia · Inimese areng sünnist surmani · Imikupsühholoogia · Lapsepsühholoogia · Noortepsühholoogia · Vanuritepsühholoogia Diferentsiaaalpsühholoogia · Isiksuse psühholoogia Rakenduslikud harud o Pedagoogiline psühholoogia · Puudutab ka täiskasvanuid o Koolipsühholoogia o Meditsiinipsühholoogia · Tegeleb haigete inimestega Kõik haiged (nt operatsioon, avarii jne) · Kuidas eluga hakkama saada peale õnnetust
Hulkur Rasmus'', ''Vennad Lõvisüdamed'' , ''Röövlitütar Ronja'', '' Mio, mu Mio'' jpt. Tema raamatu ''Pipi Pikksukk'' ilmus 1945 aastal. Kirjanik oli inspireeritud oma tütrest Karinist, kui too haigevoodis lamas. Tütar tahtis et ta kirjutas loo tüdrukust, kes elab üksi ning on tugev ja rikas. Kirjanik pani punapäise tegelase nimeks Pipi Pikksukk. ''Pipi on tekkinud haruldasest fantaasiast, mille juured ulatuvad 1930.-1940. aastete lapsepsühholoogia väitlustesse. Pipi on tegelane, kelle täiskasvanud Astrid Lindgren on loonud, et kaitsta ja rõõmustada kõiki neid allasurutud ja ülepoputatud lapsi, kelle kõigi poolel ta on kogu aeg olnud, ükskõik kus ta neid ka täiskasvanuna poleks kohanud. Aga Pipi hoiakud täiskasvanute maailma suhtes ei olnud veel selgelt juurdunud selles lapses, kes ta kunagi ise oli.'' (Strömstedt 2000:18) 1944. aastal tuli Lindgren vastloodud kirjastuse Rabén & Sjögren
(R. Liimets-Sorokin 1998) "H. Liimets otsis laiema pedagoogilise strateegia kujunemise võimalusi, nõnda et kogu didaktilist süsteemi saaks vaadelda osana kasvatusest." (R. Liimets-Sorokin 1998) Tema uurimisprogrammis võib tähendada mitmeid 8 tasandeid: üldmetodoloogiline teadmine, mis integreerides sotsiaalpsühholoogia, sotsioloogia, pedagogilise sotsioloogia, lapsepsühholoogia püüdis luua kontsepsiooni isiksuse arengust kasvatusprotsessis. Kuid milline peaks olema didaktiline teooria, mis adekvaatselt peegeldaks õpilase arengu suunamise eri aspekte. (R. Liimets- Sorokin 1998) See küsimus viiski selleni, et didaktika tunnistati integratiivseks teaduseks, kuna nähti didaktika põhiallikatena teiste teadmiste integratsiooni. (H. Liimets 1982) Üheks esmaseks katseks kajastada sotsioloogilist ning sotsiaal-
küsimustike ja muude mõõtmisvahenditega. Inimpsüühika keerukaid probleeme perekonnaringis uurib perekonnapsühholoogia. Selles valdkonnas tegeldakse abikaasa valiku, abikaasade omavaheliste suhete, aga ka vanemate ja laste vaheliste suhete psühholoogilise külje jälgimisega. Arengupsühholoogia uurib inimpsüühika muutumist ja arenemist alates sünnimomendist kuni surmani. Oluline osa arengupsühholoogias on lapsepsühholoogia, mis tegeleb laste ja noorte psüühiliste iseärasustega. Biopsühholoogia on spetsialiseerunud käitumise ja psüühika bioloogilistele alustele, uurides laia valdkonda küsimusi, mis on suunatud aju ja närvisüsteemi funktsioneerimise selgitamisele. Eksperimentaalpsühholoogia uurib maailma aistmist, tajumist, õppimist ja sellest mõtlemist. Isiksusepsühholoogia uurib inimkäitumise ja psüühika stabiilsust ja muutlikkust ajas ning
Arengupsühholoogia • Psühholoogia haru, mis tegeleb inimese psüühika muutustega kogu tema elu jooksul, sisuliselt ARENGUPSÜHHOLOOGIA viljastamisest kuni surmani. o17 • Arengupsühholoogia harud: lapsepsühholoogia, kooliealise psühholoogia, noortepsühholoogia, Kaidi Kübar täiskasvanu psühholoogia, vanurite psühholoogia, perepsühholoogia jne. Sügis 2017 • Lapsepsühholoogiast on eristunud tänapäeval ka
Lassele ema. Lasse on kirjeldanud, et ta ei olnud sedasorti mamma, kes istub vaikselt pargipingil ja vaatab oma mängivat last. Tema tahtis ise ka mängida. Astrid Lindgren leidis, et laps olla ei ole sugugi kerge! Kirjanik oli sageli mõelnud selle üle, mis juhtuks, kui hakkaks õige täiskasvanuid kohtlema samamoodi nagu nood lapsi kamandavad. Kui Astrid Lindgren 1944. aasta varakevadel hakkas kirjutama lugu Pipi Pikksukast ei olnud tal enda sõnul vähimatki kavatsust käsitleda seal lapsepsühholoogia-alaseid tõdesid. Pipi oli tegelane, kes hulk aastaid oli pakkunud huvi tütar Karinile ja tema sõpradele, seetõttu oli alust uskuda, et ka teised lapsed võiksid temast rõõmu tunda. Just siis oli Astrid Lindgrenil tekkinud õige tugev kirjutamis- ja jutustamissoov. 30. aastatel oli ta aeg-ajalt kirjutanud lihtsakoelisi lookesi, mis avaldati lasteajalehtedes ja jõuluväljaannetes. 9
ja korraldama tseremooniaid. Feodaalajastust tööstusele üleminekul oli toidupuudus karm. 19 saj. alguses sai pediaatriast eraldi õppeaine ülikoolides. 19 saj. lõpus hakati propageerima seda, et pere on oluline ja et lapse surm on samasuur tragöödia kui lapsevanema surm lapsele. Esimene lastekaitseliit loodi Põhja-Ameerikas 1784. Tekkis protestiks laste ebainimliku kohtlemise ja tööjõuna ekspluateerimise vastu. 1920-1950 on lapsepsühholoogia ja pedagoogika areng kus hakati rääkima üha enam uurimustele põhinevaid teadmisi. Lapsepõlv ei ole lihtsalt bioloogiline kategooria vaid on sotsiaalselt konstrueeritud kategooria, mis on olnud pidevas muutumises viimase 500 aasta jooksul ning on saanud erilise tähelepanu osaliseks just heaoluoluühiskonna tekkides. Arengupsühholoogia ajalugu. Algusaastad: 1859-1914. Teaduslikule lähenemise alusepanija au omistatakse Darwinile. 1859 "Liikide tekkimine" - evolutsiooniteooria
kasulik mõju emotsionaalsele stabiilsusele jne. Jaan valsiner Raamatute kirjutamise ja toimetamise tsempion. Tal on rahvusvahelise leviga kirjastustes publitseeritud kümneid raamatuid. Valsner tegeleb arengupsühholoogiaga ning on kultuurilise ja sotsiogeneetilise isiksuse arengu koseptsiooni propageerija. TRÜ psühholoogia osakonnas, õppis individuaalprogrammi järgi üldpsühholoogiat ja eriline huvi tekkis lapsepsühholoogia ja nägude emotsionaalsete väljenduste küsimuste vastu. Üha enam on ta keskendunud üldmetodoloogilistele küsimustele arengu- ja kultuuripsühholoogias, samuti psühholoogia ajaloos. Ta on skeptiline valdava paradigma-sisese andmekogumise traditsiooni suhtes tänapäeva psühholoogias ning on nihkunud fenomenoloogilise lähenemisviisi suunas. On skeptiline ka intelligentsuse testimise osas ja pole rahul ka enamiku
erinev balanss. Mõned kontaktid soodustavad. Oluline on, millised mõjud on ülekaalus. 7. Täpsustab seda, et erinevad kontaktid mõjuvad meile erineva jõuga igal kontaktil on neli parameetrit, mille järgi hinnata, et milline jõud vastaval kontaktil meile on (prioriteet, sagedus, kestvus, intensiivsus). Prioriteet varasemad kontaktid on tugevama toimega kui hilisemad kontaktid, toetub paljudele lapsepsühholoogia uuringutele. Lapsena ei ole meil väljakujunenud normisüsteemi ees ning seetõttu on varaseml kontaktil normisüsteemi kujunemisele suurem mõju. Täiskasvanud inimeste puhul näeme, et vahel normisüsteem päris kardinaalselt muutub, on süvausklikuks hakkamisega. Täiskasvanu puhul on kõige raskem muuta baasilisi norme. Sagedus kui tihti, seda tugevam mõju. Kestvus mida pikemate kontaktidega tegemist on, seda tugevam seos on
mis loodusseaduste järgi näib võimatu olevat - hävitada olemasolev aine. Tahtmine teada saada, iseseisvus, vaatlusvõime kõik see, mida lapsed kooli kaasa tõid, kadus, muutumata teadmisteks või huvideks. Ellen Key arvates tulnuks suure revolutsiooniga purustada kogu olemasolev süsteem, nii et kivi ei jää kivi peale. Tulema oleks pidanud pedagoogiline veeuputus, kus Noa laeva pääseks ainult Montaigne, Rousseau, Spencer ja uus lapsepsühholoogia-alane kirjandus. Kui see kogum pääseks kuivale maale, siis ei tuleks mitte koole ehitada, vaid viinamarjaaedu rajada, kus õpetajate ülesanne oleks vaid viinamarjade asetamine laste huulte kõrgusele, selle asemel et nad nüüd saavad kultuurimahlu sajakordselt lahjendatuna. Ellen Key hinnangul ei tohiks koolis domineerida õpetajapoolne materjalide esitamine, vaid laste iseseisev töö. Igal lapsel peaks olema oma tempo materjali iseseisval läbitöötamisel ja
annaabi.ee 
