Laenatud Aeg (0)

Laenatud Aeg.
Filmis on kujutatud käesoleva sajandi lõpuaastaid, kus teadlastel on õnnestunud peatada inimkonna vananemisprotsess . Inimene ei vanane pärast 25. eluaasta saabumist päevagi. Kõik inimesed on kenad ja noored, justkui 25 aastased, olgugi, et nende vanus võib olla oluliselt kõrgem. Siiski nad väliselt ei vanane, kuid nende eluaeg sõltub uuest ja näiliselt väga lihtsast ekvivalendist - ajast. Aeg on raha, kõlab levinud ütlemine. Kahtlemata tõsi - nii raha, kui ka aeg omavad sarnaseid omadusi. Mõlemad on piiratud ressursid. Kuid nüüd muutubki raha ajaks ja aeg rahaks. Aega tuleb teenida tööga. Ajaga tuleb tasuda bussipilet, maksta elamiskulud. Aja eest saab kõike. Täpselt, nagu meie ühiskond on harjunud rahaga ümber käima. Kuid meie ei pea otseselt maksma kellelegi eluspüsimise eest. Filmis kujutletavas uues ühiskonnas aga on aeg väärtus, millest sõltub sinu eluiga ja mis on elukonto jäägina nähtav inimese käsivarrele kinnitatud biotehnoloogilisel kellal. Kui aeg saab otsa ja elukontole aega juurde ei laeku, peab inimene elavate seast lahkuma . Vaesel töölisklassil on aega vähe ja nad peavad ellujäämise nimel pingutama. Rikkad võivad elada kasvõi igavesti, sest nendel teenitud ajast puudust ei tule.
Peategelane Will Salas, keda mängib Justin Timberlake, on tulevikuühiskonna ääremaadel elav tööline, kes elab sõna otseses mõttes peost suhu . Eluks vajalikud tunnid teenib ta töölisena tehases, teenides aega täpselt nii palju, et homseni ära elada. Ta elab kesistes oludes koos emaga, kes rasketele oludele vastu panna ei jõua. Saatuse tahtel päästab peategelane aja poolest jõuka mehe elu. Mees avaldab Willile saladuse, mille kohaselt on maailmas kõigile palju aega ja tegelikult ei peaks keegi tundma muret ja vaesust, kuid rikkad on selle kõik enda surematuse nimel kokku kogunud. Ühel ööl kingib mees tänutäheks elupäästmise Willile kogu oma elukonto jäägi -100 aastat, misjärel sooritab elukonto ära kinkinud mees enesetapu. Will kuulutatakse politsei poolt tagaotsitavaks, kahtlustatavana mõrvas ja ajavarguses ning algab Hollywoodi filmidele omane kassi-hiire mäng. Peategelane otsustab kolida rikaste linnaossa, et oma suure rahakogusega ajavalvuritele mitte silma paista. Ta näeb nüüd, kui muretut elu elatakse siis, kui sissetulekuna teenitud aja hulk pole probleemiks. Kerge vaevaga õnnestub Willil rikaste maailmas laineid lüües oma elukontole aega veel juurdegi võita. Mõne aja möödudes on Will sunnitud taas põgenema, kuna ajavalvurid on talle järele jõudnud. Ta põgeneb ühe rikka ajapankuri tütrega, kellega ta kõrgklassi seas liikudes tuttavaks sai. Algavas seikluses on omamoodi Robin Hoodi ning Bonnie ja Clydelikud jooned. Aega varastatakse rikastelt ning jagatakse surmasuus virelevatele hädalistele.
Filmis eristuvad selgelt välja erinevad ühiskondlikud klassid . Vaesemad on meeleheitel. Aega varastatakse, kerjatakse, teenitakse juhutöödega kasvõi selleks, et järgmise päevani elus püsida. Enamik ei suuda alamklassist välja rabeleda. Keskklass saab tunda end veidi vabamalt, lubades endale veidi rohkem, kuid siiski hinnates seda, mis neil on. Kõrgklass elab toretsevas ja muretus muinasjutumaailmas, oskamata mõnelegi nii olulist ajaraasukest väärtustada. Selles karmis tulevikuühiskonnas tundub Willi sööst vaesusest kõrgklassi uskumatu vedamisena.
Filmi autor, Uus-Meremaalt pärit Andrew Niccoli, on loonud hea paralleeli tänapäevase ja ulmelise ühiskonna vahel, täpselt nagu George Orwelli poolt kirjutatud raamatus Loomade farm , kus käsitletavad probleemid on nii elulised ja inimlikud. Selgelt joonistuvad välja erinevates sotsiaalsetes oludes elavate inimeste iseloomujooned, eriti auahnus ja omakasupüüdlikus, mille nimel ollakse valmis kõigeks.
Film loetakse heaks, kui see on suutnud tekitada vaatajas kas positiivse või negatiivse emotsiooni. Nii palju on lihtlabaseid filme, mille vaatamine on küll tore meelelahutus , kuid mis vaatajates hilisemaid mõtteid ei tekita. Peale selle filmi vaatamist tabasin end aga mitmeid kordi filmis nähtu üle mõtisklemas. Kuidas mina oleks sellises ühiskonnas toime tulnud? Kas ja kuidas oleksin mina oma teenitud aja- ja eluressursi kulutanud? Kas oleksin märganud ka endast nõrgemaid? Nendele küsimustele vastuseid otsides tundsin, kui suur ja oluline väärtus on minu teenitud rahal ja vabal ajal. Sest nii, nagu filmiski, on need kaks ka reaalses tänapäeva ühiskonnas siiski piiratud ressursid. Filmi vaatamiseks kulunud aeg on olnud väärtuslik. Naljatades mõtlesin isegi, et oleksin selles ühiskonnas olnud valmis ohverdama oma elukontolt vajaliku aja selle filmi vaatamiseks, sest need emotsioonid olid seda väärt.