vaid 40 km kaugusel) Punaarmee hõivas 8. detsembril Võru ning 18. detsembril Valga Vallutatud aladel seati 29. novembril 1918 ametisse Nõukogude Venemaa Vastupealetung Eesti armee jõu leidmine vastuhakuks 1918. aasta detsembri tegeles sõjavägede ülemjuhatus Eesti armee ülesehitamisega Briti Kuningliku laevastiku eskaadri jõudmine Tallinna reidile ja Soome vabatahtlike saabumine Mobilisatsioon (mobiliseeriti umbes 14 000 meest) Kuperjanovlased vabastasid 14. jaanuaril 1919 Tartu. 1. veebruaril vabastati Valga ja 3. veebruaril Võru 24. veebruaril 1919 kandis kindral Laidoner Eesti Maanõukogule ette, et vaenlane on Eesti piiridest välja aetud Välisabi ja rahvusvähemused Eestit toetasid Vabadussõjas mitu riiki 20. novembril 1918 lubas Suurbritannia välisminister lord Robert Cecil Eestile oma laevastiku toetust. Suurbritanniast saadi ka relvastust ja muud varustustust. 1918
Selleks, et ühtlustada meeskonda, mõtles Kuperjanov välja eraldusmärgi. See oli välgeääreline must surnupealuu ja säärekontidega vapp. Seda märki pidi kandma vasakul varrukal. Surnupealuu ja säärekontidega märk oli ühtluse ja lahutamatuse sümboliks neile, kes selle kord varrukale olid asetanud. See välismärk kohustas kõiki võitlusele ja ohverdama isamaa kaitseks end. Tema loodud väeosa ristiti Partisanide pataljoniks. Kuna kuperjanovlased ilmusid ja ründasid niisama äkki kui ka kadusid said nad venelaste seas endile hüüdnime "Kuperjanovi kuradid". Lahingud vaenlastega toimusid talvel, ja et lahingus nähtamatuteks jääda õmblesid nad endile valged mantlid, mis ei paistnud lume taustal välja. (Kuperjanovi väeosa sümboolika) Tartu lahing Tähtis punkt, mis oli vaenlase poolt hõivatud, oli Tartu. Seepärast otsustaski Kuperjanov Tartu vabastada punastest
14. jaanuari hommikul lähenesid soomusrongid Tartu Emajõe sillale. Eesotsas sammus Parts koos abilistega, et kontrollida silla ohutust. Mõlemad meie soomusrongid ületasid silla edukalt. Natukene enne Tartusse jõudmist tuli neile vastu punaste soomusrong, mis kahjustas eestlaste ühte soomusrongi, kuid sai seejärel hävitava hoobi. Veel enne lahkumist aga tapsid punased 18 vangishoitud eestlast, kes aga sama nädala laupäeval maeti. Kuperjanovlased, soomusrongi dessandid ja soomusrong piirasid allesjäävad punased sisse, sundides nad põgenema. Mehed ajasid naerulsui punased linnast välja, nad teadsid, et nad olid võitnud. Hoonetele heisatakse Eesti lipud ja kehtima hakkab range kord linnas, et kuulujutud ei leviks. Samal ajal kui tagasi oli võidetud Tartu, tehti plaane Narva vallutamiseks. Inglise sõjalaevad koos eestlastega suundusid Narva peale, kuid kartes miine, randusid Utrias.
22. juunil algas eestlaste vasturünnak, mis oli igati edukas. Kui 23. juuni hommikul asusid eestlaste väed uuesti rünnakule, olid sakslased juba põgenemas. Seega otsustav, dramaatiline lahing Võnnu linna (Läti Cesise) vabastamiseks oli 22. ja 23, juunil 1919. aastal. Võnnu lahingus sõdis mõlemal poolel kuni 6000 meest. Oma nime jäädvustasid "marmortahvlile" kolm Eesti dessantpataljoni: Julius Kuperjanovi partisanid, Anton Irve soomusronglased ja Kalevi malev. Kalevlased, kuperjanovlased ja soomusronglased võitlesid kõigis Vabadussõja kriitilisemates lahingutes, sageli kõik kolm koos, nagu Võnnu all. Neid juhatas kindral Põdder. Landeswehri purustamisega Võnnu lahingus oli likvideeritud kõige tõsisem oht. Ühtlasi oli tasutud Saksa vallutajatele nn. Paala lahingu võlg, s.t. kaotus Saksa ordurüütlitele Eesti muistse vabadusvõitluse kõige saatuslikumas lahingus Paala jõel aastal 1217, peaaegu täpselt 700 aastat varem
{90273}{90367}Kui tibla ühe sellisega saab,|siis teist portsu enam juurde ei küsi. {90381}{90467}Mis tal siis on, et ta teist portsu|ei küsi? - Vaata... {90495}{90543}Mine kuu peale! {90656}{90709}Käsper tuleb. {90748}{90804}Kõik on korras, poisid! {90859}{90959}Mobiliseeritud jooksid küll laiali ja|pataljoni ülem läks neid taga ajama, {90963}{91055}aga mis peamine, meie väed on läinud|suurte jõududega Tartu peale! {91124}{91164}Üldine pealetung! {91207}{91278}Kuperjanovlased, soomlased,|soomusrongid, kõik on seal. {91320}{91412}Aga meie? - Lähme Reinoki ja|Vassiljevi omadega suurele teele. {91416}{91503}Kui punaste abiväed mõisast|Tartu poole lähevad, anname tuld! {91530}{91598}Ja kui punased ei tule? - Siis tulevad|meie omad. Seadke end valmis. {91741}{91847}Ja kuhu te kapteni jätsite?|- Kapteni? {91882}{91936}Näe, võta oma püss. {91985}{92025}Ahas! {92124}{92222}Martat olla alevis nähtud.|Elus ja terve, rohkemat ma ei tea. {92345}{92392}Aitäh.
asusid venelased. Jõudnud akende taha, nägid partisanid venelasi suure innuga kaarte mängivat. Hetk hiljem lendasid käsigranaadid läbi akende tuppa. Terveksjäänud venelased tormasid õudses hirmus välja, segaduse suurendamiseks suunasid eemalduvad partisanid neile veel püssitule. Venelased vastasid vaid korratu laskmisega ega julgenud jälitada vaime, kelleks nad partisane olid pidanud. Viimased ei saanud vähimatki viga.13 Kuna kuperjanovlased ilmusid ja ründasid niisama äkki kui ka kadusid said nad venelaste seas endile hüüdnime "Kuperjanovi kuradid".14 -7- Võitlus Tartu eest Pataljoni loomisega soovis Kuperjanov kaasa aidata vaenlase kodumaalt väljatõrjumisele. Puurmanile lähim vaenlase poolt hõivatud strateegiliselt tähtis punkt oli Tartu. Seetõttu oligi esimeseks suuremaks operatsiooniks peale pataljoni moodustamist võitlus Tartu eest.
22. juunil algas eestlaste vasturünnak, mis oli igati edukas. Kui 23. juuni hommikul asusid eestlaste väed uuesti rünnakule, olid sakslased juba põgenemas. Seega otsustav, dramaatiline lahing Võnnu linna (Läti Cesise) vabastamiseks oli 22. ja 23, juunil 1919. aastal. Võnnu lahingus sõdis mõlemal poolel kuni 6000 meest. Oma nime jäädvustasid "marmortahvlile" kolm Eesti dessantpataljoni: Julius Kuperjanovi partisanid, Anton Irve soomusronglased ja Kalevi malev. Kalevlased, kuperjanovlased ja soomusronglased võitlesid kõigis Vabadussõja kriitilisemates lahingutes, sageli kõik kolm koos, nagu Võnnu all. Neid juhatas kindral Põdder. Landeswehri purustamisega Võnnu lahingus oli likvideeritud kõige tõsisem oht. Ühtlasi oli tasutud Saksa vallutajatele nn. Paala lahingu võlg, s.t. kaotus Saksa ordurüütlitele Eesti muistse vabadusvõitluse kõige saatuslikumas lahingus Paala jõel aastal 1217, peaaegu täpselt 700 aastat varem. Ka Paala
raudteesõlmeks, mille kaudu toimus kogu Nõukogude Läti varustamine, ning selle hõivamine mõjutanuks sõjasündmusi kaugel väljaspool Eesti piire. Rahvaväe peajõud liikusid soomusrongide toel piki Tartu-Valga raudteed, lüües punalätlastega lahinguid Elva, Rõngu, Puka ja Sangaste pärast. Valga kaitseks koondas punaarmee juhtkond suured jõud ning 31. jaanuaril toimus Valgast põhja pool Paju mõisa juures - kogu Vabadussõja üks verisemaid lahinguid, milles kuperjanovlased ja soomlased kaotasid langenute ja haavatutena 140 meest. Nüüdeks Punaarmee oli Eestist välja löödud, kuid Rahvavägi jätkas edasitungi. Kevad-talvised kaitselahingud Lõunarindel: Eesti vägede edu ning selle jätkumise korral Petrogradi ja Riiat ähvardav oht sundis Punaarmee juhtkonda siinset rindelõiku tugevdama. Eesti piiridele koondati kolm armeed - Läti Punaarmee, Eesti Punaarmee ja 7. armee (Narva all) - mille käsutusse anti suur osa Punaarmee strateegilistest reservidest
Jänese raudteesild üle Suure Emajõe saadi endale, kuid õnneks läks kõik hästi. 14.01 hommikul sõitis 1 soomusrongidest Jänese raudteesõlme poole, teine jäi maha. Punaste lätlaste vahisalk õnnestus silla juurest eemale peletada. Sõit Tartu poole jätkus. Saadeti vastu ka kividega laaditud platvormvagunid, kuid PA-le edutult. Ka kokkupõrge veel ühe punaste soomusrongiga, eestlased võitsid jälle. Veel ürtati vastupanu Tähtvere mõisa piirkonnas. Rünnakule saadeti Kuperjanovlased, lähing kestis päris mitu tundi. Punased lätlased taandusid alles pärast korrapärast tulevahtust. 14.01 kella kahe paiku jõuti Tartusse. Organiseeritud vastupanu neile ei osutatud. Hulgaliselt sõjasaaki. Emajõe sadamast leiti mõned ratasaurikud, mille peal olid suurtükid. Väga ebakindel ka Tartu olukord. 2. diviisi ülem pöördus abipalvega Laidoneri poole. 15.01 jõudis Tartusse Tlna kaitsepataljon. 16.01 tuli sel vastu võtta PA esimene löök.
Alates 1934. aastast tähistatakse 23. juunit ametlikult võidupühana. Algas sakslaste kiire jälitamine. Saksa väed olid aktiivsele kaitsele jäänud Inčukalnsi- Englarte Sigulda joonele maailmasõja-aegsetesse kaevikutesse (pildil). Alates 24. juunist Landeswehri vastupanuvõime nõrgenes ning sakslased hakkasid korratult taanduma. Enne taganemist jõuti õhku lasta kõrge Amata jõe raudteesild, mis pani mitmeks päevaks seisma Eesti soomusrongid. 24. juuni õhtul vallutasid kuperjanovlased Sigulda, 26. ja 27. juunil pärast ägedaid lahinguid Inčukalnsi ja Englarte lähedal ning Ropaži jaama vallutamist stabiliseerus rinne uuel kaevikutejoonel Koiva jõe suudme-Valgejärve (Baltezers)-Jägeli (Jugla) järve joonel. Juuni lõpuks oli Eesti Rahvavägi vähendanud oma 100 kilomeetri pikkust rinnet vähemalt kolm korda, mis lubas üksuste tegevust paremini kooskõlastada ning pakkus paremaid võimalusi varustamiseks ja puhkuseks. Järgneski mõnepäevane vaikus, kuid 30
Briti mereväe admiraliteet oli huvitatud sellest, et neutraliseerida Vene Balti sõjaväelavastik, Igal juhul brittide huvides oli, et Venemaa oleks võimalik nõrk. Pitka jaoks oli ohtlik see, kui loodearmee saavutab edu - Pitka kartis, et Vene valgete võidu korral võidakse Kroonlinnas seisvate sõjalevadega Eestit rünnata. Eestlaste osalemine Petrogradi operatsioonis oli ainult osaliselt loodearmee aitamiseks, osaliselt oma julgeoleku kindlustamiseks. Ingeri polk, Skaudid, Kuperjanovlased asusid pealetungile. Enamlased olid aga maikuistest sündmustest õppinud - väed olid vaid tõsimeelsed enamlased, kes ei mõelnudki ülejoosta. Kui 23. oktoobril algas loodearmee taandumine Petrogradi alt, siis oli ka admiral Pitka sunnitud andma oma vägedele taandumiskäsu. See oli siis Punaarmee operatsioon. Teine enam-vähem samaaegne operatsioon võeti ette Lõuna-Eestis - Pihkva operatsioon. Tegelikkuses suudeti täita vaid üks osa
annaabi.ee 
