skulptorite- novaatorite loominguga. Et Koort pole saavutanud nendega võrdset tunnustust, sõltub väikerahva võimalustest ja tahtmisest oma kunsti suurkuju laiemalt tutvustada. Koorti tööd äratasid eesti kunsti välisnäitustel XX sajandi 20.-30. Aastatel kohe tähelepanu. "Põlvitava naise" ostis Luxembourgi muuseum Pariisis, "Naise tanuga" Ateneum Helsingis. Koort on loonud hauamonumente. Kuulasim neist Tartus Raadi kalmistul Julius Kuperjanovile loodu. Hauamonumentide arhitektuurse osa on ta loonud ise. Märkimist väärivad C.R. Jakobsoni graniidist hauamonument Kurgjal, A. Kitzbergi ja H. Treffneri pronksbüstid. Laialdase tunnustuse saavutas kunstnik keraamikuna: "Karjapoisi" viis varianti, "Siga", "Hüppav Metskits" jt. Jaan Koorti töid iseloomustab suurejooneline lihtsus ja suursugusus, selles avaldub kunstniku peen maitse ja diskreetsus. Koorti kunst on sügavalt isikupärane ja samaaegselt lahutamatult seotud oma ajastuga.
SÕJAMEHEKARJÄÄR 1915. aasta veebruaris mobiliseeriti Kuperjanov Vene armeesse ja paisati Esimese maailmasõja keerisesse. Pärast riviõppust Novgorodi tagavarapataljonis saadeti Kuperjanov sama aasta kevadel Petrogradi lipnikkude kooli, mille lühiajaliste lipnikekursuste lõpetamise järel määrati 5. Kiievi Grenaderipolku luurajate komando ülemaks, mis asus Valgevenemaal Baranovitši asunduse lähedal Skartševo küla juures. Sõjamehe ränk elukutse ei olnud esialgu Kuperjanovile meelepärane, kuid sõjaks vajalik kiire otsustusvõime, julgus ning suur organiseerimisvõime algatas tema ohvitseri karjääriredelil järjekindlat tõusu. Kangelaslikkuseni küündiva surmapõlgusega viis ta oma alluvad lahingutes võidult võidule. Luurekäikudel ei leidunud temale võrdset ja ta pälvis kiiresti ülemuste tähelepanu. Päevakäskudes jagati talle ohtralt kiitust ning esitati autasude saamiseks. Kahe aasta jooksul ülendati ta
Julius Kuperjanov Sõjamehekarjäär 1915. aasta veebruaris, mobiliseeriti Kuperjanov Vene armeesse ja paisati Esimese maailmasõja keerisesse. Pärast riviõppust Novgorodi tagavarapataljonis saadeti Kuperjanov sama aasta kevadel Petrogradi lipnikkude kooli, mille lõpetamise järel määrati 5. Kiievi grenaderipolku, mis asus Austria rindel Karpaatides. Sõjamehe ränk elukutse oli Kuperjanovile meelepärane. Temas avaldus kiire otsustusvõimega, julge ning suure organiseerimisvõimega eeskujulik ohvitser. Kangelaslikkuseni küündiva surmapõlgusega viis ta oma alluvad lahingutes võidult võidule. Luurekäikudel ei leidunud temale võrdset ja ta pälvis kiiresti ülemuste tähelepanu. Päevakäskudes jagati talle ohtralt kiitust, esitati autasude saamiseks ja määrati polgu luurekomando ülemaks. Ta hindas kõrgelt oma lahingukaaslasi, kellega jagas kõike: elas nende keskel, sõi
31. jaanuaril 1919 sai Paju lahingus surmavalt haavata. Suri 2. veebruaril 1919 Tartus. Sõjamehekarjäär 1915. aasta veebruaris, mobiliseeriti Kuperjanov Vene armeesse ja paisati Esimese maailmasõja keerisesse. Pärast riviõppust Novgorodi tagavarapataljonis saadeti Kuperjanov sama aasta kevadel Petrogradi lipnikkude kooli, mille lõpetamise järel määrati 5. Kiievi grenaderipolku, mis asus Austria rindel Karpaatides. Sõjamehe ränk elukutse oli Kuperjanovile meelepärane. Temas avaldus kiire otsustusvõimega, julge ning suure organiseerimisvõimega eeskujulik ohvitser. Kangelaslikkuseni küündiva surmapõlgusega viis ta oma alluvad lahingutes võidult võidule. Luurekäikudel ei leidunud temale võrdset ja ta pälvis kiiresti ülemuste tähelepanu. Päevakäskudes jagati talle ohtralt kiitust, esitati autasude saamiseks ja määrati polgu luurekomando ülemaks. Ta hindas kõrgelt oma lahingukaaslasi,
suuremaid väeosi. Oma jõudu tunnetades vabastati Tartu ja jätkati liikumist Valga suunas, eesmärgiga ka see linn vabastada. Jõudes 30. jaanuaril 1919 Paju mõisa alla, kohtas pataljon seal tõsist vastupanu ning oli sunnitud peatuma. Kuperjanov ei tahtnud sellega leppida ja viis järgmisel hommikul pataljoni pealetungile. Selles lahingus saadud haavadesse suri Julius Kuperjanov 2. veebruaril 1919. A Tartus ja on maetud Raadi kalmistule. Näitamaks tänu Julius Kuperjanovile tema teenete eest Eesti riigile, avas 30. jaanuaril 1994, Paju lahingu 75. aastapäeva eel Eesti Vabariigi president Lennart Meri mälestussamba. Pärast J. Kuperjanovi surma nimetas vägede ülemjuhataja kindral Laidoner pataljoni Kuperjanovi partisanide pataljoniks. Novembris formeeriti pataljon ümber samanimeliseks polguks. Pärast Vabadussõja lõppu paigutati Kuperjanovi pataljon Tartusse. Kommunistide
hiilgava algatusvõime ning noorusliku vaimustuse. Ohvitserina Esimeses maailmasõjas Kuperjanovi pedagoogiline töö katkeb 1915. aasta veebruaris, mil ta mobiliseeritakse vene kroonusse ja paisatakse maailmasõja keerisesse. Peale riviõppust Novgorodi tagavarapataljonis saadetakse Kuperjanov sama aasta kevadel Petrogradi lipnikkude kooli, mille lõpetamise järel määratakse 5. Kiievi grenaderipolku, mis asus Austria rindel Karpaatides. Sõjamehe ränk elukutse on Kuperjanovile meelepärane. Temas avaldub kiire otsustusvõimega, julge ning suure organiseerimisvõimega eeskujulik ohvitser. Sangarlikkuseni küündiva surmapõlgusega viib ta oma alluvad lahingutes võidult võidule. Luurekäikudel ei leidu temale võrdset ja ta pälvib kiiresti ülemuste tähelepanu. Päevakäskudes jagatakse talle ohtralt kiitust, esitatakse autasude saamiseks ja määratakse polgu luurekomando ülemaks.
(II liigi 3.järku Vabadusrist) (II liigi 2.järku Vabadusrist) ( I liigi 2.järku Vabadusrist) ( Kuperjanovi hauamonument Raadi kalmistul ) Lõppsõna Eestile oli suureks õnneks, et sel ajal leidus selline andekas ja julge sõjaväeline juht nagu Julius Kuperjanov. Ta oli sõnaaher ja tagasihoidlik , kuid samalajal vestles ta väga sõbralikult oma kaaslastega. Oma tagasihoidlikuse tõttu tundus ta külma inimesena. Julius Kuperjanovile tagas kõige enam edu tema isiklikud sõjamaehe omadused ja tema meeste suur usaldus, tema, kui sõjalise juhi võimete vastu. Ja kõige raskemaid käske täideti alati ilma kõhklemata. Ta püüdis igati hoolitseda oma meeste eest nagu õige peremees. 1918.aasta novembris alanud Vabadussõda jätkati Julius Kuperjanovi vaimus, ehkki ilma temata. Selle tulemuseks oli meie võit Vabadussõjas, mis tõi meie rahvale vabaduse ja iseseisvumise. Kasutatud kirjandus: http://sise.saue.edu
kunsti suurkuju laiemalt tutvustada. Koorti tööd äratasid eesti kunsti välisnäitustel XX sajandi 20.-30. Aastatel kohe tähelepanu. "Põlvitava naise" ostis Luxembourgi muuseum Pariisis, "Naise tanuga" Ateneum Helsingis. Ta on teinud mitmete tuntud inimeste hauamonumente. Kuulasim neist on Tartus Raadi kalmistul Julius Kuperjanovile loodu. Hauamonumentide arhitektuurse osa on ta loonud ise. Märkimist väärivad C.R. Jakobsoni graniidist hauamonument Kurgjal, A. Kitzbergi ja H. Treffneri pronksbüstid. 13 Laialdase tunnustuse saavutas kunstnik keraamikuna: "Karjapoisi" viis varianti, "Siga", "Hüppav Metskits" jt
Surnupealuu ja säärekontidega märk oli ühtluse ja lahutamatuse sümboliks neile, kes selle kord varrukale olid asetanud. See välismärk kohustas kõiki võitlusele ja ohverdama isamaa kaitseks kõik isiklikud hüved ja elu.9 Kuperjanovlaste mütsimärk10 Kuna Kuperjanov tundis erilist huvi just partisanisõja vastu, siis ristis ta loodud väeosa PARTISANIDE PATALJONIKS ja alustas vastavalt salga nimele armutut sissisõda vaenlasega. 11 Suureks abiks Kuperjanovile tema tegevuses oli naine Alice. Näiteks tegi Alice ettepaneku võtta luuresalkade tarvis kasutusele valged mantlid.12 Neis mantlites oli luurajatel hõlpsam vaenlasele märkamatult võimalikult lähedale hiilida, sest toimus tegevus ju peamiselt talvel. Olgu öeldud, et -6- need mantlid õmbles Alice ise. Just tänu sellele riietusele õnnestusid kuperjanovlastel mitmed vaenlase vastu suunatud rünnakud
aastal, ta küüditati 1941 ja mõrvati 1942. aastal Nõukogude Liidus. 1915. aastal, veebruaris mobiliseeriti Kuperjanov Vene armeesse ja paisati Esimese Maailmasõja keerisesse. Pärast riviõppust Novgorodi tagavarapataljonis saadeti ta sama aasta kevadel Petrogradi lipnikkude kooli, mille lühiajaliste lipnikekursuste lõpetamise järel määrati 5. Kiievi Grenaderipolku luurajate komando ülemaks, mis asus Valgevenes Baranovitsi asunduse lähedal Skartsevo küla juures. Algul ei meeldinud Kuperjanovile sõjamehe eluktse, kuid sõjaks vajalik kiire otsustusvõime, julgus ning suur organiseerimisvõime algatas tema ohvitseri karjääriredelil järjekindlat tõusu. Ta viis enda alluvad lahingutes võidult võidule. Luurekäikudel ei leidunud temale võrdset ja ta pälvis kiiresti ülemuste tähelepanu. Päevakäskudes jagati talle ohtralt kiitust ning esitati autasude saamiseks. Kahe aasta jooksul ülendati ta auastmes lipnikust ülemleitnandini ja
teha. Soomusrongide üldjuhi Karl Partsi juhtimisel Tapalt ära lõuna poole. Kuni Jõgevani oli kõik rahulik. Sõjasaaki võeti rohkesti, vastaseid vangistati ja tapeti ka rohkesti. Jõgeva oli juba 9.01 vabastatud ja otsustavad sündmused hakkasid toimuma 46 13.01 Jõgevast lõuna pool. Kaarepera raudteejaamas said kokku Parts ja Kuperjanov. Kapten Parts andis Kuperjanovile hulga relvi. Kaks partisanide roodu asusid soomusrongidele ja teele Tartu suunas. Soomusrongide meeskondade ja Kuperjanovlaste üldarev võis olla ca 300 inimest. Tartus PA pool 4000 meest. Soomusrongid sõitsid 13.01 edasi. Esimene kokkupõrge punastega Tabivere raudteejaamas, kuhu oli just saabunud 1 punaste eselon. Juba pärast südaööd satuti Kärkna raudteejaamas kokku punaste soomusrongiga. Mõlemale ootamatu, kuid punastele ootamatum ja nad tõmbusid tagasi
annaabi.ee 
