1931. aastal lõpetaski ta Artur Kapi kompositsiooniklassi. 1935. aastast töötas ta ka ise Tallinna konservatooriumis õppejõuna. Väga töised olid Eugen Kapile Teise maailmsõja aastad. Jaroslavli koondatud eesti kunstikollektiivid vajasid repertuaari, nii patriootilisi laule kui ka ulatuslikumaid teoseid. Seal valmisid Eugen Kapil muu hulgas ooper "Tasuleegid" ning Esimene sümfoonia "Patriootiline". Nõukogude Liidu teenimise eest autasustati teda juba 1942. aastal ENSV teenelise kunstitegelase aunimetusega. Ustava parteilasena sai temast sõja järel Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee liige, NSVL Ülemnõukogu saadik, aastakümneid oli ta erinevate muusikaorganisatsioonide juht (aastatel 19441966 ENSV Heliloojate Liidu esimees, 1945. aastast Tallinna konservatooriumi õppejõud, aastatel 19521964 ka rektor). Elu jooksul omistati talle veel mitmeid teenetemärke ja aunimetusi.
1990 Tallinnfilmi lavastaja. Aastal 1980 sai Kiisk Eesti NSV rahvakunstnikuks. 2001. aastal anti talle Valgetähe III klassi teenetemärk. Kaljo Kiisk oli ka ühiskondlikult väga aktiivne: 196287 Eesti Kinoliidu juhatuse I sekretär, 198090 Eesti NSV Ülemnõukogu saadik (alates 1985. aastast ühtlasi Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi liige), 198991 NSV Liidu rahvasaadik, 19952003 Riigikogu liige. 1965 anti talle Eesti NSV teenelise kunstitegelase ja 1980 Eesti NSV rahvakunstniku aunimetus, 1985 ENSV riiklik preemia. Kaljo Kiiska peeti näitlejasõbralikuks, näitlejat avastavaks filmirezissööriks. Tema filmid, neid on kokku 17, käsitlevad valdavalt murrangulisi sündmusi eesti rahva elus, ja Kiisk püüdis, nii palju kui lubas tsensuur, neid sündmusi näha mitte ainult must-valgelt. SIIS VÕIKS PANNA VEEL TEKSTI TEMA ISELOOMU KOHTA ! Lavastajana: · "Juunikuu päevad" (koos Viktor Neveziniga; 1957)
ning soololaule kantaate, instrumentaalkontserte jne. Elutee käis neil mõlemal läbi Eesti muusikaõppeasutustest, kus nad õpetasid 1920.-1940.aastatel. Artur Kapist sai Tallinna Konservatrooiumi komposisatiooniõppejõud, hiljem professor. Õpetanud Eugen Kappi, Evald Aava, Riho Päts, Edgar Arrot, Johannes Hiobit, Johannes Bleivet, Gustav Ernesaksa, Villem Kappi jpt, omistati talle ENSV teenelise kunstitegelase tiitel. Artur Kapp pälvis Nõukogude Eesti preemia (1949) ja NSV Liidu riikliku preemia (1950). Teda peetakse viljakaimaks sümfooniate loojaks Rudolf Tobiase kõrval ja muusikakoolkonna rajajaks. Tuntud kui orelivirtuoos, kirjutas ta Eesti esimese orelikontserdi. Heino Eller õpetas Tartu Kõrgema Muusikakooli muusikateooria ja komposisatsiooni õppejõud, viimase ala pealt peetakse teda eesti kõige viljakaimaks. Ta pani aluse nn Tartu koolkonnale. Õpilaste hulka
Viiulimängu õppinud heliloojana on Eller kirjutanud ka üle 30 viiuliteose, sealhulgas Eesti esimese viiulikontserdi (1937). Elleri helikeele üldjoonteks on intiimne kammerlik väljenduslaad ja detailirikas polüfooniline tekstuur. Tema muusikas sagedasti ilmnev abstraktne programmilisus on sageli inspireeritud looduspiltidest ja -meeleoludest. 1940. aastal oli Heino Eller Eesti Nõukogude Heliloojate Liidu organiseerimiskomitee esimees. Talle on omistatud Eesti NSV teenelise kunstitegelase (1945), Eesti NSV rahvakunstniku (1957) ja NSV Liidu rahvakunstniku (1967) aunimetused. Ta on pälvinud Nõukogude Eesti preemia (1948, 1965) ja Lenini ordeni (1965). Kokkuvõteks võib öelda, et Heino Eller oli silmapaistev, väga hea muusikalise tajuga ja erilise muusikakeelega helide inimene kes pühendas muusikale mitte ainult oma elu vaid ka oma südame. Kuigi Elleri elus on olnud ränki saatuselööke, pole ta siiski loobunud muusikaloomisest ja on rikastanud seeläbi me kõikide elu
Ülemnõukogu Presiidiumi liige 1985. aastast ja NSV Liidu rahvasaadik aastatel 1989-1991. 1995. ja 1999. aastal valiti Kiisk Eesti Vabariigi Riigikogu liikmeks, kus ta esindas Eesti Reformierakonda. 2003 aastal Riigikogust lahkudes oli ta vanim Riigikogu liige läbi aegade. Aastatel 1962-1987 oli Kaljo Kiisk Eesti Kinoliidu juhatuse esimene sekretär. Talle on omistatud ka hulgaliselt preemiad: 1965. aastal ENSV teeneline kunstitegelase aunimetus 1978 üleliidulise filmifestivali peapreemia 1980 ENSV rahvakunstniku auhimetus 1985 ENSV riiklik preemia 1992 parima meesnäitleja tiitel 2001 Valgetähe teenetemärk 2004 PÖFFi elutööpreemia Kaljo Kiisk oli Eesti filmilavastaja, näitleja ja poliitik. Teda peeti alati näitlejasõbralikuks, näitlejat avastavaks filmirezissööriks. Eesti filmi ajalugu poleks mõeldav ilma selle andeka lavastaja filmideta.
rannad, Lohusalu oma kalurimiljööga. Kadakasalu hävimisele Lohusalus reageeris ta maaliga "Reekviem hukkunud kadakatele" (1994). Kogu loomingu vältel on ta maalinud lilli nii suuri kompositsioone, nagu "Lilled Mozartile" Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias (1991-94), kui ka väikesi etüüde, nagu õrnad ja puhtad "Anemoonid", mida ta võis viimati vaadata oma haigevoodist. Aastail 1962-77 oli Muuga õppejõud ERKI-s (alates 1967 dotsent). 1965 omistati talle ENSV teenelise kunstitegelase nimetus. 1965/66 toimus Tartu Kunstimuuseumis tema esimene personaalnäitus (kahasse Nikolai Kormasoviga). Tema arvukatest isikunäitustest meenutagem uuemaid abstraktseid ja sümbolistlikke teoseid koondavat väljapanekut "Vaikuse helid" Kunstihoone Galeriis (1997), ülevaatenäitust "Valge valgus" Adamson-Ericu Muuseumis (2003) ning põhiliselt tema võluvaid etüüde esitavat näitust "Rännuteed" Kastellaanimaja Galeriis (2007)
Veljo Tormise elu ja loomingu kohta on ilmunud kaks eestikeelset raamatut: Urve Lippusega koostöös valminud "Lauldud sõna" (Tartu Ülikooli Kirjastus, 2000) ja Priit Kuuse koostatud "Veljo Tormis. Jonni pärast heliloojaks" (Prisma Prindi Kirjastus, 2000). Inglise keeles on ilmunud Mimi S. Daitzi raamat "Ancient Song Recovered: The Life and Music of Veljo Tormis" (Pendragon, 2004). 1967. aastal pälvis Tormis Eesti NSV teenelise kunstitegelase, 1975. aastal Eesti NSV Liidu rahvakunstniku ning 1987. aastal NSV Liidu rahvakunstniku aunimetuse. Ta on saanud Nõukogude Eesti preemia (1970, 1972), NSV Liidu riikliku preemia (1974), Eesti NSV muusika-aastapreemia (1980, 1986) ning 1980. aastal Rahvaste Sõpruse ordeni. Eesti Vabariigi kultuuripreemia on Tormis pälvinud kolmel korral: aastal 1995, 2000. aastal väljapaistva loomingulise tegevuse eest ja 2005. aastal 2004. aasta loomingulise saavutuse
tulevikus. Aastakümnete jooksul on Ernesaksa sulest pärit aukartust äratav hulk innustavaid artikleid, mõtteavaldusi. q Avaldas ka mitu raamatut. v Suu laulab,süda muretseb (1971) v Nii ajaratas ringi käib (1977)sisaldab muhedaid meenutusi eesti kultuuritegelastest. v Kutse (1980)autobiograafiline teos v Laul,ava tiivad (1985) Tunnustused q 1939 Eesti Punase Risti teenetemärk, V klass q 1942 ENSV tnl. Kunstitegelase aunimetus q 1946 Tööpunalipu orden q 1947 ENSV rahvakunstniku aunimetus q 1947 Stalini preemia (NSV Liidu riiklik preemia) kontserdi ja q interpreteerimistegevuse eest q 1951 Stalini preemia (NSV Liidu riiklik preemia) ooperi q "Tormide rand" muusika eest q 1947, 1948, 1949, 1950, 1965 ENSV riiklik preemia q 1951, 1967, 1974 Lenini orden q 1956 NSV Liidu rahvakunstnik q 1965 Orden "Austuse märk" q 1970 Lenini preemia q
Heliga. 15 TALLINNAS AASTATEL 1943 1963 Saksa okupatsiooni aastail soikus Saare looming suuresti. 1943. a. asus Saar pedagoogina tööle Tallinna Konservatooriumis. 1944. aastal kutsuti Saar tööle Tallinna Riikliku Konservatooriumi kompositsioonieriala õppejõuks. Samal ajal andis ta lõpliku viimistluse kahele "Eesti süidile", mis ilmusid 1946. a. ja 1947.a. 1945. aastal omistati M. Saarele Eesti NSV teenelise kunstitegelase aunimetus. 1952. aastast, seitsmekümnendast sünnipäevast alates, kandis ta Eesti NSV rahvakunstniku nime. 1956. aastal halvenes järsult M. Saare tervis ja ta pidi loobuma igasugusest tööst. 1963. aasta oktoobris tuleb M. Saar Hüpassaarest Tallinna haiglasena ja väsinuna. 28.oktoobril Mart Saar suri. 3.novembril maeti Mart Saar Suure-Jaani kalmistule. 16 KOKKUVÕTE
· Ohver (Ooper, 1981) · Saabastega kass (Muusikal, 1981) 14 http://et.wikipedia.org/wiki/Raimo_Kangro 13 · Helin (Sümfooniline poeem, 1985) · Sensatsioon (Rockooper, 1986) · Uku ja Ecu (Ooper, 1998) · Süda (Ooper, 1999)15 Tunnustused · 1978.a ja 1988.a Eesti NSV muusika aastapreemia · 1984.a Eesti NSV teenelise kunstitegelase aunimetus · 1996.a Eesti Vabariigi kultuuripreemia · 1996.a Eesti Kultuurkapitali Helikunsti sihtkapitali aastapreemia · 1998.a Harjumaa Kultuurkapitali aastapreemia · 1998.a Eesti Kultuurkapitali Helikunsti sihtkapitali aastapreemia Hermanni ooperi "Uku ja Vanemuine" ümbertöötluse ja ooperi "Uku ja Ecu" eest · 1999.a Eesti Kultuurkapitali Helikunsti sihtkapitali aastapreemia ooperi "Süda" eest · 2001
Tuuli, pidas helilooja kirjavahetust ka Heliga. 2.4 Tallinnas aastatel 1943 1963 Saksa okupatsiooni aastail soikus Saare looming suuresti. 1943. a. asus Saar pedagoogina tööle Tallinna Konservatooriumis. 1944. aastal kutsuti Saar tööle Tallinna Riikliku Konservatooriumi kompositsioonieriala õppejõuks. Samal ajal andis ta lõpliku viimistluse kahele "Eesti süidile", mis ilmusid 1946. a. ja 1947.a. 1945. aastal omistati M. Saarele Eesti NSV teenelise kunstitegelase aunimetus. 1952. aastast, seitsmekümnendast sünnipäevast alates, kandis ta Eesti NSV rahvakunstniku nime. 1956. aastal halvenes järsult M. Saare tervis ja ta pidi loobuma igasugusest tööst. 1963. aasta oktoobris tuleb M. Saar Hüpassaarest Tallinna haiglasena ja väsinuna. 28.oktoobril Mart Saar suri. 3.novembril maeti Mart Saar Suure-Jaani kalmistule. 25 3.UURIMUS MART SAAREST 3.1 Küsimustik
annaabi.ee 
