Kunstiajalugu: VANA EGIPTUS (0)

PILET 1
VANA-EGIPTUSE ARHITEKTUUR
Egiptuse arhitektuuri omapära mõistmiseks, tuleb aru saada, et see loodi uskumuste mõjul. Vanad egiptlased arvasid, et pärast inimese surma elab hing edasi ning tuleb teatud aja järel kehasse tagasi. Seepärast püütigi hoolikalt säilitada surnukehasid (balsameerides ja mattes kindlatesse haudeehitistesse). Et surnu saaks ka hauatagsues elus nautida kõiki mugavusi, pandi hauda kaasa tarbe- ja luksusesemeid, teenrite kujukesi. Kõige enam hoolitseti selle eest, et kindlustada igavene elu vaaraole. Juba tema eluajal raiusid, vedasid , paigaldasid tuhanded alamad aastakümnete viisi tohutuid kiviplokke vaarao haudehitiste jaoks. Tolleaegse tehnika madala taseme juures läks see maksma palju inimjõude ja elusid . Kõige väiksemad haudehitised olid väiksemad, kiviplaatidest moodustatud mastabad . Neile järgnesid suuremad, asmetena tõusvad nn. Astmikpüramiidid, millest vanim asub Sakkarad ja ehitati umbes neli ja pool tuhat aastat tagasi (vaarao Dzoserile). Selle looja, vaarao ülempreester ja peaminister Imhotep on esimene nimeliselt teadaolev arhitekt kunstiajaloos.
Juba vanad kreeklased liigitasid nt. Püramiidid maailmaimede hulka kuuluvaks. (Ainsad, mis seitsmest maailmaimest säilinud). Nende kolmnurksete tahkudega võimsad kivimassid jätavad üleva mulje oma suuruse mõõtmete, täpsuse ja tööda, mis nende püstitamiseks on kujutatud. Eriti mõjuvad pidid nad olema aga uuena, kui kodu nende lihvitud välispind ja kullatud tipp säras silmapaistvalt päikese käes. Arhitekt Imhotep (esimene püramiid vaarao Dzosenile) asetas üksteise otsa seitse vähenevate mõõtmetega mastabat ja nii moodustus astmikpüramiid. Suurim ja imeltlusväärseim seda laadi ehitusmälestis asub Giza püramiidide väljal. See 146 meetri kõrgune Cheopsile kuulunud püramiid mahutaks endasse vabalt nt. Tallinna Oleviste kiriku. Püramiid on seest umbne, seal asus vaid hauakamber ja selle juurde viivad käigud, mis pärast matuseid kinni müüriti. Siiski oskasid hauarüüstajad leida tee püramiidi sisemusse peidetud aarete juurde, nii et hiljem loobuti püramiidide ehitamisest. Selle asemel hakati kasutama kaljukoopaid või haudu, mille sissekäigud hoolikalt kõrbeliiva sisse peideti. Ühe sellise matusepaida, noore vaarao Tutanchamoni hauakambri leidmine toimus 1922. aastal Kuningate orust. Püramiididest ja ülikute mastabadest moodustusid Niilude äärde terved “surnute linnad”, mida valvasid sfinksid – inimese pea ja lõvi kehaga kujud.
Suursugused on ka Egiptuse templid. Üldmulje templitest on monotoonne, erksust lisavad vaid templi seinu ja sambaid kujutavad reljeerid ja hieroglüüfid. Ainukeseks insenerilahenduseks olid sammas ja tala . Tepleid ehitati jumalatele, selle moodustasid sissekäik, sammashoov, kuhu pääses ka rahvas ja tagumised kinnised ruumis, kus vaid preestrid võisid toimetada. Nende müüridega ümbritsetud sammasõuedesse ja saalidesse pääses läbi väravaehitise – kahest ülespoole ahenevast müüriplokist koosneva pülooni. Väravaehitise ees kõrgusid obeliskid – nelatahulised taravatipulised kivisambad. (Sambad jäljendasid Egiptuses kasvavaid taimi – papüürust, lootost, palme). Tiheda metsana tõusevad need kõrgusesse suurtes Luksori ja Karnaki templites. Meie ajal on taas väga kuulsaks saanud kaljusse raitutud Abu. Simbeli tempel. 1970-ndatel ähvardas seda Assuani paisu rajamisel oht jääda vee alla – selle päästmiseks tehti ära hiigeltöö ja osadeks saetud tempel tõsteti üles Niiluse kõrgele kaldale nind pandi seal uuesti kokku.
(*Üks Tartu Ülikooli referaat)
MADALMAADE MAALIKUNST 15.SAJNDIL