dateeritud 7-8 sajandiga. Kui varem arenes põllumajandus rannikupiirkondades tunduvalt kiiremini, siis rooma rauaajast hakkas Eesti rannikupiirkonna ja sisemaa asustuskeskuste areng astuma üht sammu eht arenema võrtselt. Väga tähtsal kohal olid linnused, mida hakati keskmise rauaaja alguses Eesti aladele ehitama. Eesti esimesed ringvall-linnused, mis olid sel ajal väga haruldased, rajati Lääne- Eestisse. Neil linnustel oli madal paest või raudkivist ümmargune või ovaalne vall. Kultuurkihti linnustelt enamasti ei ole leitud. Eelrooma rauaaja lõpus ehitati linnuseid ka Ida- ja Kagu- Eestisse. Samal ajal ehitati linnuseid ka metsaaladel Eestist idas ning ka Lätis, vähemal määral ka Rootsis ja Soomes. Linnuste juures paiknesid peaaegu alati ka asulad. Enamasti püsisid need rajatud linnused üleval kuni viikingiajani. Linnused olid väga vajalikud, need tekitasid inimeses kindlust. Sama vajalikud nagu meil on tänapäeval poed, või pangad, olid sel ajal inimsetele linnude.
katket ja üksikuid kilbiosi. Keskmine rauaaeg Keskmine rauaaeg hõlmab kahte perioodi: rahvasterännuaeg (450-700 AD) ja eelviikingiaeg (700-850 AD). Kasutusele võeti uus kivikalmetüüp -- nn. kivivarekalmed, millel erinevalt varasematest tarandkalmetest puudub kindel sisekonstruktsioon. Enamasti on neisse maetud põletatult, kuid on leitud ka laibamatuseid. Uueks jooneks on linnuste rajamine, eriti eelviikingiajal. Selleaegset kultuurkihti või leide on täheldatud enam kui viiekümnel linnusel. Perioodile on iseloomulik nn. linnus-asula süsteem, mis koosnes linnusest ja selle ümbruses paiknevast avaasulast. Rohkesti on teada keskmise rauaaja peitleide -- relvade, tööriistade ja ehete (sealhulgas ka väärismetallist) kogumeid. Enamik leide on saadud linnustest ja asulatest. Peamiseks leiuliigiks on savinõude killud. Töö- ja tarbeesemetest on leitud rauast õõs- ja silmaga kirveid, erinevaid raudnuge, sirpe ja
võib-olla seoses ekstensiivse põlluharimisega, s t majapidamiste mõnekümne kuni mõnesaja meetrise nihkumisega teatud perioodide järel, kui ümbritsevad nn lähipõllud on välja kurnatud. Sellist asustuse järk-järgulist ja üldiselt nö "ringiratast käivat" nihkumist on täheldatud näiteks Lõuna-Skandinaavia samaaegsetel muististel. Lühiajalistest, vaid mõnikümmend aastat ühel kohal paiknevatest talukohtadest ei jää maha kuigi paksu kultuurkihti, mida seetõttu on arheoloogidel ka raske leida. Vahel kaovad muistised pronksi- ja eelrooma rauaajal ilmselt jõukate talude valduses olnud aladel peale nimetatud perioodi lõppu. Võimalik, et sealsed õhukese mullaga põllud kurnati välja ning võeti taas kasutusel alles keskajal. Samas on samuti võimalik ja isegi üsna tõenäoline, et mingi asustus nimetatud kohtades siiski säilus, peale eelrooma rauaaega
Küll kadusid eelrooma rauaajal lõplikult kasutusest kivist terariistad. Sõna „raud" on läänemeresoome keeltesse laenatud germaani keeltest ilmselt juba pronksiaja lõpus.See viitab sellele, et esimesed kokkupuuted selle metalliga toimusid skandinaavlaste kaudu. Eesti esimesed ringvall-linnused rajati Lääne-Eestisse. Neil linnustel oli madal paest või raudkivist ümmargune või ovaalne vall. Kultuurkihti linnustelt enamasti ei ole leitud. Eelrooma rauaaja lõpus ehitati linnuseid ka Ida- ja Kagu-Eestisse. Samal ajal ehitati linnuseid ka metsaaladel Eestist idas ning ka Lätis, vähemal määral ka Rootsis ja Soomes. Viimastel sajandeil e.Kr. hakati Ojamaal, Ölandil, ja Ida-Rootsis kalmetesse taas relvi kaasa panema. Sama toimus ka Eestis.
Tallinnas toimusid suurejoonelised kaevamised 1950. aastate alguses. Johansen avaldas 1950. aastatel raamatu Tallinna kujunemisest, kuid sellega NSVL hakkas rahastama kaevamisi, et lükata Johanseni vaade ümber ning väita, et Tallinn on loodud eestlaste ja venelaste poolt. Lääne-Euroopas oli 1960. aastatel majandus kosunud ja algas linnades suur ehitusbuum. Rajati suuremaid ja võimsamaid ehitussüvendeid ning see masinapark, mis selleks rajati kippus hävitama kogu kultuurkihti. Arheoloogidel oli enda nõudeid kehtestada üpriski raske. Briti arheoloogia võttis 1972 vastu memorandumi ajaloo erosioon, arheoloogia planeerimine (?). Peale seda õnnestus mitmetes linnades luua linnavalitsuste juurde linnaarheoloogia üksusi, mis hakkasid tegelema päästekaevamistega. Sama asi toimus ka Lääne-Saksamaal. Tuleb läbi viia linna inventariseerimine, kuna toimusid igasugused kanalisatsiooni ja kaablipanekud ning oli vaja fikseerida, kus mingi kultuurkiht säilinud on.
Või olid kahel korral seal toimunud väljakaevamised lihtsalt erilisest ebaõnnest tabatud? Näiteks ei leidnud Roma-Kolga projekti arheoloogid aastatel 1997-98 kolmes kohas mõisaterritooriumil tehtud prooviaukudest peaaegu mitte midagi. Muu hulgas otsiti ka matmispaika. Väljavõte dokumendist: "Inspekteeriti mõisa ümbrust ja tehti mõningad surfid. /.../ Uuringute tulemus Eestis oli, et 19. sajandist varasemat kultuurkihti ei tuvastatud." /Russow, lk 1 Kokkuvõte Kuigi Kangilaski räägib 1987. aasta täiendavas õiendis paari aasta vanustele leidudele toetudes juba "Kolga mõisa keskaegsest substantsist", ei ole sellest mitte kui midagi hilisematesse teatmeteostesse sattunud. Ka Tamm, Vaiksoo, Markus ja ilmselt ka teised lähtuvad eeldusest, et Kolgast pole seni veel munkadeaegsest hoonestusest füüsilisi märke leitud. Võimalik, et selline info sumbumine
eest) eristus Euroopas ja LääneAasias (mitte Aafrikas!) uus, külmale kliimale eriti kohastunud liik Homo neanderthalensis. Ta oli jässaka kujuga atleet, laiade ninasõõrmetega. Vist küttis suurulukeid lähivõitluses, sest kõik leitud skeletid kannavad paranenud haavade jälgi. Ka naiste omad. Aga nad olid paranenud – see tähendas, et oma haavatuid raviti ja toideti. See oli n.ö. koopainimene, kes elas muuseas ka koobastes (sealt leitakse kõige sagedamini toonast kultuurkihti) ja tegi sääl lõkkeid. Arvatavasti ta kõneles, kuigi vist mitte nii keeruliselt kui meie. Arheoloogide vanema kiviaja kalendris vastab temale Moustier’ kultuur. Kadus alles 30 000 a. eest, viimase suure (Würmi ehk Valdai) jääaja keskel, konkurentsis uustulnukatega lõunast. 144. Homo sapiens : kus ja millal tekkis, kuhu levis, mida saavutas? Homo sapiens ehk “tark inimene”(?), igatahes meie oma liik, eristus heidelbergi inimese tüvest umbes 200 000 aasta eest LõunaAafrikas,
Arvatavasti oligi see väikeste jahisalkade järk-järguline liikumine loomakarjade kannul. 11 00012 000 a tagasi hakkasid jääliustikud sulama ning kliima muutus soojemaks. Põhja-Ameerika asustamises kaks liikumissuunda: 1. lõuna suunas mööda Vaikse ookeani kallast, 2. keskosas. Põhja-Ameerika lõunaosas toimus nende kahe asustuslaine teatud segunemine. New Mexico aladel Sandia arheoloogiline kultuur (u 28 00010 000 eKr). Nimi leiukohast koopas. Siit neli eriaegset kultuurkihti, vanim kuulus Sandia kultuurile. Selle majanduslikuks aluseks oli suurloomade (mammut, hobune) küttimine. Iseloomulikud tulekivist odaotsad meenutavad kujult Gravette ja Solutre omasid Euroopas ja Aasias. Järgnes Clovise kultuur (15 000/10 0009000 eKr). Nimi samuti asulakohast praeguse New Mexico alal. Iseloomulik põhiliselt mammutijaht. Iseloomulikud leiud: tulekivist ühepoolse kisuga odaotsad, ka luuesemed. Peamiseks jahiriistaks oligi oda. Clovise
Metsa võib teatud mõttes võrrelda Eesti riigi või ühiskonnaga. Iive väheneb, inimesed kolivad välismaale (teoses küla), Eesti (mets) jookseb tühjaks. On marurahvuslasi (Tambet, Ülgas), kes enda jonnakusega siinset elukeskkonda noorsoole veelgi vähematraktiivsemaks muudavad. Samas on ka inimesi, kes on sündinud lihtsalt õnnetusse ajajärku (Leemeti pere). Lisaks iibeprobleemidele saab paralleeli tuua ka üldise kultuurkihi muutumise, vähenemisega. Kristlusele sarnaselt sööb meie kultuurkihti hetkel popkultuur, keskendudes kommertsile, jättes tähelepanuta traditsioonid ja nende edasi andmise. Nii elame tõenäoliselt meiegi tulevikus lihtsas külakultuuris, samas kui kultuuriliselt rikas ,,metsa" kombestik on välja surnud. Kolmandaks võib välja tuua juba eelnevalt nimetatud religiooni probleemi. Vaadates maailmas ringi, torkab silma palju terrorismi, mis on suuresti põhjustatud just usulistest eelistustest lähtuvalt.
annaabi.ee 
