Kultuurrohumaa. Ida-kitseherne põld Laiuse voorel Kultuurrohumaa on valdavalt turvasmuldadel paiknev kultuurheina- või karjamaa, mis ei sobi intensiivselt haritavate põllukultuuride kasvatamiseks ja mille kuivendusseisund on põllumajanduse seisukohalt vähemalt rahuldav. Kultuurrohumaade hulka käivad kultuurniidud ja kultuurkarjamaad. Kuiva kultuur-rohumaa kasvukohatüüp Kuiva kultuurkarjamaa alltüüp Kuiva kultuurniidu alltüüp Niiske kultuur-rohumaa kasvukohatüüp Niiske kultuurkarjamaa alltüüp Niiske kultuurniidu alltüüp Muru kasvukohatüüp Niite rajatakse eelkõige talvise sööda aga tänapäeval üha enam aastaringse sööda - silo varumiseks. Kahtlemata ei pääse me mööda ka heina tegemisest. Niiteliste rohumaade planeerimisel on vaja arvestada karja (talvise) söödavajadust ja sööda kvaliteeti.
Fifth level põhilise heintaimiku moodustavad kõrrelistest aasnurmikas, aruheinad, karjamaaraihein, timut ja kerahein ning liblikõielistest ristik Kultuurniit on külviga rajatud niit. Kultuurniitude rajamisel kasutatakse tavaliselt paljuliigilist heinaseemet. Selleks, et heinasaak paraneks, niite väetatakse ja liigne vesi juhitakse kraavide abil ära. Kultuurkarjamaa rajamiseks sobivad tasased või ühtlase kallakuga maamassiivid, kuhu ulatuslikult ei kogune varakevadine lume sulamisvesi, muld peab olema toitaineterikas ja vajadusel kuivendatud. Milliseid tingimusi / tegureid on vaja antud koosluse püsima jäämiseks? Niitude liigirikkuse säilitamiseks tuleks: väetamisega olla mõõdukas, karjamaid aegajalt niita ning seal mättaid purustada, mitte kasutada niidul raskeid traktoreid,niita nii, et loomad saaksid niiduki
Sööda nimetus Kuivaine Metaboliseeruv energiProteiin % veis siga % Kultuurniidu rohi 20 11.2 7.9 16 Kultuurkarjamaa rohi (kõrr) 20 11.3 x 17.5 Kultuurkarjamaa rohi (ristik) 20 11.1 x 20.5 Haljassegatis (50% hernest) 17 10.1 x 14 Punane ristik, rohi ÕPMA 15 11 8.4 17.8 Lutsern, rohi 17 101 7.9 20.5 Kuivised (50% ristikut) 88 10.3 6.2 15.6 Kultuurniidurohu silo 35 10.1 x 12.8 Timutisilo 35 10.5 x 14.3
koresöötasid. Kevadel tuleb alustada lehmade karjatamist mõne tunni kaupa päevas ning pikendada karjatamisaega paari tunni võrra 10-12 päeva vältel. Sügisel alates septembri teisest või kolmandast dekaadist on vaja anda lisaks karjamaarohule ka talviseid kiudainerikkaid söötasid. Piimalehmadele arvestatakse joogivett ööpäevas 40-80 liitrit.lehmade karjatamisperioodi pikkus on 130-150 päeva. Noorloomade karjatamine Noorloomadele sobivad väga hästi alusheinte rohked kultuurkarjamaa või loodusliku karjamaa parandatud rohukamarad. Noorveiste karjatamine soodustab loomade jõudlusomaduste täielikumat väljaarenemist, karastab ja tugevdab tervist. Noorloomade karjamaad peavad asuma parasniisketel mineraal- või turvasmuldadel kas lautade lähedal või neist eemal. Viimasel juhul on vaja ehitada karjamaale varjualused, kuhu noorveised saavad varjuda. Lehmade ja noorveiste eraldi karjatamine on pidur haiguste levikule
värskusest. Põhikarja 60 kg utt tarbib päevas keskmiselt 7 kg, 70 kg utt 8 kg ja 80 kg utt 9 kg karjamaarohtu päevas. Seega võib arvestada ute päevaseks karjamaarohu söömiseks keskmiselt 7-8 kg karjamaarohtu. Tallede tarbitavad rohu kogused sõltuvad eelkõige talle suurusest. Näiteks10 kg elusmassiga talle söömus on 1-2 kg, 20 kg tallel 2,5 kg, 30 kg tallel 3,5 kg, 40 kg tallel 5 kg ja 50 kg tallel 6 kg karjamaarohtu päevas. Kui arvestada kultuurkarjamaa rohu söödavuseks 80%, karjatamisperioodi pikkuseks 170 päeva ja uttede poolt tarbitava karjamaarohu päevaseks koguseks 7 kg, võib arvestada karjatamiskoormuseks keskmiselt 8-10 utte hektaril. Seega vajatakse ühe ute kohta keskmiselt 0,10-0,125 hektarit kultuurkarjamaad. Karjatamiskoormuse puhul 8 utte/ha peaks kultuurkarjamaa saagikus olema orienteeruvalt 12,5 t/ha-lt (2,5 t kuivainet/ha-lt). (Luik H., Piirsalu P., Vahejõe K. 2011, lk 23)
*Kolhoos- (vene keeles: , lühend sõnadest , 'ühismajand') oli Nõukogude Liidus põhiliselt põllumajanduse või kalandusega tegelev majand *kombain- viljalõikuseks mõeldud masin *kombainer- kombaini juhtija/hooldaja *Koresööt- on kuiv taimne loomasööt, mis sisaldab palju toorkiudu *Kuivendus (ka kuivendamine)- on melioratsioonivõte, millega mingilt alalt eemaldatakse liigne pinna- või pinnasevesi (näiteks drenaaziga *Kultuurkarjamaa- on karjamaa, millel on külvatud rohustu *Kultuurniit- on külviga rajatud niit *Kultuurrohumaa- on külviga rajatud rohumaa *Kultuurtaim- on kultiveerimise tarbeks aretatud või introdutseeritud taimeliik või -sort. Puittaimede puhul nimetatakse neid tihti kultivarideks *külv- seemne mulda panek saagi eesmärgil *künd- põlluharimisviis *Küün ehk heinaküün- on heina hoidmiseks ettenähtud hoone või hoone osa L:
Murutaimed Aasnurmikas Aasnurmikas ( Poa pratensis L. ) ,,ESTO" Aretaja Herbert Korjus. Sordilehte kantud 1980 aastal Sorditüüp: Võsundiline muru- ja söödasort, 65-85 cm kõrgune alushein. Tallamiskindla muru rajamiseks päikesepaistelisele Kasutus: kasvukohale, pikaajalise kultuurkarjamaa ja niidu seemnesegude komponent. Eelistab parasniiskeid, hästi õhustatud, huumus- ja Mullastik: lubjarikkaid mineraalmuldi, sobivad ka lühiajaliselt üleujutatavad lammimullad ja hästilagunenud turvas-mullad. Puhaskülvis 13, segukülvis 2-4 kg/ha, murule 6 grammi Külvisenorm: ruutmeetrile. Külviaeg: Juuli lõpuni. Punane, roosa ja valge ristik, lutsern, põldtimut, harilik Kaasliigid:
põllumajanduses, tähendab igasugust mitmeaastastest rohtsetest mesofüütidest koosnevat taimekooslust. Põllumajanduses ja maade arvestuses kasutatav mõiste looduslik rohumaa ühtib enamasti pärandkoosluse mõistega. Niit ja karjamaa tähistavad erineva kasutusviisiga kooslusi. Tavaliselt on taimkatte järgi võimalik öelda, kas ala kasutatakse heina- või karjamaana. Rohumaa poollooduslik kultuuristatud karjatamine poollooduslik karjamaa kultuurkarjamaa niitmine poollooduslik niit kultuurniit kasvukohatüüp - erinevates paikades korduv ühesuguste kasvutingimustega kompleks. Praktikas eristatakse peamiselt mulla ja taimekoosluse alusel. Võimaldab looduse seaduspärasusi üldistatult käsitleda. puistu - struktuuri, vanuse, tekkeviisi jm. poolest ühetaoline puude kogum metsas. Puhtpuistu koosneb ühest, segapuistu mitmest puuliigist. Puistu koosseisu väljendatakse rinnete kaupa
igasugust mitmeaastastest rohtsetest mesofüütidest koosnevat taimekooslust. Põllumajanduses ja maade arvestuses kasutatav mõiste looduslik rohumaa ühtib enamasti pärandkoosluse mõistega. Niit ja karjamaa tähistavad erineva kasutusviisiga kooslusi. Tavaliselt on taimkatte järgi võimalik öelda, kas ala kasutatakse heina- või karjamaana. Rohumaa poollooduslik kultuuristatud karjamaa poollooduslik karjatamine kultuurkarjamaa niitmine poollooduslikniit kultuurniit Rohumaade tüübirühmad I Arurohumaad II Lammirohumaad III Rannaniidud IV Soostunud rohumaad 8 V Soorohumaad I Arurohumaad paiknevad kuivadel või niisketel mineraalmuldadel. Karbonaatsel lähtekivimil loo-, ja osa pärisarurohumaid, lubjavaestel mineraalmuldadel pärisarurohumaad, nõmme- ja palurohumaad.
koresöötasid. Kevadel tuleb alustada lehmade karjatamist mõne tunni kaupa päevas ning pikendada karjatamisaega paari tunni võrra 10-12 päeva vältel. Sügisel alates septembri teisest või kolmandast dekaadist on vaja anda lisaks karjamaarohule ka talviseid kiudainerikkaid söötasid. Piimalehmadele arvestatakse joogivett ööpäevas 40-80 liitrit.lehmade karjatamisperioodi pikkus on 130-150 päeva. 75) Noorloomade karjatamine Noorloomadele sobivad väga hästi alusheinte rohked kultuurkarjamaa või loodusliku karjamaa parandatud rohukamarad. Noorveiste karjatamine soodustab loomade jõudlusomaduste täielikumat väljaarenemist, karastab ja tugevdab tervist. Noorloomade karjamaad peavad asuma parasniisketel mineraal- või turvasmuldadel kas lautade lähedal või neist eemal. Viimasel juhul on vaja ehitada karjamaale varjualused, kuhu noorveised saavad varjuda. Lehmade ja noorveiste eraldi karjatamine on pidur haiguste levikule
maa vähenes 17 tuhande ha võrra ja vastavalt sama suuruse võrra suurenes muu maa. Põllumajanduslik maa vähenes nii põllumaa, vilja- ja marjaaedade ja loodusliku rohumaa arvel. Maa kui ressurss on alati piiratud, sest maismaa ja riikide territooriumid on konstantsed. Kui mingi maade arvestuskategooria suureneb, siis teine arvestuskategooria peab vähenema. Alates 1990.a. loetakse põllumaa hulka ka kultuurkarjamaa ja kultuurheinamaa. 15. Külvipindade statistika ülesanded. Külvipindade dünaamika. Esimeseks tingimuseks taimekasvatustoodangu saamiseks maa olemasolu, selle harimine ja seemnete külvamine. Kasvupinna suurus on kõige olulisemaks teguriks, millest sõltub taimekasvatustoodangu maht. Külvipindade kohta peetakse arvestust kultuuride ja rühmade lõikes. Eesti statistika peab kasvupindade eraldi arvestust talude, elanike majapidamiste ja ettevõtete lõikes.
Maa kui ressurss on alati piiratud, sest maismaa ja riikide territooriumid on konstantsed. Kui mingi maade arvestuskategooria suureneb, siis teine arvestuskategooria peab vähenema. Põllumajandusliku maa vähenemise peamiseks põhjuseks on asjaolu, et asulate ja linnade territooriumid suurenevad eeskätt põllumajandusliku maa arvelt. Põllumajandusliku tootmise seisukohalt on kõige tähtsam põllumaa, selat saadakse põhiline taimekasvatustoodang. Alates 1990.a. loetakse põllumaa hulka ka kultuurkarjamaa ja kultuurheinamaa.Maa kvaliteedinäitajad. Erinevad mullad on erineva kvaliteediga -; erineva põllumajandusliku väärtusega. Maa hind ei sõltu mitte ainult maa põllumajanduslikust väärtsest , vaid sõltub ka maa asukohast.Nii on suurlinnade tsentris maa kümneid või isegi sadu kordi kallim kui põllumaa ääremaadel. Kuid ka põllumaa on linnade läheduses kallim kui ääremaadel.Nõukogude Liidus maa ei olnud ostu -; müügi objektiks, ning seetõttu puudus maal ka hind
Põhikarja 60 kg utt tarbib päevas keskmiselt 7 kg, 70 kg utt 8 kg ja 80 kg utt 9 kg karjamaarohtu päevas. Seega võib arvestada ute päevaseks karjamaarohu söömuseks keskmiselt 7-8 kg karjamaarohtu. Tallede tarbitavad rohu kogused sõltuvad eelkõige talle suurusest. Näiteks10 kg elusmassiga talle söömus on 1-2 kg, 20 kg tallel 2,5 kg, 30 kg tallel 3,5 kg , 40 kg tallel 5 kg ja 50 kg tallel 6 kg karjamaarohtu päevas. Kui arvestada kultuurkarjamaa rohu söödavuseks 80%, karjatamisperioodi pikkuseks 170 päeva ja uttede poolt tarbitava karjamaarohu päevaseks koguseks 7 kg, võib arvestada karjatamiskoormuseks keskmiselt 8-10 utte hektaril. Seega vajatakse ühe ute kohta keskmiselt 0,10-0,125 hektarit kultuurkarjamaad. Karjatamiskoormuse puhul 8 utte/ha peaks kultuurkarjamaa saagikus olema orienteeruvalt 12,5 t/ha-lt (2,5 t kuivainet/ha-lt). Karjatamiskoormust võimaldab tõsta karjamaade saagikuse
annaabi.ee 
