vastutasuna ära valmiva kauna pehme osa; koristamisel tulevad välja paljad kiulise kestaga kaunad. Kuigi maapähk- lid säilivad kauntes paremini, eelistatakse maailmaturul transpordimahu vähendamise eesmär- gil lüdituid maapähkleid. Maapähkli algkodu on Kesk-Brasiilia kuivadel kiltmaadel. Kultuuristamist alustati Pe- ruus 2000 aastat tagasi. Päritolumaaks peetakse siiski Aasiat: pärast Ameerika avastamist jõu- dis see kultuur peatselt Edela-Aasiasse ja Lääne-Aafrikasse. 17. sajandi algul kasvatati teda Siim Krull lk nr 1 23. veebruar 2008. a juba Lõuna-Hiinas, kust ta hiljem ka Euroopasse jõudis, mistõttu teda kaua aega Hiina pähk- liks nimetati.
Märkimisväärne on E vitamiini, provitamiini A ja B grupi vitamiinide sisaldus. B grupi vitamiinidest tähtsaim, mida sisaldab india pähkel, on B1 vitamiin e. tiamiin e. optimismivitamiin. Selle vitamiini vaegus põhjustab kiiret väsimist, ärrituvust, isupuudust ja nendest tulenevaid haigusi. India pähklit kasutatakse põhiliselt kondiitritööstuses, kuid ka lihtsalt maiustamiseks. Maapähkel Maapähkel on Brasiiliast pärinev üheaastane liblikõieline kaunvili. Kultuuristamist alustati Peruus mitu tuhat aastat tagasi, praeguseks on aretatud üle kümne sordi. Tänapäeval kasvatatakse maapähkleid kõikjal troopikas, olles tihti peamiseks toiduseks. Maapähkli suurimad tootjad on Hiina ja India, ent maapähkel kasvab ka Eestimaal. Maapähklis on 60% õli, 25-35% valku, 6-10% süsivesikuid, samuti B-rühma vitamiine. Ka maapähkli valk on hästi omastatav. Õli sisaldab kuni 82% väärtuslikke
Suktsessioon – koosluse/ökosüsteemi muutumine sadade kuni tuhandate aastate jooksul. PKÜ – Pärandkoosluste kaitse ühing ELF – Eestimaa looduse fond Millal alustati niitude taimkatte uurimist Eestis ning millal ja miks hakati tähelepanu pöörama rohumaade kaitsele? Geobotaaniline uurimine algas 19. sajandi II poolel. Enne II maailmasõda ilmus palju rohumaaviljeluse käsiraamatuid, uuriti rohumaade saagikuse suurendamise võimalusi, niitude kultuuristamist. Niitude kaitsega ei tegeletud. 1950ndatel uuriti niitude saagikuse tõstmist pealtparandamise abil. 1960ndatest tegeletakse poollooduslike rohumaade kaitsega: Pork, Krall, Kull jt. Rohumaade kasvukohatüübid 1. Arurohumaad paiknevad kuivadel või niisketel mineraalmuldadel. 2. Soostunud rohumaad paiknevad pidevalt niisketel toorhuumuslikel või turbahorisondiga (30 cm) muldadel. Tüübid: liigirikkad, liigivaesed ja allikalised. 3
Nende vahepeale jäävad paraja vee ja õhusisaldusega saviliiv- ja liivsavimullad. Mulla orgaaniline osa kujuneb taimede ja loomade elutegevuse käigus. Bakterid lagundavad taime ja loomajäänused huumuseks, mis sisaldab palju vajalikke toitaineid. Mullastik on põldude kujunemisel kõige olulisem tegur. Muldade viljakus ja sobivus põllumajanduskultuuride kasvatamisel on otseselt mõjutanud made kultuuristamist, kõlvikute arengut, taimkatet, asulastiku ja teedevõrgu kujunemist, põhjustades maastikul neid muutusi, mis lõppkokkuvõttes on viinud loodusmaastiku asendamiseni kultuurmaastikuga. [8., lk.33] Põllumulla viljakus on inimeste jaoks väga tähtis sellest ajast, kui maad hakati harima. Põldude jaoks on üritatud valida toitainerikkaid muldi. Harimise, väetamise, kuivendamise, niisutamise käigus on põllumuldade viljakus muutunud. [1., lk. 90] 3
kaardistamiseks. Millal alustati niitude taimkatte uurimist Eestis ning millal ja miks hakati tähelepanu pöörama rohumaade kaitsele? Esimesi teateid niitudest leiab A.W.Hupeli (1777), J.B.Fischeri (1753), A. Huecki (1845) jt. teostest Geobotaaniline uurimine algas 19. sajandi II poolel. Enne II maailmasõda ilmus rohkesti rohumaaviljeluse käsiraamatuid, uuriti rohumaade saagikuse suurendamise võimalusi, niitude kultuuristamist jms. Niitude kaitsega ei tegeletud. 1950ndatel uuriti niitude saagikuse tõstmist pealtparandamise (heinaseemne juurdekülv, väetamine) abil. 1960ndatest tegeletakse poollooduslike rohumaade kaitsega. 2 Poollooduslike rohumaade aktiivne kaitse riiklikul tasandil on suhteliselt uus, Eesti iseseisvumisega kaasnev nähtus, isegi kui üksikuid niite arvati kaitsealade hulka juba varem
toimu metsast mineraalainete väljauhtumist. Kiire aineringe tõttu saab vihmamets püsida aastatuhandeid ühel ja selsamal kohal. Kuid tarvitseb vaid mets raadata ja puit põletada, kui kohe algab kiire mineraalainevaru väljauhtumine. Korduva metsahävitamise tagajärjel vaesub pinnas sedav6rd, et mets asendub väheliigiliste kõrgrohu- (Imperata) või sõnajala- (Gleichenia, Pteridium) kooslustega. Erandlikult rikkad on noored vulkaanilised mullad, mis taluvad kauaaegset kultuuristamist (Indoneesias), ja pidevalt rikastuvad lammialad (Brasiilias). Primaarse vihmametsa struktuuri määrab kõrge puurinne, mis koosneb paljudest eri puuliikidest, nii et raske on leida kõrvuti kaht sama liiki puud. Hektari kohta tuleb 4-100 puuliiki. Kõrgeim alarinne (kohati kuni 60 m) koosneb tavaliselt hajusalt paiknevatest puuhiiglastest. Nende all on madalama kasvuga puude võrastikud, mis võtavad ära suurema osa valgust. Metsaalune on seetõttu hämar ja peaaegu õistaimedeta
Nigula LKA hallata on peale Nigula looduskaitseala veel Sookuninga looduskaitseala (Sookuninga looduskaitseala moodustati 1999. aastal (VV m 08.10.1999 Nr.297) ning 2000. aastal määrati looduskaitseala valitsejaks Nigula Looduskaitseala Administratsioon), samuti korraldab Nigula LKA Kabli ja Häädemeeste - Pulgoja linnujaamade ning Nigula metsloomade turvakodu tööd, soolindude üleeestilist riiklikku seiret, hariliku jõhvika looduslike kasvukohtade inventeerimist ning jõhvika kultuuristamist. 7. Kui palju on kaitsealal erinevaid vööndeid? 21 Nigula looduskaitseala maa-ala jaguneb vastavalt kaitsekorra eripärale ja majandustegevuse piiramise astmele 1 loodusreservaadiks, 6 sihtkaitsevööndiks ja 8 piiranguvööndiks. 8. Kas on rajatud matkaradasid? Ekskursioonirada, 6,8 km pikkune laudtee, algab paviljoni juurest ning kulgeb mööda
küllastatud. · Mullad on toitainetevaesed. Vanad, lähtekivim on sügavalt murenenud. Happelised. Kogu taimedele vajalik toitainevaru on talletatud elusa fütomassina. Iga surnud taimeosa laguneb jalamaid ning taimed võtavad laguained kohe tagasi juurte ja mükoriisa kaudu. Vaatamata suurele sademete hulgale ei toimu mineraalainete väljauhtumist, sest aineringe on nii kiire. · Erandlikult rikkad on vulkaanilised mullad, mis taluvad pikaaegset kultuuristamist (nt Indoneesias) ja pidevalt rikastuvad lammialad (Brasiilias igapo lammimets Amazonase piirkonnas toitainetevaestel muldadel ning tumedaveeliste jõgede poolt üleujutatav troopiline mets. Varzea lammimets - Amazonase piirkonnas toitainerikastel muldadel ning kollaka värvusega jõgede vete poolt üleujutatav troopiline mets) · Struktuur: o Kõrge puurinne, mis koosneb paljudest eri puuliikidest. o Kõrgeim alarinne võib olla ~60 m.
Meil tavaliselt kuni 2 m kõrgune põõsas. Eesti tingimustes külmakindel, talub hästi linnade saastunud õhku, kärpimist ja nii lühiajalist üleujutust kui ka põuda. Eelistab hapukaid kuni neutraalseid muldasid, kuid on mullastiku suhtes vähenõudlik ja kasvab hästi ka toitainetevaesel liival. Sobib liivaste kallakute kinnistamiseks ja nii pügatavate kui vabakujuliste hekkide rajamiseks. Annab rikkalikult juurevõsu ja kipub metsistuma. Taime kultuuristamist alustati 1813.a. Õitseb juunis, kollast värvi väikesed ning tugevalõhnalised õied. Sobib meetaimeks. Viljad ei ole maitsvad. Paljundada on kõige lihtsam juurevõsust. Hästi juurduvad ka haljaspistikud (Laasi 1987). 2.2. Hooldus Kärpimine või pügamine sõltub sellest, kas tegemist on üksiktaime või hekiga. Hõbepuuhekki pügatakse tavaliselt üks kord aastas. Kärpimisel tuleb arvestada, et tugev tagasilõikus stimuleerib kasvu
kõrguseks puuks. Meil tavaliselt kuni 2 m kõrgune põõsas. Eesti tingimustes külmakindel, talub hästi linnade saastunud õhku, kärpimist ja nii lühiajalist üleujutust kui ka põuda. Eelistab hapukaid kuni neutraalseid muldasid, kuid on mullastiku suhtes vähenõudlik ja kasvab hästi ka toitainetevaesel liival. Sobib liivaste kallakute kinnistamiseks ja nii pügatavate kui vabakujuliste hekkide rajamiseks. Annab rikkalikult juurevõsu ja kipub metsistuma. Taime kultuuristamist alustati 1813.a. Õitseb juunis, kollast värvi väikesed ning tugevalõhnalised õied. Sobib meetaimeks. Viljad ei ole maitsvad. Paljundada on kõige lihtsam juurevõsust. Hästi juurduvad ka haljaspistikud. Hooldus Kärpimine või pügamine sõltub sellest, kas tegemist on üksiktaime või hekiga. Hõbepuuhekki pügatakse tavaliselt üks kord aastas. Kärpimisel tuleb arvestada, et tugev tagasilõikus stimuleerib kasvu. Seega kui on vaja mingi oksa kasvuhoogu pisut pidurdada, on mõistlik
annaabi.ee 
