orjalaagrites tapeti inimesi mahalaskmisega ja mürgitati gaasikambrites, kuid paljud surid ka nälga ja haigustesse. Töölaagrites surid paljud ka töösse, kuna neil kästi teha mõttetut tööd, näiteks panna mütsi sisse kive ja mulda ning kanda see teisele poole põldu. Ning samal ajal peksid neid sakslased. Peale mõrvamist ja gaasitamist, kas inimesed tuhastati või maeti ühishaudadesse. Inimestelt võeti ära juuksed, isiklikud asjad ja peale surma võeti ära ka kuldhambad. 1944. kättemaksu hirm 1944. aastal sai enamik sakslastest aru, et sõda on kaotatud. Holokausti elluviijad sattusid paanikasse. Taheti kõik jäljed likvideerida. Varem hooletult maetud laibad kästi välja kaevata ja ära põletada. Selleks kasutati juudi vange, kes pärast ise tapeti. Ühtki tunnistajat ei tohtinud ellu jääda. Sellest võib aru saada kardeti kättemaksu. Aga kuidagi ei ole võimalik mõista, miks samasuguseid kuritegusid sooritati vahetpidamata
hävituslaagreisse. 1942 algasid küüditamised koondus- ja surmalaagritesse, mis kujunesid orjatöö ja hukkamispaikadeks. Neist suurem osa asus Poolas, kuhu rajati kuus surmalaagrit: Auschwitz, Belzec, Chelmno, Majdenek, Sobibor ja Treblinka. Surmalaagrisse saabumise järel eraldasid laagri arstid nooremad ja tugevamad vangid, ülejäänud saadeti gaasikambrisse. Valvemeeskonnad võtsid hukatavailt ära kõik väärisesemed, pärast lõigati surnukehadelt ära juuksed ja eemaldati kuldhambad. Surnukehad põletati krematooriumiahjus või tuleriidal. Ellujäänutele tätoveeriti käsivarrele number, mis edaspidi asendas nime. Vange kasutati raskel orjatööl, nende kallal saadeti korda julmi meditsiinilise katseid. Kurnatud ja nõrkenud saadeti hukkamisele. Ainuüksi Auschwitzis mõrvati alates 1942. aastast erinevatel hinnangutel 1,25-2 miljonit inimest. 1942. aasta kevadel toodi Eestisse esimesed juudid väljastpoolt Poolat ja Saksamaalt ning suunati nad töölaagritesse. 16
hävituslaagritesse. See tähendas 11 miljoni juudi plaanipärast hävitamist. 1942. aastal alustati küüditamist koondus- ja surmalaagritesse. Nendest kohtadest said orjatöö ja hukkamispaigad. Suurem osa neist rajati Poola. Sinna tehti kuus suurt surmalaagrit. Juutide saabudes surmalaagrisse eraldati kõige pealt nooremad ja tugevamad, nõrgemad saadeti gaasikambrisse. Hukatavatelt võeti ära kõik väärisesemed, peale hukkamist eemaldati juuksed ja kuldhambad. Surnukehad hävitati krematooriumis või tuleriidal. Tugevamatele ellujäänutele tatoveeriti number, mida kasutati nime asemel. Neid kasutati orjatööl ja meditsiinilistel katsetel. Kelle tervis halvenes või jäi nõrgaks tapeti. Viie aasta jooksul tapeti Saksa koonduslaagrites hirmutav arv inimesi. Neist juute oli 5-6 miljonit, mustlasi 300 000 kuni 500 000. Sakslased üritasid holokausti läbi viia võimalikult salaja, mis neil ka õnnestus. Tunnistajaid
seda hukkunute arvu peeti tõeseks veel 1970-ndate aastate lõpuni. Kokkuvõttes ei saa täpselt öelda hukkunud juutide arvu. 1942. aasta märtsist kuni 1943. aasta oktoobrini mõrvati Belzeci, Sobibori ja Treblinka surmalaagrites umbes 1,7 miljonit inimest. Eesmärk oli tühjendada Poola juutidest ning röövida ohvritelt viimanegi raha. Vähe sellest, et neilt riided, raha ja isiklikud asjad ära võeti, surnukehadelt eemaldati isegi juuksed ja kuldhambad. Miski ei tohtinud raisku minna. Ohvrid saabusid rongidega, tavaliselt pungil täis kaubavagunites. Neile teatati, et nad olid tulnud tööle. Kõigepealt aga tuli "desinfitseerimise" jaoks lahti riietuda ja "dusi all käia". Mehed saadeti ühtele, naised-lapsed teisele poole. Nad pidi lahti riietuma, kõik oma asjad maha jätma ning gaasikambritesse astuma. Masinad pandi käima, heitgaasid suunati puupüsti täis kambritesse. Kogu protseduur ei kestnud kauem kui tund või kaks
Juudid ei teadnud, mis neist edasi saab ning paanikat hoiti eemal. Gaasikamber oli nagu duširuum. Enne sisenemist kästi juutidel võtta riided seljast. Riided pidi korralikult kokku panema ja kingad kokku siduma. Et vale oleks usutavam, anti paljudele kätte tükk seepi ja lubati tass kohvi peale dušši. Kui ruum oli juute täis, suleti uksed ning gaas keerati lahti. Viisteist minutit karjeid ja kõik oli läbi. Laipadel eemaldati kuldhambad, abielusõrmused ning naistel ka juuksed. Kehad viidi põletusashjudesse. Selline rutiin kestis aastaid ning samal ajal tuhamäed kerkisid. Need, kes tegelesid juutide hävitamisega, neil puudus süütunne. Adolf Eichmann isegi ütles: „Ma hüppan naerdes oma hauda mõtte pärast, et minu südametunnistusel on viie miljoni juudi elud ning see on mulle suureks rahulduseks.“ 1.3.1. Lõpp 1944 aastaks Hitleri võim hakkas taanduma. Siiski, juutide hävitamine käis viimane sekundini. 24
http://www.epl.ee/artikkel/423885 (19.04.2010) 6. Apollo Raamatud: Olavi Ruitlane ,,Naine": http://www.apollo.ee/product.php/0338908 (20.04.2010) 7. Eesti Ekspress "Nädala raamat: Olavi Ruitlane ,,Naine"": http://www.ekspress.ee/news/areen/raamatud/nadala-raamat-olavi-ruitlane- naine.d?id=27690451 (20.04.2010) 8. Looming "Esimene buss, jumal ja vanaema kuldhambad": http://www.looming.ee/?archive_mode=article&articleid=273 (20.04.2010) 9. Eesti Päevaleht ,,Olavi Ruitlane: Minu raamatus räägib Mees!": http://www.epl.ee/artikkel/476566 (20.04.2010) 10. Sirp ,,Vembuvana lood": http://www.sirp.ee/index.php? option=com_content&view=article&id=9409:vembuvana-lood- &catid=7:kirjandus&Itemid=9&issue=3268 (20.04.2010) 11. Olavi Ruitlane ,,Naine" 12
1942 algasid küüditamised koondus- ja surmalaagritesse, mis kujunesid orjatöö ja hukkamispaikadeks. Neist suurem osa asus Poolas, kuhu rajati kuus surmalaagrit: Auschwitz, Belzec, Chelmno, Majdenek, Sobibor ja Treblinka. Surmalaagrisse saabumise järel eraldasid laagri arstid nooremad ja tugevamad vangid, ülejäänud saadeti gaasikambrisse. Valvemeeskond võttis hukatavailt ära kõik väärtesemed, pärast lõigati surnukehadelt ära kõik juuksed ja eemaldati kuldhambad. Surnukehad põletati krematooriumiahjus või tuleriidal. Ellujäetutele tätoveeriti käevarrele numbri, mis edaspidi asendas nime. Vange kasutati raskel orjatööl, nende kallal saadeti korda julmi meditsiinilisi katseid. Kurnatud ja nõrkenud saadeti hukkamisele. 1940.-1945. aastal hukati Saksa koonduslaagrites kuni 11 miljonit inimest, neist umbes 5-6 miljonit juuti. Natsid püüdsid miljonite inimeste tapmist läbi viia võimalikult salaja ja see neil
Ka Hitleri Saksamaa, Mussolini Itaalia. Vastavalt autorile võib olla erinevusi totalitaarse ja autoritaarse diktatuuri mõiste käsitlemisel. Veel näiteid diktatuuride kohta 2006. a detsembris suri Türkmenistani liider Saparmurat Nijazov, kelle võimu ajal olid keelatud salvestatud muusika kuulamine, ooperi, balleti ja tsirkuse, autoraadiote kasutamise, noormeestel pikad juuksed, vuntsid ja habeme, samuti keelati kuldhambad, sest kulda läks vaja valitseja kujude tegemiseks. Kalendrikuid nimetas ta samuti ümber, ühe oma ema, ühe enda auks, ehitada ei tohtinud millestki peale marmori. Kõige jõhkramate minevikudiktatuuride hulka kuuluvad Stalini N Liit; Hitleri Saksamaa; Mao Zedongi Hiina; Ceaucescu Rumeenia; Pol Pothi Kambodza (kommunistlikud punased khmeerid tapsid seal 1,7 miljonit inimest). Briti nädalalehe The Ecomonist maailma riikide demokraatiat võrdlevas pingereas moodustavad 2006
sinihapet, mida me väikese avause kaudu surmakambrisse viskasime. Olenevalt kliimatingimustest kestis inimeste surmamine surmakambris 3 kuni 15 minutit. Me teadsime, millal inimesed olid surnud, kuna siis lakkas nende kriiskamine. Tavaliselt ootasime pool tundi, enne kui avasime uksed ja laibad kõrvaldasime. Kui laibad olid välja viidud, võtsid meie erikomandod nendelt sõrmused ja tõmbasid välja kuldhambad. 7. Teine paremus võrreldes Treblinkaga oli see, et ehitasime gaasikambri, mis mahutas korraga 2000 inimest. Treblinka 10 gaasikambrit mahutasid igaüks ainult 200 inimest. Meetod, kuidas me ohvreid valisime, oli järgmine: Auschwitzis olid ametis kaks SS-arsti, et kohalesaabunud vangide transporti läbi vaadata. Vangid pidid arsti eest mööda sammuma, kes märguandega oma otsuse teatas. Need, kes olid tööks kõlblikud, saadeti laagrisse
annaabi.ee 
