Paljudel madudel moodustab saba poole nende kehapikkusest. Hädaohtu aimates sisiseb kuningboa nii valjult, et tema häält on kuulda isegi kuni 30 meetri kaugusele. Kuke-korallpuust. Argentina rahvuslill kuke-korallpuu, millel on omapärase väljanägemisega kaunid õied. Tegemist on 5-8 m kõrguse laiavõralise heitlehise puuga, mis on levnud Lõuna-Ameerika lõunaosas, Argentiinas ja Peruus. Taime ladinakeelne epiteet crista-calli tähendab kukeharja dekoratiivsed õied meenutavad tõepoolest kukeharja või liblikat. Kuke-korallpuu õisikuis painevad õied on punased, punased on ka viljades paiknevad seemned. Ohtralt nektarit sisaldavad õied meelitavad ligi koolibrisid. Viljad on 3-4 cm pikkused kaunad, milles asuvad silindrikujulised seemned meenutavad veidi kastaneid. Taime viljad on narkootilise ja lahtistava toimega. Viljades leiduvaid seemneid nn punaseid ube kasutasid preestrid abivahendina ennustamise juures. Seemned
Poistel ja meestel ulatusid juuksed sageli õlgadeni. Just 70ndatel saab punkarite eeskujul alguse kulmude, huulte ja ninade augustamine. Kümnendi lõpupoole hakkas Lääne suurlinnades tänavanoorte seas levima uus vool punk. Punk oli julge, jõuline ja teistsugune, väljendus lisaks riietele ka soengutes! Punkarid riietusid ohtralt naastude, kettide jms täiendatud nahkrõivastesse, panid jalga kobakad saapad ja tegid pähe hirmuäratavad kukeharja meenutavad soengud. 1970. aastaid on koguni peetud halva maitse sümboliks, ehkki suured moeloojad nagu Yves Saint Laurent, kelle kaubamärgiks kujunes smoking, näitasid üles ka rafineeritud ilumeelt. 1970ndaid iseloomustab diskoajastu, kus moodi tulid platvormkingad ja teksased. Kümnendi lõpul kujunes välja aga uus vool nimega punk.
Neid on tihedamalt saare lunaosas. Krgemad trnpuud on 57 meetri krgused. Teistest psastest on kohatud magedat sstart, heledat sstart, harilikku lodjapuud, harilikku kibuvitsa, koer-kibuvitsa, neljaogalist kibuvitsa, harilikku kuslapuud, harilikku viirpuud, harilikku kadakat, ja verevat kontpuud. Lnerannikul, mis on merele rohkem avatud, algab psastik veepiirist kaugemal kui idarannikul. Taimi on kokku leitud vhemalt 101 liiki, sealhulgas krget raikaerikut, pikalehist mailast, harilikku kukeharja, valget mesikat, harilikku kokannust, merikapsast, pldmurakat, krvengest, soolikarohtu, aaskannikest, koirohtu, rannikat, hanijalga, harilikku vilille, kassisaba, metsmaasikat, harilikku palderjani, tuliohakat, hte pdrakanepi liiki ja isegi balti losilma. Veel on kohatud harilikku orasheina, rohulauku, aas-rebasesaba, karerohtu, noollehist maltsa, odalehist maltsa, randmaltsa, liiv-merisinepit, punast hanemaltsa, karvast pajulille, mgi-harakalatva, rand- emajuurt,
14. Taimkate Tartu maakond on ka taimede poolest eriline, kuna seal leidub päris palju selliseid liike, mis Eestis on hästi haruldased. Näiteks leidub Tartumaal sinist kopsurohtu, pehmet koertubakat, ahtalehelist kareputke, mägipiimputke,mida kuskil mujal Eestis ei leidu. Aga mis on veel erilised on kobarpealatid, püsiksannikad ja alssosjad, veel vajaksid märkimist püramidaalne haguhein, villane katkujuur, paskhein ja emaputk. Mitmetelt paljanditelt on leitud ka kukeharja, kellukaid, iseloomulike samblaliike ja ka ebatavalisi sõnajalgu. (viide 10) Villane katkujuur 15. Loomastik Eesti loomastik on suhteliselt väike, kuna kliima on jahe. Aga Tartumaal elab palju erinevaid liike võrreldes muude maakondadega. Näiteks Emajõe suursoost võib leida merikotkaid, kes muidu pesitsevad Lääne- Eestis ning mandril on neid väga vähe. Märkimist väärib ka Järvselja
Hõimkond: Õistaimed Klass: Kaheidulehelised Selts: määratlemata SUGUKOND: paksulehelised (Crassulaceae) Paksulehelised- on õistaimede sugukond kivirikulaadsete seltsist. Nad on ühe-, kahe- või mitmeaastased rohttaimed, mõned ka põõsad. Sugukonda kuulub 33 perekonda umbes 1400 liigiga. Enamus kasvab neist Lõuna-Ameerikas õisik on ebasarikas, õietupp ja õiekroon lahklehised. Eestis kasvab looduslikult 3 perekonda: kukehari, liivsibul ja vesikas. Aedades kasvatatakse paljusid kukeharja ja mägisibula liike ning kuldjuurt. Toataimena on tuntud nt. turdleht, soomuslehik ja kalanhoe. Harilik kukehari Hõimkond: Õistaimed Klass: Kaheidulehelised Selts: Kivirikulaadsed SUGUKOND: vesiroosilised (Nymphaeaceae) Vesiroosilised- on tugevasti kinnitunud veepõhja ja nende suured ujulehed laiuvad veepinnal. Leherootsud on pikad, tupplehti on 4...6, kroonlehti palju rohkem.Sugukonda arvatakse 8 perekonda umbes 70 liigiga
varjulistel niiskematel huumusrikastel muldadel. Kõige sagedamini kasvatatakse neid kiviktaimlas. Sobivad ka püsilillepeenra eesäärele, kalmistule ja aiavaasidesse. Ilusad koos pisikelluka, mägisibulate, aubrieetade, halli nelgi ja hariliku müürilillega. Varjutaluvamad liigid sobivad hoonete ja hekkide põhjaküljel asuvatesse peenardesse koos kopsurohu, bergeeniate, lõhnava kannikese, väikese igihalja ja priimulatega. 13. Kukehari Kukeharja perekonnas on üle 500 liigi, mis kasvavad looduslikult peamiselt põhjapoolkera parasvöötmes, lõunapoolkeral leidub ainult üksikuid liike. Kukeharjad on enamasti madalad, murujad kuni poolkõrged püsikud või poolpõõsad, harvem ühe- või kaheaastased. Varred lamanduvad, tõusvad või püstised. Lehed lihakad, õied kollased, valged, roosad, punased või lillad. Kukeharjad on pikaealised vähenõudlikud püsikud, mida võib jätta samale kasvukohale mitmeks aastaks järjest
Supitaimedeks on kasutatud ning värskelt on söödud ja süüakse järgnevaid taimi: naati, piimaohakat, põldohakat, seakapsast, haput oblikat, kõrvenõgest, maltsasid (peamiselt valget hanemaltsa), jänesekapsaid, heinputke varsi, metsharak putkesid, tõlkjaid, kanakoolet, põldosja kevadvarsi, iminõgest, takjaid, paiselehte, harilikku kikkaputke, siberi karuputke, pilliroo noort vart, võililli, merikapsast, orasheina juurt, köömne varsi ja lehti, paiselehti, verevat kukeharja,kuuse- ja männikasve ja villpea vart. Lisaks on söödud ja pandud leivataignasse täiteks luigelille, kõõluslehe,kollase vesikupu, väikese vesiroosi, hundinuia, sõnajala, tedremarana, võilille ja soovõha lihakaid risoome ja juurikaid, neid eelnevalt kuivatades ja peenestades. Männi- ja kuusepuudelt onkogutud mähka, mida on kuivatatud ningpeenestatud. Veel on taigna hulka pandud ohaka, varsakabja, nõgese, mustasõstra, humala, paju, sammalde ja naadi lehti ja
Supitaimedeks on kasutatud ning värskelt on söödud ja süüakse järgnevaid taimi: naati, piimaohakat, põldohakat, seakapsast, haput oblikat, kõrvenõgest, maltsasid (peamiselt valget hanemaltsa), jänesekapsaid, heinputke varsi, metsharak putkesid, tõlkjaid, kanakoolet, põldosja kevadvarsi, iminõgest, takjaid, paiselehte, harilikku kikkaputke, siberi karuputke, pilliroo noort vart, võililli, merikapsast, orasheina juurt, köömne varsi ja lehti, paiselehti, verevat kukeharja,kuuse- ja männikasve ja villpea vart. Lisaks on söödud ja pandud leivataignasse täiteks luigelille, kõõluslehe,kollase vesikupu, väikese vesiroosi, hundinuia, sõnajala, tedremarana, võilille ja soovõha lihakaid risoome ja juurikaid, neid eelnevalt kuivatades ja peenestades. Männi- ja kuusepuudelt onkogutud mähka, mida on kuivatatud ningpeenestatud. Veel on taigna hulka pandud ohaka, varsakabja, nõgese, mustasõstra, humala, paju, sammalde ja naadi lehti ja
Loorohumaad ehk alvarid (loopealsed) on paepealsetel või rähksetel aladel, kus mullakiht on alla 20 cm paks ja pinnakate vähem kui 1 m. Lähtekooslus on loometsad. Taimestikul on suvine puhkeperiood, sest õhuke pinnakate kuivab suvel läbi. Sügisest kevadeni enamasti liigniisked, kuna vesi imbub paelõhedesse aeglaselt. Jaotatakse kuivadeks ja niisketeks loorohumaadeks. Kuivadel loopealsetel on sagedamad kooslused nõmm- liivatee hariliku kukeharja loo-jõhvsambla, lamba-aruheina mägi-kasteheina kevadtarna, angerpisti mägiristiku, sirplutserni punase aruheina jt. Niisketel loopealsetel on tavalisemad lubika vesihalja tarna, põõsasmarana lubika, luht-kastevarre ja lubika kaljupuju kooslus. Sürjarohumaad "Süri" tähendab Kirde-Eesti rannikumurdes väikest küngast. Levinud väiksematel küngastel Pandiveres, Põhja-Eestis, harvem Kesk-Eestis. Tekkinud sürjametsade asemele
Lääne-Eestis ning Lõuna-Eestis Peetri jõe orus. Paekaljudel kasvab mitut haruldast sõnajalga, näiteks paas-kolmissõnajalga, habrast põisjalga ja müür-raunjalga, palju on eriomaseid samblaliike. Devoni liivakivi paljandeid leidub peamiselt Lõuna- ja Kagu-Eestis ürgorgude järskudel veerudel Võhandu ja Piusa jõe kallastel. Ka liivakivikaljudel võib kasvada habrast põisjalga, lisaks sellele näiteks harilikku kadakkaera, harilikku kukeharja, salunurmikat ning harilikku ja põldpuju. Paiguti leidub Eestis mandrijääga siia kandunud rändrahne, mille läbimõõt ulatub mõnikord 10 meetrini; kohati on mitme hektari suurusi kivikülve. Rändkividel moodustavad taimkatte peamiselt samblikud ja samblad. Liivikute tüübirühm hõlmab lainete ja tuule mõjul tekkinud luiteid, mandrijää sulamisvee setitatud tasandikuliivikuid ja sandureid. Luiteid rühmitatakse selle järgi,
annaabi.ee 
