KUJUTLUS JA FANTAASIA (0)

KUJUTLUS JA FANTAASIA
Kujutlused   ja   fantaasiaInimene   võib   endale   ette   kujutada   seda,   mida   ta   on   varem kogenud, tajunud (n. kodu- või koolimaja jne.) aga ka seda, mida tajunud või kogenud
pole   (n.   Marsi   maastikku).   Esimesel   juhul   on   tegmist   kujutlusega,   teisel   juhul
fantaasiaga. Kujutlus on   varem   tajutud   kujundite   uuesti   esiletoomine   teadvuses.
Kujutlus on seotud piltliku mäluga. Kujutlused luuakse mälujälgede põhjal. Kujutluse
all   mõeldakse   enamasti   visuaalset   pilti,   mille   inimene   oma   teadvuses   loob.   See
tuleneb sellest, et inimese nägemismeel domineerib teiste meelte üle ja enamus infot
saadaksegi nägemismeele abil. Samas võivad loodud kujutlused põhineda ka teistel
meeltel.   Nii   võime   ette   kujutada   linnulaulu,   sidruni   maitset,   sameti   puudutust,
lillelõhna,  hambavalu  jne. Sama reegel  kehtib aga kõigi meelte  kohta  – kujutluse
tekitamise põhieelduseks on see, et vastav taju peab olema esinenud. Kui ma sidrunit
pole   söönud,   puudub   mul   ka   selle   kohta   vastav   mälujälg,   mille   põhjal   kujutlust
tekitada. See, mida me oleme tajunud ja teadvustanud, ei kao meie teadvusest jäljetult. Meie mällu jäävad tajutust mälujäljed. Samas tasub meelde jätta seda,   et kujutlus pole kunagi
tajukujundi täpne koopia. Kujutlege, et seisate Koidula pargis ja vaatate Sütevaka
koolimaja. Püüdke lugeda, mitu akent majal on. Kui te tegelikult pargis seisaksite,
poleks mingeid raskusi akende ülelugemisega. Seega võib öelda, et kujutlus on tajust
ebamäärasem ja ähmasem. Kuid kujutlus pole taju vilets aseaine. Tal on ka omadusi,
mille  poolest ta  taju ületab.  Kujutlusel  on näiteks oluliselt  kõrgem üldistusvõime.
Kujutlus asetseb meie psüühikas kusagil taju ja mõtlemise vahepeal - ühelt poolt on ta
kujundiline, teiselt poolt üldistatud. Kui teie kujutlused juhtuvad olema aga sama täpsed ja detailsed kui tajukujundid, kuulute te nende erandlike inimeste hulka, kel on eideetiline mälu („eidos“- kreeka keeles
„kuju“). Milliseid   ülesandeid   kujutluste   loomise   võime   meie   igapäevases   elus   täidab?   Esiteks võime   rääkida signaalfunktsioonist.  Kujutlused   aitavad   juhtida   meie   käitumist.
Kujutlus on nagu mälu signaalpult, mis vajadusel signaallambikese põlema paneb,
tuletades üht või teist tegevust meelde. Näiteks hommikul ärgates ja ette kujutades
tervisejooksu   pargis,   käivitub   terve   hommikuste   järjestikuste   toimingute   rida.
Signaalfunktsiooniga on tihedalt seotud ka reguleeriv funktsioon. Kui me kujutame
näiteks selgelt ette oma mingi teo ebasoovitavaid tagajärgi, võib see olle põhjuseks,
miks   selle   teo   sooritamata   jätame.   Ja   vastupidi   –   meeldivate   tagajärgede   ette
kujutamine   võib   motiveerida   meid   raskustele   vastu   panema,   neist   üle   saama.
Kujutluse häälestav   funktsioon aitab   meil   luua   vajaliku   hoiaku   eelseisvaks
tegevuseks. Inimesel on aga ka võime uusi kujutlusi luua. Lugedes näiteks mingit raamatut, kujutleme me ette tegelasi, keskkonda, jne., kuigi me ise seda vahetult tajunud pole. Selliseid


kujutlusi   nimetatakse  fantaasiakujutlusteks. Fantaasia   on   tunnetusprotsess,   mis
seisneb   uute   kujutluste   loomises.   Fantaasia   ja   mälukujutlused   on   sarnased   selle
poolest, et mõlemi tekkimisel puudub objekti vahetu mõju, mõlemad on piltlikud,
kujundlikud. Erinevus on aga selles, et kujutlus taasloob mälujäljest, fantaasia aga
loob uue kujutluse. Fantaasia võtab oma „ehitusmaterjali“ alati reaalsusest, kombineerides ja sobitades seda uutmoodi kokku. Fantaasia võib luua kujundeid, millele reaalsuses vasteid pole, kuid
ka   kõige   fantastilisemad   kujundid   koosnevad   reaalsetest   elementidest   (kentaurid,
näkineiud jne). Fantaasia on üks tegelikkuse peegaldamise vorm. Fantaasiat on palju
nii   laste mängudes   kui   ka   näiteks   rahvafolklooris.   Fantaasial   on   kindel   koht   ka
tööprotsessis.Enne tegutsema hakkamist kujutleb inimene sageli, mida ja kuidas ta
tegema   hakkab.   Eriti   suur   on fantaasia   tähtsus   loominguprotsessis. Fantaasial   on   sarnaseid   jooni   mõtlemisprotsessiga.   Mõlemad   on   ettehaaravad peegeldusvormid,   mis   võimaldavad   ette   näha   tulevikku.   Mõlemad   kasvavad   välja
probleemide   lahendamisest.   Oluline   erinevus   on   aga   selles,   et   fantaasia   lahendab
probleeme konkreetsete kujundite abil, mõtlemine aga enamasti üldistatud mõistete
kaudu. Fantaasiakujundite   loomisel   kastab   inimene   mitmesuguseid   võtteid. Aglutinatsioon   e. kokkuliimimine on võte, mille abil erinevatest osade kokkuliitmisel tekitatakse uus
kujund   (n.   tiibadega   hobune   –   pegasus).   Seda   võtet   saab   aga   kasutada   ka   teatud
tehniliste   uute   lahenduste   puhul   (n.   amfiibtank).   Võidakse   kasutada
ka hüperboliseerimise   e.   liialdamise võtet. Liialdada   võib   näiteks   suurusega
(hiiglased,   pöialpoisid),   arvuga   (kolmepealine   koer   Kerberos),   ajaga   (Surematu
Kaštšei) jne. Teravdamise e. rõhutamise võttega tuuakse esile mingi üks külg, osa
või detail (Kääbus Nina). Sageli kasutatakse seda võtet näiteks karikatuuride loomisel. Fantaasiat liigitatakse tahte osalemise ja originaalsuse alusel. Sõltuvalt sellest, kas meie   tahe   osaleb   fantaasiakujundite   loomisel   või   mitte,   liigitatakse
fantaasiat tahtmatuks   e.   passiivseks   ja   tahtlikuks   e.   aktiivseks
fantaasiaks. Tahtmatu fantaasia kõige selgemks näiteks võiks näiteks tuua unenäod.
Mängumaailm on see valdkond, mis pakub lapse fantaasiale piiramatuid võimalusi.
Tahtliku   fantaasia   puhul   tekitatakse   fantaaasiakujund   ettekavatsetult   (näiteks
rollimängudes). Originaalsuse   seisukohalt   jaguneb   fantaasia taasloovaks   ja   loovaks fantaasiaks. Taasloova   fantaasia   korral   toetutakse   mingile   olemasolevale
lähtematerjalile, kondikavale, mille põhjal fanataasiakujundid ehitatakse. Võib öelda,
et   fantaasia   pole   selles   mõttes   originaalne,   et   lähtub   sõnalisest   või   kujundilisest
alusest. Raamatute lugemisel kasutame pidevalt taasloovat fantaasiat, et ette kujutada
tegelasi   ja  sündmusi.  Loova   fantaasia  korral   luuakse  aga   originaalne   kujund  ilma
konkreetse eeskujuta. See fantaasialiik on oluline kõikidel loometöö aladel. Loovat


isikut iseloomustab hea kujutlusvõime, uute ideede genereerimise kiirus ja kergus,
ideede originaalsus ning uute seoste kiire leidmine ja nägemine. Loov fantaasia ja
loovmõtlemine on lahutamatult omavahel seotud. Fantaasia eriliik on unistus – kujutlus sellest, mida inimene väga soovib. See võib olla inimese käitumise tõsine tõukejõud. Tavatu fantaasia iseloomustab geeniuste kõrval ka pataloogilisi isikuid. Kahjuks kipub viimaseid  märksa rohkem olema.  Tuleks meeles pidada, et kui inimesed ei suuda
selgelt   eristada   oma   fantaasiamaailma   ja   reaalset   maailma,   vajaksid   nad   kindlasti
kiiremas   korras   psühhiaatrilist   konsultatsiooni   ja   abi.   Fantaasia   võib   toimida   ka
kaitsemehhanismina, aidates mõningal määral pingeid maandada, aga sageli on see ka
põgenemispaigaks reaalsuse eest, tekitades sellega kohanemisprobleeme. TAJU
Taju on protsess, mille kaudu meeleorganitelt saadud andmete põhjal luuakse teviklik pilt (tajukujund) vahetult meeltele mõjuvatest objektidest või nähtustest. Öeldakse   „Oma   silm   on   kuningas“.   Kui   rääkida   kuningatest,   siis   nemad   teevad   oma otsuseid nõuandjatelt saadud info põhjal (kes võivad aga olla lühinägelikud, kõva
kuulmisega vms.), lisaks on kungatel omad hoiakud, eelarvamused, hirmud jne. Selle
tõttu   tõlgendavad   nad   saadud   infot   subjektiivselt.   Sama   toimib   ka   inimese   tajus.
Nimelt see tajukujund, mis tekkib, pole kunagi reaalsuse täpne koopia. Tajukujund on
vaid üks maailma tõlgendustest ja erinevad inimesed pööravad tähelepanu erinevatele
asjadele. Inimese ajus pole väikest kinosaali, kuhu pilt tekkib, vaid kogu kujutis jagatakse üsna alguses tükkideks, kusjuures eri omadusi analüüsitakse erinevates aju piirkondades
(arbuusi   tajumisel   ei   teki   ajus   suurt   rohelist   ümmargust   erutuskollet).   Erinevad
ajupiirkonnad töötlevad värve, liikumist, nägusid jne. Taju eesmärk on tervikliku pildi loomine ümbritsevast maailmast, et saaks otsustada nende omaduste üle. Inimese   nägemistaju   on   ruumiline,   mis   tuleneb   eelkõige   sellest,   et   inimeste   silmade võrkkestal  tekkinud  kujutised  ei  ole identsed  ( tänu  silmade  erinevale  ruumilisele
asetusele). Võrkkesta kujutiste erinevus on seda suurem, mida lähemal objekt asub.
Tehke katse pastapliiatsiga, mida hoiate ettesirutatud käes. Esmalt sulgege üks silm,
siis teine. Näete, kuidas kujutis nihkub. Mida lähemal on pastapliiats, seda suurem on
nihe. Selle tõttu hinnatakse ka lähedaste objektide asukohta oluliselt täpsemini. Elusorganismide   tajuvõime   on   väga   erinev.   See   on   kujunenud   välja   vastasmõjus elukeskkonnaga.   Iga   organism   tajub   just   seda   osa   maailmast,   mis   on   talle


toimetulekuks vajalik. Pimedas elavatel liikidel võib nägemisvõime kaduda (mutid,
nahkhiired),   verest   toituvad   putukad   tajuvad   soojust,   rõngasussidel   on   valguse
tajumiseks keha pinnal fotoretseptorid jne. Tajuvõime on suuresti seotud organismi
keerukusega.   Kuna   mitmed   lihased,   näärmed   ja   organid   suudavad   edastada   oma
seisundist teateid, on inimene võimeline välise maailma kõrval tajuma ka seda, mis
toimub   tema   sees.   Taju   tähendab   seega   võimet   avastada   eelkõige   ümbritsevas
keskkonnas   olevaid   struktuure   ja   sündmusi.   See   eeldab   tundlikkust   vähemalt   ühe
keskkonna kohta infot andva energialiigi suhtes. See info võib sisalduda keemilistes
ainetes, valgusenergias, mehaanilises energias, mida tajutakse surve, puudutuse või
helina. Kuidas taju toimib? On olnud kaks suuremat tajuteooriat.
1.   Teadvustamata   otsustuste   tajuteooria   (pärit   juba   19.   sajandist   H.   Von Helmholtzilt)Selle   järgi   on   taju   sarnane   mõtlemisega.   Tajukujund   on   keeruliste
otsustuste   ja arvutuste   lõpptulem,   kusjuures   neid   protsesse   ennast   inimene   ei
teadvusta. Teadvustatakse vaid tulemust. Tänapäeval arvatakse, et tajuandmete põhjal
tehtavaid   otsuseid   juhivad   lihtsustatud   oletused   selle   kohta,   kuidas   maailm   on
ehitataud. Näiteks võib olla oletus, et sama värvi, sama kiirusega ja samas suunas
liikuvad   punktid   kuuluvad   ühele   ja   samale   objektile.   Need   lihtsad   oletused   on
evolutsiooni käigus välja kujuneneud, mitte õpitud. 2.   Vastandliku   teooria   lõi   James   Gibson   20.   sajandil,   mida   hakati   nimetama ökoloogiliseks   tajuteooriaks.   Selle   järgi   tekib   inimese   taju   vahetult,   ilma
mõtlemislaadse   otsustusprotsessita.   Meelte   poolt   registreeritud   andmestik   on
tajukujundite loomiseks küllaldane. Andmetulvast on vaja välja noppida muutumatud
tunnused, mis üheselt määravad tajutavad esemed. Taju puhul tuukse väja järgmised peamised omadused:  Tajuvõimel on piirid    . Tajupiire uurib psühhofüüsika. Mitte igasugune ärritaja ei pruugi   tekitada   aisingut   ja   taju   (absoluutsed   läved).   Tajumulje   kasv   muutub
stiimuli intensiivsuse kasvades üha aeglasemaks (n. mida eredamaks läheb valgus,
seda raskem on eristada pooltoone).  Tajukujundi   tekkimine   võtab   aega    ,   kuna   erutus   levib   mööda   närve   lõpliku kiirusega.  Tajukujundil on järeltoime    - nimelt püsib stiimul mõnda aega inimese sensoorses mälus   (valgussähvakut   võib   inimene   tajuda   pea   2   sekundit   ka   pärast   selle
kustumist)  Taju  üks peamisi  omadusi  on  püsivus  ehk  konstantsus    . See  tähendab   seda, et tajutavate asjade omadused jäävad samaks ka erinevates vaatlustingimustes (kass
ei   näi   lähedalt   tiigrina   ja   kaugelt   hiiresuurusena;   kui   inimesed   jalutavad   teist
kaugemale, ei taju te neid kääbikuteks muutuvat, järve tajutakse ikka järvena, ka
siis, kui ta talvel jääs on jne). See omadus on juba 6-8 nädalastel imikutel. Ka
esemete värv ja heledus näivad püsivatena eri vaatlusolukordades (muidugi mitte
pimedas ja väga eredas valguses). Neid püsivusnähtusi seletatakse kahel viisil


a) inimesed on tundlikud objektide suhete suhtes teiste objektidega ( kui keegi jalutab teist kaugemale, siis mitte ainult tema kujutis võrkkestal ei muutu väiksemaks, vaid ka
teised inimesd, puud, majad jne.) b) kuna väikesd lapsed siiski eksivad objektide omaduste hindamisel, arvatakse, et taju konstantsus on elukogemuse ja õppimise tagajärg. Tajul on ka ruumiline ja ajaline vastastoime. See, mida me näeme (värvus, suurus, kalle jne.) mingis kujutise punktis, ei sõltu üksnes selle punkti füüsilistest omadustest,
vaid ka sellest, millised on selle punkti ümbruses olevate osade omadused (n. hall ruut
sinisel taustal ja hall ruut roosal taustal tunduvad olevat erinevat värvi). Nägemises on
värvuse, heleduse ja suuruse korral naaberalade toime märgatav.Taju ei sõltu ainult
sellest, mis on hetkel tajuväljas, vaid ka sellest mida tajuti vahetult enne või pärast.
Ühe kilogrammine hantel tundub erineva raskusega, sõltuvalt sellest, kas enne seda
tehti   harjutusi   poole   kiloste   või   viie   kiloste   hantlitega.Kohanemine   mingite
omadustega kutsub esile mõningate järgmiste tajukujundite teatava moonutuse. (n.
voolava   vee   pikaajalisel   vaatamisel   võib   pilku   tõstes   tunduda   ka   jõe   vastaskallas
liikuvat).