Terve film on ajalises mõttes üks suur sasipundar. Nii vaatajal kui ka peategelasel on väga raske aru saada, millal antud tegevus aset leiab. Film pendeldab pidevalt oleviku ja mineviku vahel ning mõne koha peal on üpriski keeruline mõista, kas film näitab olevikku või minevikku. Filmi tugevalt psühholoogiline sisu võib jääda alguses arusaamatuks, film tundub täiesti ajuvaba, kuid tasapisi hakkab vaataja filmi sisust aru saama. Film on üles ehitatud peategelase mõtetele ning kujutelmadele. Peategelane elab päevast päeva oma haledas elus, midagi saavutamata. Kuni ühel päeval kujutab ta endale vägagi reaalse sõbra, kelle juhendamisel loobki ta kaklusklubi. Peategelase sõber on kui tema enda ideaalsus, pilt sellest, milline ta olla tahab. Filmi point seisneb selles, et ei ole mõtet surra ilma mingite armideta. Auto, mis on kui otse 1955. aasta müügisaalist välja sõitnud, pole enam moes. Mis kasu on 1787. aasta 160,000
Hõimuseaduste rikkujat ootab surnute viha. Animistlikke usundeid kummardavaid inimesi on maailmas praegu umbes 100 miljonit. Kõige vanem usundivorm on animism. Animistid usuvad, et kõikjal loomadest kivideni on peidus vaim või jumal. Hinge usk, usk olendite ja loodusesemete hingedesse ning iseseisvaisse vaimusesse, kes kõik võivad inimest aidata või ohustada. Animismi leidub suuremal või vähemal määral kõigis usundites, ülekaalukas oli see nende arengujärkudel. Animalistlike kujutelmadele on iseloomulik partikulaarsus: suure hulga erifunktsiooniliste hingede ja vaimude eristamine; nendega suheldakse kui võrdsetega elu hädaliste vajaduste puhul. Animismi mõiste võttis kasutusele E.B.Tylor, kes esitas 1871 mõjuka, kuid nüüd iganenud teooria, mille järgi unenägude, tõbede, luulude jm. toimel tekkinud kujutlused kehast irduvast hingest ajendasid ürgajal usundi tekke. Usundeile omane maailma, argiseks ja pühaks, lubatuks ja keelatuks on alanud varem, kui tekkis animism.
Ristidele, mis asetsesid pühakujude kohtades , omistasid põlisrahvad maagilist jõudu. Nad asetasid ristide lõikepunkti obsidiaanist kettaid, mille dekoratiivse musta kivi ilu imetlesid hispaanlased teadmata, et see püha kivi, mis kuulus Tezcatlipocale- saatanale keda nad ise kartsid. Hiljem kui viissada aastat on antud piirkonnas ka tänapäeval palju kultuuritavasid ja religioosseid rituaale mis on pärit nii rooma-katolikul kirikul kui ka põlistel Kolumbuse-eelsetel kujutelmadele tuginedes. Mehhiko edelaosas asub kõrgel mägedes Acatlani küla mis asutati asteekide ajal ja selle elanikud kõnelevad veel endiselt nahuatli keelt. Igal kevadel sooritavad kohaliku seal rituaali mis kajastab asteekide veriseid ohverdusi. Noormehed kannavad jaaguarirüüsid ja võistlevad üksteisega paaarikaupa mäe tipus sel ajal laulavad naised Santa Cruzile palveid ja süütavad küünlaid pühamute alustel. Asteekide skulptuuris esinevad suured ja
keritakse aega tükk maad tagasi. Terve film on ajalises mõttes üks suur sasipundar. Nii vaatajal kui ka peategelasel on väga raske aru saada, millal antud tegevus aset leiab. Film pendeldab pidevalt oleviku ja mineviku vahel ning mõne koha peal on üpriski keeruline mõista, kas film näitab olevikku või minevikku, kuid siiski on asi ulmesliselt huvitavaks tehtud ja silmi sellelt eemale viia on hirmus raske. Film on üles ehitatud peategelase mõtetele ning kujutelmadele. Peategelane elab päevast päeva oma haledas elus, midagi saavutamata. Kuni ühel päeval kujutab ta endale vägagi reaalse sõbra, kelle juhendamisel loobki ta kaklusklubi. Peategelase sõber on kui tema enda ideaalsus, pilt sellest, milline ta olla tahab. Film paneb tugevalt arutlema elu mõtte üle - milleks me elame, kellele. Auto, mis on kui otse 1955. aasta müügisaalist välja sõitnud, pole enam moes. Mis kasu on 1787. aasta 160,000
ei saa mõõta sama mõõdupuu alusel 49. Etnotsentrism – tendents pidada enda kultuuri paremaks ja vaadelda teisi kultuure enda mõõdupuu järgi 50. Emic – uurimisstrateegia, mille puhul keskendutakse ühiskonnaliikmete kirjeldustele, seletetekse kultuuri seestpoolt vaadelduna 51. Etic – uurimisstrateegia, mille puhul keskendutakse sellele, mida uurija tähtsaks peab, kirjeldus ei pruugi sarnaneda inimeste endi kujutelmadele, aga tulevad välja kultuurierinvused sest uurimismeetod on rangelt määratletud 52. Antropoloogia - teadusharu, mis uurib inimest kui bioloogilist ja sotsiaalset olendit, tema iseärasusi ja põlvnemist 53. Etnoloogia - uurib, kirjeldab ja analüüsib, mida inimesed teevad, teavad ja mõtlevad ning milliseid esemeid inimesed valmistavad ja kasutavad. 54. Positivism – 19. sajandil arvati, et ühe teadusliku meetodiga saab uurida kõiki reaalsuse valdkondi
fikseeritud kirjalik sõna, aga filmis toetab pilti heli, muusika ning suuline sõna. Sellest lähtuvalt tuleb meil tõdeda, et kirjanduses on kirjapandu üheülbaliselt konkreetne ning võimaldab etteantud teksti raames ammendava tõlgenduseni jõuda, aga filmteoses on lõpliku tõe saavutamine oluliselt keerulisem, sest liikuv helindatud pilt on raskemini tabatav ning seeditav. Ehk teiste sõnadega saab lausuda, et ekraan avab vaatajat kujutelmadele suuremad avarused. Sellest tulenevalt tekib kahtlusekübemeke, et kirjandusteose saamisel filmiks ei jäta alguspärasest teosest suurt midagi järele ning suretab hoopis. Ehk aitab meil sellest üle olla T. Mann, kes väitis omal ajal otse, et filmiks tegemine ei pea head romaani tingimata hävitama ja nullima, sest selleks on filmikunsti olemus liiga lähedane jutustamise olemusele, ta ongi ju olemuselt nähtav jutustus. Samas ei ole kirjaliku sõna
saab vaadelda enda kultuuriga võrdlemise teel. · Emic uurimisstrateegia, mille puhul keskendutakse ühiskonna liikmete endi seletustele; see on püüd seletada kultuuri seestpoolt vaadelduna. Uurija ei tohi olla kunagi targem kui uuritavad. · Etic lähtutakse teooriast ja sellest, mida uurija tähtsaks peab. Oht, et kirjeldus ei pruugi olla sarnane inimeste endi kujutelmadele. Plussiks on kindlad uurimisprintsiibid, mida on võimalik kirjeldada ja võrrelda. Sellise meetodiga on hea uurida kultuurierinevusi (uurimismeetod rangelt määratletud). *Emic/etic on paarismõisted, ükski uurimus ei saa olla puhtalt üks või teine. · Võtmesümbolite baasväärtused konseptsioon, et igal ühiskonnal on teatud kesksed väärtused, mis ühendavad kultuuri terviklikuks ning mis annavad võimaluse kultuure omavahel võrrelda.
inimeste lähedasi hoiakuid mingis ühiskonnale olulises küsimuses nimetatakse avalikuks arvamuseks. 8.3 Armastus Kirglik ja kaaslusarmastus Armastus võib tähendada igale inimesele eri asja, E. Berscheid ja E. H. Walster eristasid esimesena: kaaslusarmastust- kiindumust, mida isik tunneb nende vastu, kellega ta elu on tihedalt seotud Kirglikku armastust- ,,pöörast emotsionaalset seisundit" Kui kaaslusarmastus põhineb reaalsetel hinnangutel, siis kirglik armastus toetub kujutelmadele sellest, mida teine võiks pakkuda. Kirglikku armastust iseloomustavad äärmiselt positiivsed ja äärmiselt negatiivsed emotsioonid, kusjuures tunded vahelduvad pidevalt. Kirglik armastus kipub aja jooksul kahanema, kaaslusarmastus peab ajaproovile enamasti hästi vastu ja isegi tugevneb. Üldiselt seostub kirglik armastus füüsilise veetlusega, mida veetlevam on partner väliselt, seda suuremat armastust tema vastu tuntakse. Nimetatud kaks armastustüüpi erinevad ka
Ennast ja maailma mõistes mõistab inimene sügavamalt oma usku, avastab vajalikke tugipunkte eluks ja toimimiseks. ANALÜÜTILINE: Püüdleb tõe kindlale teadmisele, kasutades filosoofilist loogikat. (Nt keelefilosoofid) SPEKULATIIVNE: arendab välja oma mõistete süsteemi, toetutakse mõistusele, spekuleeritakse probleemide üle lähtudes oma süsteemist. (Nt Hegel) VÕIMALIKKE MAAILMAPILTE MÜTOLOOGILINE MAAILMAPILT tugineb pärimuslikele usaldav-uskumuslikele kujutelmadele, milles ebatavaliste olendite, olevuste, sündmuste jne abil mõistetakse, seletatakse ja taasluuakse maailma ning loodus- ja ühiskonna-nähtusi, nende edasikestmise põhjuseid ja tingimusi. Tunnuseks on terviklikkus ning kahtluseta veendumus. Inimene saab rituaalse tegevuse kaudu oluliselt mõjustada maailmanähtusi. TEADUSLIK MAAILMAPILT tugineb paradigmasid järgivate järjekindlate uurijate poolt õigeks peetavate meetoditega saadud ja õigeks (või efektiivseks) peetud
oli iseloomulik kõigi tekstis väljendatud subjektsete-objektsete suhete koondumine ühte fikseeritud fookusesse. 18 sajandi kunstis, mida traditsiooniliselt määratletakse klassitsismina, kandus see ühtne fookus autori isiksusest väljapoole ja ühtis tõe mõistega, mille nimel rääkiski kunstiline tekst. Kunstiliseks vaatepunktiks kujunes kujutatava suhe maailmaga. Nende suhete fikseeritus ja ühetähenduslikkus, nende radiaalne ühtekoondumine vastas kujutelmadele, et tõde on igavene, absoluutne ja muutumatu. Niisugune ainus ja muutumatu tõde oli ühtaegu hierarhiline, mis erinevatele teadvustele avanes eri määral. Sellele vastas kunstiliste vaatepunktide hierarhia kui zanriseaduste nurgakivi. Lõpuks ei saa jätta peatumata vaatepunkti ehitamise sellisel võttel, mille olemust taas illustreerib kõige selgemini filmikunst. Oletame, et operaatoril on tarvis filmida maailma filmikangelase pilguga. Selle
konservatiivsus on jäänud ka tänapäeva venelaste mentaliteeti. Eestlased on aga läbi aegade olnud suunatud lääne ja euroopaliku kiirelt muutuva eluviisi poole ning seetõttu olnud ka vastuvõtlikumad uuendustele. Tänapäeva hauaplaatide sümboolika mitte ainult ei peegelda inimeste valu ja lähedase inimesega seotud läbielamisi, vaid annab ka ettekujutuse tema hingest ning sümboolselt hauatagusest maailmast, kuhu ta läinud on. Need ettekujutused toetuvad eelkõige eelkristlikele kujutelmadele, aga ka ristiusu ettekujutustele surmast ja teispoolsusest, mis tänini oma põlistähendusi kaotanud ei ole. Näiteks toetub puu sümboolika eelkristlikule arusaamale maailmapuust. Lahkunu elu ei ole lõppenud, vaid pääses käesoleva puu kaudu teispoolsusse. Puu graveeringule antakse ka surnu une kaitsja funktsioon. Tulel ja küünlal on eesti hauakivide sümboolikas neli põhitähendust: ettekujutlus tulest kui inimese hingest, mis põleb pärast surma; tuli kaitseb sümboolselt surnut
annaabi.ee 
