Sõdades pole võitjaid, on ainult kaotajad Sõjad on olukorrad, mida ei ole võimalik defineerida. Võibolla kõige täpsem seletus oleks, et sõda on situatsioon, kus kaks või rohkemgi osapoolt võitlevad üksteisega. Tavaliselt on ajendiks mõni pisike detail, kuid tegelikud põhjused on hoopis erinevad. Sõjad tekitavad ka uusi sõdu, mis teeb sõdimise veelgi mõttetumaks. Sellega kaasnevad tagajärjed, mis on pöördumatud. Sõdu kirjeldatakse ka mitmetes raamatutes. ,,Granaadid, vihisevad kuulid, turmtuli, leegiheitjad, pommitavad lennukid, kisendavad inimesed, tankid, plahvatused, õhus vilisevad killud, surevad inimesed need on lihtsalt sõnad, kuid nad omavad kõik maailma õuduse" kirjutas Remarque raamatus ,,Läänerindel muutuseta". Selles romaanis üritas Remarque oma kogemusi kirjeldada. ,,Me näeme inimesi kellel puuduvad jäsemed;
Sõda muutus iga päevaga järjest julmemaks ning halastust, kui sellist ei tuntud. Sõjast tagasi pöördunud mehed ei suutnud tihti kohaneda enam normaalse eluga. Nende senised väärtushinnangud olid purustatud ja uusi polnud juba kerge leida. Rahuaegses maailmas oma kohta leidmata tõmbusid paljud mehed elust tagasi ning muutusid järjest passiivsemateks. Sõjas osalenud põlvkonda on nimetatud ,,kadunud sugupõlveks". Paljud rindel sõdinud mehed tundsid rahuajal, et riik ei tunnustanud nende ohvrimeelsust piisavalt ning see tõi kaasa pahameele valitsuse ning demokraatliku riigikorralduse vastu. Milliseid edasiviivaid muutusi tõi endaga kaasa Esimene maailmasõda? Esimene maailmasõda on tuntud, kui moodsat sõda oma ülikiire tehnika arengu ja uute relvaliikide kasutamise tõttu. 1915. aastal Ypres'i lahingus võeti kasutusele mürkgaas. 1914. aastal tegi Suurbritannia
Oma elu lõpetas ta enesetapuga, mille põhjuseks võib pidada depressiooni, mis tulenes üha süvenevast alkoholismist. Ka selle põhjuseks võis olla koledad mälestused mitmest sõjast. Seda raamatut on peetud lääne kirjanduse kirglikumaks sõjavastaseks romaaniks. Läbivaks teemaks on sõda ja armastus. Peategelane, Frederic Henry on ameeriklasest leitnant, kes teenib Itaalia sõjaväe sanitaarteenistuses. Kuna ta polnud otseselt sõdur, vaid töötas välihospidalis autojuhina, siis võiks arvata, et sõda jättis väiksema jälje. Aga tema vedas haavatuid ja haigeid rindelt jaotuspunktidesse ja nägi oma silmaga, kuidas inimesed surevad või jäävad vigasteks. Ma ei tahagi ette kujutada, mis tunne see olla võis, kui ümberringi käivad püssipaugud ja tema üritas haavatuid aidata, kas enda pärast ei hakka hirm, kas inimene muutub ükskõikseks, kuidas närvipingele vastu pidada? Hiljem, kui ta oli teenistusest lahkunud, selgus, et ta ei tahtnud üldse meenutada,
ESIMESE MAAILMASÕJA VÕITJAD JA KAOTAJAD ESSEE 28.06.1914 kuni 11.11.1918 kestnud Esimese maailmasõja võitjariigid on kõigile teada, kuid kas tegemist oli ikkagi võidu ja võitjatega? Kas on moraalselt õige väita, et sõjas, kus hukkus nii palju inimesi, saavutas keegi üldse võidu? Mina leian, et ei ole. Esimene maailasõda tõi kaasa Euroopa tsivilisatsiooni kriisi. Hukkunuid oli rohkem, kui üheski teises sõjas enne seda ja kõige rohkem kannatasid just süütud tsiviilisikud, kellest said suurte impeeriumide võimumängude mängukannid. Suuri kannatusi pidid taluma ka ellujäänud. Linnad olid hävitatud, kogu majandussüsteem halvatud. Inimestel polnud enam töökohti, tekkis inflatsioon. Inflatsioon tabas kõige valusamalt vanemaid inimesi, kes olid endale terve elu vanaduspõlveks sääste kogunud ja pidid nüüd pealt vaatama, kuidas nende raha lihtsalt kaob. Kõige hullem oli aga nälg, mis samuti sõjaga kaasnes ja mille all kannatasid kõige rohkem
Tänapäeva sõda ja rahu Eelnevad põlvkonnad on näinud läbi aegade lahinguid Maarjamaal, rahutusi rahvaste vahel, nende lahendamist ja nende eest ka pagemist. Juba vanas Egiptuses peeti sõdu, vallutati võõraid maid ja allutati võõraid rahvaid seda vaid enda võimu, au ja kultuse suurendamise nimel. Vähe on olnud neid valitsejaid, kes oma nime on tõestanud sõnade, arukate tegude või rahva eest hoolitsemise läbi. Õnneks on ajaga üht-teist muutunud, sest inimesed tüdinesid sõdimisest, riigijuhidki said aru, et ainuüksi väe ja võimuga oma maad ja elanikke tugevana ei hoia. Vanasti tähendas sõda taplusi ja veriseid lahinguid, mida tähendab see tänapäeval?
“ Tegemist on Gustav Suitsu luuletuse „Lõpp ja algus“ teise ning ka viimase stroofiga. Antud stroofi võib mitmeti mõista. Ühelt poolt jääb mulje, et seistakse kahe riigi vahel teadmatuses, mis saama hakkab ning kumb riik nende koduks saab. Teisalt vaadates võib ’riik’ olla metafoor Taevale ja Põrgule, sest teises reas kirjeldab ta ühte kui valgust ning teist kui pimedust. Tõlgendada saaks mitut moodi, kuid vaadates aega, millal Suits enamus oma luuletustest kirjutas, siis paratamatult tekib tunne, et tihtilugu räägib ta siiski sõjast. Sõda on alati aktuaalne ning tähtis teema, olenemata ajastust. Gustav Suitsu eluajal oli see aga eriti aktuaalne, sest teadupärast elas Suits ju üle nii Esimese kui ka Teise Maailmasõja. Minujaoks on Suitsu luuletused mõneti arusaamatud, sest päris tihti ei saa aru, kas tal olidki teatud vaated või olid tema luuletused just pilkamiseks mõeldud. Kindel on aga see, et sõda on tema
Sõjaväes on käsu täitmine kohustuslik ning mitte allumine toob karistusi. Samamoodi järgneb karistus armeest hoidumisel või deserteerumisel. Sõduril ei olnud õigust mõelda. Sõjas olnud inimesed ei soovinud teisi tappa, vaid tahtsid elada rahus. Vastuhakk valitsejate vastu tähendas kas vangistust või elu kaotust.Bryan Singeri filmis ,,Valkyrie" püüab peategelane teha lõppu sõjale, korraldades natsionalistlikul Saksamaal riigipööret. Rahu sõlmimiseks üritatakase atendaati sakslaste juhile Adolf Hitlerile, kuid see ebaõnnestub ning hiljem lastakse riigipöörde tegijad vastuhaku pärast maha.Sõduritel puudus valikuvabadus, nende jaoks pidi maailm olema must-valge. Inimesed, kes ei pooldanud valitsejate mõtteid, pidid loobuma oma väärtushinnagutest, et ellu jääda. Rahu ajal suudavad erinevad rahvad üksteisega neutraalselt suhelda. Tehakse majanduslikku
Selleks, et sõjas vastu pidada ning taluda inimeste toorestumist ja surma tekib rindel olevate sõdurite vahel suur sõprus. Nad on üksteise heaks kõigeks valmis, minule jäi mulje, et tihti elavad nad rohkem üksteise kui enda nimel. Hea näide sellest on raamatu lõpp, kus sureb Kat. Kogu selle aja on Paul ellu jäänud. Kõik tema klassikaaslased on surnud ning tema sõpruskonnast on elus veel ainult Kat, kes on temast oluliselt vanem ja elukogenum. Kuid siis saab Kat vigastada. Paul võtab kokku kogu oma jõu ning riskides omagi eluga tassib Kati seljas laatsaretti, kuid sinna jõudes avastatakse, et Kat on juba surnud, ta oli saanud granaadikillu pähe. See oli väga tugev hoop Paulile, sest sõjas üksi hakkama ei saa, peab olema keegi kellele toetuda, kelle eest võidelda. Ning Paul kaotab lootuse, ta ei usu enam tulevikku ning langeb üsna pea ka ise. Tal polnud enam kedagi või midagi mille nimel võidelda.
Kõik kommentaarid