Kui Päike muutub rahutuks
1859 . aasta 1.
septembril alustas Briti astronoom Richard Carrington tavapäraseid päikesekette vaatlusi teleskoobiga läbi tumeda filtri. Seekord nägi
astronoom varem kogetust sootuks erinevat pilti : ere valgussähvatus
kattis suure osa päikesekettast. Nähtud sähvatus oli Päikeselt
Maa suunas paiskunud plasmapilv. Üldsusele andis see ebaharilik sündmus pikemaks ajaks arutlusainet. Kindlasti oli sarnaseid
sündmusi Päikesel esinenud ka varem, kuid siis ei vaadanud keegi
läbi teleskoobi nende kulgemist . Kui võrrelda Päikest teiste
tähtedega, siis kuulub Päike väga rahulike hulka. Sellegipoolest
toimub Päikesel aegajalt sündmusi, mis võivad meie tsiviliseeritud maailma heaolu tuntavalt mõjutada.
Möödunud ja
käesoleval aastal on päikeseplekke olnud märksa vähem kui
eelnevates miinimumides. Vahel on nad puudunud rohkem, kui kuu aja
vältel. 30 aasta jooksul oli napilt 50 päikseplekki. Sama
50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 1 leht
Lehekülgede arv dokumendis
2017-06-01
Kuupäev, millal dokument üles laeti
1 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Maxcom1000
Õppematerjali autor
Maa magnetväli meenutab tavalise sirge magnetvarva välja ja on üldjoontes üsna sümmeetriline. Nagu magneeditud terasvarval, on ka maakeral magnetpoolused. Maakera magnetiline põhja- ja lõunapoolus ei ühti geograafiliste poolustega, vaid näiteks magnetiline põhjapoolus asub praegusel ajal Kanada põhjaosas. Kompassi põhjapoolus osutab punkti, mida nimetatakse magnetiliseks põhjapooluseks, lõunapoolus aga punkti, mida nimetatakse magnetiliseks lõunapooluseks. Pooluste asend muutub pidevalt, kuid üsna aeglaselt. Tegelikult erineb maakera magnetväli siiski tublisti magnetvarva väljast, sest ta vormub päikesetuule survel. Päikesepoolsel küljel ehk päevapoolel on magnetväli sedavõrd sisse litsutud, et ulatub Maast eemale ainult 7-10 Maa raadiuse võrra. Vastas- ehk ööpoolel on väli pikaks veninud, moodustades mitmesaja Maa raadiuse pikkuse saba. Et Maa raadius on
lepitud, et rahvusvahelise meremiili pikkus on täpselt 1852 m kuupäevaraja- kokkuleppelise asukohaga kujuteldav joon, mille ületamisel muutub kuupäev polaarjooned- kujutletav joon maakera pinnal, millest alates pooluse suunas esinevad polaaroo ja polaarpäev. Pohjapolaarjoon asub pohjalaiusel 66°33'38" ja lounapolaarjoon lounalaiusel 66°33'38" poorijooned- kujutletav joon maakera pinnal, mille laiuskraad on 23,5° N (pohjapoorijoon) voi 23,5° S (lounapoorijoon). Nendel paralleelidel on päike seniidis üks kord aastas (pooripäeval). pooripäevad- Suvisel pooripäeval (21. voi 22. juunil) on pohjapoolkera kallutatud Päikese suunas, talvisel pooripäeval (21. voi 22. detsembril) on see aga Päikesest ära pooratud, kevadisel (20. voi 21. märtsil ) ja sügisesel pooripäeval (22. voi 23. septembril) on Maa telg risti Maad ja Päikest ühendava sirgega, nii pohja- kui lounapoolkera saavad vordse hulga päikesekiirgust.
olevad galaktikad) kuni 1000 korda suurem, Metagalaktikas (astronoomiainstrumentide abil vaadeldav universumiosa, lähemal asuvad galaktikad) väiksem kui 10-16 J/m3 (10-15 erg/cm3). Seega asuvad kosmilise primaarkiirguse allikad galaktikates. Oletatakse, et kosmiline kiir tekib kvasarites, supernoovades, galaktikatuumades ja teistes plahvatuslikes objektides ning saab lisaenergiat kiirendumisel kosmilistes magnetväljades (kiirendumise mehhanism ei ole veel päris selge). Ka tähed, sealhulgas Päike, tekitavad primaarkiirgust. Galaktikast pärineva kosmilise kiire intensiivsus on kõigis suundades ühesugune, kuid Maale langeva kosmilise kiirguse jaotust mõjustab Maa magnetväli (maamagnetism), mistõttu kosmilise kiire intensiivsus suureneb (u. 30%) ekvaatorist pooluse suunas. Seda ja Maa magnetvälja teisi, väiksemaid mõjusid kosmilistele kiirtele nimetatakse geomagnetilisteks effektideks. Päikese aktiisvuse miinimumi ajal langeb suurtel
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid