Harjus Harjus on levinud peaaegu kogu Põhja-Euroopas. Eestis on ta muutunud haruldaseks ja elutseb vaid mõnedes jõgedes - kõige rohkem Narva jões, ka Ahja ja Piusa jões ning piiratud hulgal vähestes Põhja-Eesti jõgedes. Ta on süstja kehakujuga, kuni 0,5 meetri pikkune, külgedelt lamendunud kala, keda iseloomustab hästi pikk ja kõrge seljauim, mis kudemisperioodil värvub küütlevate vikerkaarevärviliste triipudega lillakaspunaseks. Peale selle olevat harjusel iseloomulik aed-liivatee lõhn. Harjus on külmalembene kala, kes armastab selget, kiirevoolulist ja taimestikuvaest vett. Ta on paikse eluviisiga ja territooriumihoidja. Oma liigikaaslaste suhtes on harjus nii noores kui vanas eas aastaringselt vaenulik. Ta elab põhja ligidal, kust sooritab lühikesi kiireid sööste veepinnale. Toidust moodustavad suure osa nii õhu- kui maismaaputukad
Luukarits Luukarits on ogalikuliste seltsi kuuluv kala. Luukarits on väike kala, kes ei oma töönduslikku tähtsust, kasvab maksimaalselt 5--7 cm pikkuseks. Tema seljauime ees asetsevad 7--11 sissetõmmatavat oga. Keha värvuselt on ülaosa hallikasroheline kuni pruunikas, küljed heledamad ja hõbedase läikega, keha katavad kuni 10 luuplaati. Kudemisperioodil kannavad isased pulmarüüd. Luukarits on levinud aeglase vooluga jõgedes ja ojades, järvedes ning riimveelisel rannikualal. Levikuala pole väga palju uuritud, aga ilmselt on see sarnane Ogaliku levialaga, välja arvatud lõunapoolsemad alad, samuti esineb teda väiksemal määral kui ogalikku. Ta toitub Võib kasvada selgrootuist ja 5-7 cm
Kõht ja kurgualune hallikas või kollakasvalge. Mõõtmed: Emaskala on oluliselt suurem kui isane ja eluiga pikem. Suurim haug: 19.9k g, 17 aastat vana. Tavaliselt kuni 50cm pikad. Levik ja elupaik: Kõige laiema levikuga kalaliik Eesti sisevetes. Elab jõgedes, ojades, järvedes ning mere rikkaliku taimestikuga aladel. Eriti rohkesti Väinameres. Havisid võib elada ka turbaaukudes, karjäärides ja tiikides. Paikse eluviisiga, ei hoidu parvedesse ning pikemaid rändeid teeb ainult kudemisperioodil. Sigimine: Koeb jäämineku ajal aprilli keskel, merelahtedes isegi märtsi lõpus. Kudemispaigad on üleujutatud madalaveelised luhad. Kudemisaladele saabuvad esimesena noorde isased havid. Pärast marja heitmist kooruvad 1225 päeva möödumisel vastsed. 3 Toitumine: Havidel on meie veekogude kõige ahnema röövli kuulsus. Nad haaravad suure aplusega esimest ettejuhtuvat saaki. Haugide toidumenüüsse
taandarengu staadium. 7. Päev 70 Konnakulles tagajalgadega. 8. Päev 84 Konnakulles esi-ja tagajalgadega, toimub lõpusekaane rebenemine ja eesjäsemete vabanemine, suuaparaadi ümberkujunemine ja eesjäsemete vabanemine. 9. Päev 84+ Veest kuivale siirdumine. 10. Päev 84+ Noor konn. Viljastumisest : Sigimiseks siirduvad ka maismaal elavad liigid veekogusse. Sarnaselt kaladega on ka enamikul konnadel kehaväline viljastumine - see toimub kudemisperioodil veekeskkonnas. Kahepaiksetel on valdavalt moondeline areng. Nii koorub konna viljastatud munarakust vastne e. kulles. Alguses lõpustega hingav kulles toitub peamiselt taimedest. Mõne kuu jooksul areneb ta järk-järgult täiskasvanud liigikaaslase sarnaseks. Kapsaliblika areng viljastumisest surmani: SELTS: LIBLIKALISED (LEPIDOPTERA). Suur-kapsaliblikas (Pieris brassicae)
Click to edit Master te xt styles Second level Third level Fourth level Fifth level Click to edit Master text styles Second level Third level Fourth level Fifth level Elupaik ja -viis § Valdavalt maismaalise eluviisiga, läheb vette vaid kudemisperioodil § Talub ka riim- ja soolast vett § On avamaastiku liik, asustades aiamaid, põlde ja muid suhteliselt kuivi elupaiku § Septembrist märtsi-aprillini on talveunes näriliste urgudes või pinnasesse kaevunult, kus talvitub 3...4 isendit § On öise või videvikulise eluviisiga, kullesed on päevase eluviisiga Toitumine § Toitub peamiselt mardikatest, röövikutest, lutikatest, sipelgatest ja tigudest § Hangib toitu maast §
mängides. Noores eas sööb latikas küll põhiliselt zooplanktoneid, kuid peatselt läheb üle põhjas elavatele selgrootutele. Suuremad kalad rändavad sügavamasse vette, et seal mudasel põhjal toitu otsida. Toidu leidmisel on peamiseks meeleks nägemine, tähtis roll on ka kuulmisel. Latikatel on söögiaeg ainult kaks korda päevas - hommikul ja õhtul. Tavaliselt elavad nad suures parves, aga paljunemise ajaks otsib iga üksik isane endale kodu. Kudemisperioodil moodustub isaste peal, kehal ja uimedel tugev helmeskate. Suguküpsuse saavutab suhteliselt hilja (isastel 5...9 aastaselt, emastel 6...10 aastaselt). Kudema läheb mais või juunis. Kudemise algul peab veetemperatuur olema 12...13 °C, aga massilise kudemise ajal on see 15...17 °C, mis on suhteliselt soe. Eelnevalt hõivab iga isane oma ala (tavaliselt vaatevälja suurune), mida kaitseb rivaalide eest. Kudemine toimub madalas kaldaäärses vees olevatele
Harjus on süstja kujuga, umbes pool meetrit pikk ja külgedelt lamendunud, keda iseloomustab pikk ja kõrge seljauim, mis kudemisajal värvub vikerkaarevärviliste triipudega lillakaspunaseks. Räägitakse veel, et harjusel on eriline aed-liivatee lõhn. Harjus koeb maikuus ja kuna ta on territoriaalne, jagatakse jõgi mitmete isaharjuste vahel kudemisaladeks. Koelmu läbimõõt võib olla umbes neli kuni viis meetrit. Seal peaks kindlasti olema kas kivi või mingi puuront varjepaigaks. Kudemisperioodil teeb isaharjus veidraid vabisevaid liigutusi, mis peletab eemale kaasvõistlejad, kuid tõmbab ligi emasisendeid. Kudemine toimub ainult valgel ajal- umbes keskpäevast kuni pärastlõunani. Vastne koorub juba umbes 12 kuni 14 päeva pärast, toitudes algul planktonorganismidest, vahetades selle hiljem putuktoidu vastu. Harjuse püük on keelatud igal pool, sest sobivate elupaikade vähesus on tinginud selle liigi hävimist.
Väikeaasia konn on levinud mägimetsades ja metsastepis, kohatakse ka aedades. 3500-4000m kõrgusel kohtab teda harva. Bordzomi- Bakuriani piirkonnas on ta kõige arvukam 1500-1700m kõrgusel. Aserbaidzaanis hoidub tavaliselt 700-1200m kõrgusele (8). Kaukaasia konn on levinud Lõuna-Dagestanist läbi Taga-Kaukaasia isaosa kuni Armeenia mägismaani. Mägedes esineb ta kuni 3210m kõrgusel merepinnast. Hoidub veekogudest kaugele ja koguneb nende äärde ainult kudemisperioodil ja sügisel enne talvituma asumist. Kaukaasia konna toidust moodustavad 70-80% mardikad (8). Väle konn elab Venemaal ainult Ida-Karpaatide lähemas ümbruses. Mägedes esineb kuni 1500m kõrgusel merepinnast, kuid sagedamini kohtab teda tasandikul. Kogu levila ulatuses on väle konn vähearvukas. Ta on maismaaloom. Väleda konna meelisbiotoopideks on tiheda kõrge rohuga niidud, pöögi- ja segametsa lagendikud, jõeorgude põõsastikud ja harvemini aiad. Eelistab 65-80% niiskusega paiku (8).
olevad liigid. Kõige rohkem on ahvenaid järves vahetut peale kudemist. Populatsiooni tihedus: Ahvenaid on järves kõigerohkem, täpsete andmete kohta ei olnud midagi öeldud. Ahvenate tihedus sõltub toitainetest ja hapnikuhulgast veekogus. Kui toitu jääb vähemaks, siis ahvenate arvukus väheneb. Populatsiooni seisund: Ahvenate arv Victoria järves stabiilne ja selle põhjuseks on see, et kevadisel kudemisperioodil koeb arvukalt ahvenaid, kuid on ka neid, kes hukkuvad, saades troopikakaladele toiduks. Peamise arvukuse piiraja on inimene, püüdes kala. Kehtestatud on kalapüügi piirang, mistõttu püsib ahvenate arvukus stabiilne. Populatsiooni tervislik seisund: Tervislikult ei mõjuta väliskeskkonnategurid ahvenate elu. Kui veekogu happelisus peaks suurenema, või hapnikuhulk vähenema, siis sureksid ahvenad välja.
taimestik; madalad, kiiresti soojenevad ajutised veekogud; liivane pinnas v sobivate varjepaikade olemasolu (elupaigad liivakarjäärides, rannikuluidetel, hooldamata rannaniidud, mahajäetud kalakasvatustiigid, kultuurrohumaad). Kõre vajab avaraid päikesepaistelisi alasid luited ja liivakud või karjatatavaid ranna- ja looniitusid. Rohe-kärnkonn päikesele avatud liivaste ja madala taimestikuga alade liik. Viibib vees vaid kudemisperioodil. Mudakonn vajab nii maismaa- kui ka vee-elupaika. Vee elupaik: kaladeta selge veega seisuveekogud, madala veetaimestikuga, laugete kallastega(madal kiiresti soojenev vesi), päikesepaistel. Maismaa elupaik: kergesti kaevatava pinnase olemasolu. Väldib kivist pinnast ja asustab pigem kergete muldadega alasid. ROHELISED KONNAD iseloomulik veeline eluviis. Tiigikonn asustab väiksemaid mageveekogusid (nt väikejärved, tiigid, kraavid, kopra
merelahtedes ning jõgede suudmetes. PEIPSI SIIG.(keha jäsakam, kui eelmisel, suu otseseisus) PELED. (keha kõrgem , kui siigadel kõhuuim peaaegu kohakuti seljauimega) HARJUS. (seljauim pikk ja kõrge) Eestis on ta muutunud haruldaseks ja elutseb vaid mõnedes jõgedes. Ta on süstja kehakujuga, kuni 0,5 meetri pikkune, külgedelt lamendunud kala, keda iseloomustab hästi pikk ja kõrge seljauim, mis kudemisperioodil värvub küütlevate vikerkaarevärviliste triipudega lillakaspunaseks. Peale selle olevat harjusel iseloomulik aed- liivatee lõhn. Harjus on külmalembene kala, kes armastab selget, kiirevoolulist ja taimestikuvaest vett. Ta on paikse eluviisiga ja territooriumihoidja. Sugukond tintlased. MERITINT. (suur suu, sale, sabauim sügava väljalõikega) 3
Erinevalt kaladest on neil silmad enamasti silmalaugudega ja varustatud pisaranäärmetega. Silmade taga paiknevad kuulmiselundid. Kahepaiksete haistmiselund on ühenduses silmadest ettepoole avanevate ninasõõrmetega. Kuidas kahepaiksed sigivad ja arenevad? Enamik kahepaikseid on lahksugulised. Sigimiseks siirduvad ka maismaal elavad liigid veekogusse. Sarnaselt kaladega on ka enamikul kahepaiksetest kehaväline viljastumine - see toimub kudemisperioodil veekeskkonnas. Kahepaiksetel on valdavalt moondeline areng. Nii koorub konna viljastatud munarakust vastne e. kulles. Alguses lõpustega hingav kulles toitub peamiselt taimedest. Mõne kuu jooksul areneb ta järk-järgult täiskasvanud liigikaaslase sarnaseks. Kui palju on Eestis kahepaikseid? Eestis elab ainult 10 liiki kahepaikseid. Need kuuluvad 2 seltsi ning moodustavad 4 sugukonda. Erinevatest kahepaiksete rühmadest saate ülevaate Eesti kahepaiksete süstemaatilisest nimestikust.
piirkonnaf, kus vee soolsus ei lange alla 4 promilli. Kilu on pelaagiline planktonitoiduline kala. Ta vastsed toituvad väiksematest hõljuritest ränivetikatest, viburvetikatest ning aerjalaliste munadest ja noorjärkudest. Maimude peamiseks toiduks on aerjalalised vähid ja limuste vastsed. Täiskasvanud kilu toidus esinevad aerjalalised, vesikirbulised, vääneljalalisete ja limuste planktilised vastsed, samuti ka kalade marjaterad. Kilu toitumine kudemisperioodil on erandlik nähtus, mis seletub marja ja niisa väikeste mõõtmetega. Teistel kaladel aga arenevad sugunäärmed enamasti niivõrd suureks et täidavad kõhuõõne ja seega on toidu vastuvõtmine kudemisperioodil takistatud. Kilu koeb portsjoniliselt, s.o. emane ei koe kõiki marjateri korraga, vaid mitu korda, seejuures väiksemate järkudena. Portsjoniline kudemine on väga kasulik kohastumine. Kuigi kilu mari on väike,
hiiglaslikke isendeid on leitud Saaremaalt, kus emasloomade pikkus võib ulatuda 14 (kohati ...17) cm-ni. · Levik Eestis ja maailmas On levinud Loode-Aafrikas, Euroopas, Siberis, Kaug-Idas, ka Koreas, Jaapanis ja Hiinas. Levila põhjapiir ulatub 66. (Soomes 68.) laiuskraadini. Eestis on levinud üle kogu vabariigi. · Arvukus On arvukas kogu Eestis. · Elupaik ja -viis Võrreldes teiste kärnkonnadega asustab metsasemaid alasid, on maismaalise eluviisiga, viibides vees vaid kudemisperioodil. Oktoobrist märtsi-aprillini kestva talveune veedab pinnasesse kaevunult. On videvikulise või öise eluviisiga. · Toitumine Toitub putukatest ja limustest. Kullesed on taimtoidulised. Harilik kärnkonn Bufo bufo L. · Sigimine Kudemisperiood on lühike, kestes 6...8 päeva ajavahemikus aprilli lõpust mai keskpaigani. Aastate vältel koeb samas veekogus, kudemiseks otsib sügavama veega (25...40 cm) kõrkjatevahelise paiga
Kahepaiksete kolmeosaline süda pumpab verd väikesesse e. kopsuvereringesse ning suurde e. kehavereringesse. Et aga nimetatud kaks vereringet pole teineteisest täielikult eraldatud, siis on kahepaiksete ainevahetus aeglane ning kõik nad on kõigusoojased loomad. Enamik kahepaikseid on lahksugulised. Sigimiseks siirduvad ka maismaal elavad liigid veekogusse. Sarnaselt kaladega on ka enamikul kahepaiksetest kehaväline viljastumine - see toimub kudemisperioodil veekeskkonnas. Kahepaiksetel on valdavalt moondeline areng. Nii koorub konna viljastatud munarakust vastne e. kulles. Alguses lõpustega hingav kulles toitub peamiselt taimedest. Mõne kuu jooksul areneb ta järk-järgult täiskasvanud liigikaaslase sarnaseks. Tähtsus looduses-oluline osa nii vee- kui ka maismaaelupaiga toiduvõrgus. Tähtsus inimesele-kahjurite hävitajad, hävitavad haigusi edasi kandvaid sääski, toiduks, ravimitööstuses, laborites uurimustöödeks, lemmikloomadena.
Kahepaiksed on suhteliselt hästi arenenud nägemismeel. Erinevalt kaladest on neil silmad enamasti silmalaugudega ja varustatud pisaranäärmetega. Silmade taga paiknevad kuulmiselundid. Kahepaiksete haistmiselund on ühenduses silmadest ettepoole avanevate ninasõõrmetega. Enamik kahepaikseid on lahksugulised. Sigimiseks siirduvad ka maismaal elavad liigid veekogusse. Sarnaselt kaladega on ka enamikul kahepaiksetest kehaväline viljastumine - see toimub kudemisperioodil veekeskkonnas. Kahepaiksetel on valdavalt moondeline areng. Nii koorub konna viljastatud munarakust vastne e. kulles. Alguses lõpustega hingav kulles toitub peamiselt taimedest. Mõne kuu jooksul areneb ta järk-järgult täiskasvanud liigikaaslase sarnaseks. Eestis elab ainult 10 liiki kahepaikseid. Need kuuluvad 2 seltsi ning moodustavad 4 sugukonda. (http://www.miksike.ee/documents/main/referaadid/kahepaiksed2.htm) Harilik kärnkonn Riik: Loomad (Animalia)
annaabi.ee 
