Hansuke oli Greetekese 12.a vend, kes tundis end hästi, üksnes siis, kui oli vasaku nimetissõrme paremasse ninasõõrmesse toppinud. 6.a Tirtsul veidrusi veel ei olnud. Arvatavasti oli ta nendeks veel liiga väike. Greetekesel endal oli kohe mitu veidrat harjumust. Talle meeldis oma spanjelpruune juuksesalke näksida ning ta punus nendest tuka sisse väikseid patsikesi. Ta sikutas oma sõrmi, kuni liikmed naksusid. Ja kratsis kõhtu, ehkki see ei sügelenud. Peale selle kritseldas ta alatasa pastakaga vasakule küünarvarraele. Ta nohistas ka nina. Majas, kus Sackmeierid elasid ei suhtud neisse just armastusväärselt. Ei öeldud: perekond Sackmeier, vaid öeldi: Sumadanid. Raamatu tegevus algab peale mamma viimasest kooli kokkutulekust. Peal, mida hakkab mamma väga imelikult käituma. Ta hakkab dieeti pidama ning talle mitte harjumus päraseid tegevusi tegema. Kuid Greetekesel on teisigi muresid peale mamma käitumise
kunstnikuks saada, nii on ta oma tegemised ja koolid suunanud, et saaks teha seda, mida ta tõesti armastab. See, et Kaido Tallinnas sündis ei tähenda seda, et ta pealinnapoiss on, ta ema toodi pealinna sünnitama, aga kodu oli tal Raplamaal. Ta oli alati arvanud, et jääb Raplasse paikseks, aga Tallinna Kunstiülikool tõi ta Tallinnasse ja siin ta nüüd siis on. Kunsti juurde tõid ta lapsest peale tema vanaisa ja isa, sest vanaisa oli kuulus kunstnik kuni aastani 1995, kuid isa kritseldas kodus niisama. Ajapikku hakkas märkama perekond ka lapseeas olevat Kaidot, kelle perekond juba siis kunstnikuks tembeldas. Ta läks kunstiülikooli õppima ja lõpetas selle aastal 1995 maali erialal ning hakkas seal ka kohe õpetama. 2010 aastaks oli Kaido juba juurde õppinud professorikraadi ja samal aastal otsustas, et jätab õpetamisega hüvasti. Ise ütleb ta: ,, Oli ka viimane aeg, sest niikuinii oli kogu senine olnud üks loogikavastane tegu
Emme ütleb uuesti aitäh. Edasi istub Marvo põrandale ja mängib kassi ja koeraga, kuni emme köögis askeldab. Ta üritab kassi sabast sikutada, kuid kiisu lööb teda käpaga. Mitte tugevast, Marvo jonnima ei hakka selle peale. Nüüd emme kutsub Marvo endaga tuppa, jonni ei teki, Marvo jookseb ees emme tuleb järele. Joostes hüppab diivanile, liigub laua poole, haarab laualt pliiatsi ja hakkab paberile kriipse tõmbama, ise rääkides: ,,Ooni, ooni. Emme ka!" Umbes 7-8 minutit kritseldas paberile ja oli täiesti tasa. Siis hüppas järsku põsti, jooksis magamistuppa. Ta teeb kapiuksed lahti ja tõmbab sealt niikaua riideid välja kuni saab kätte jope ja mütsi, ema ei sega. Jookseb kätte saadud asjadega elutuppa tagasi, teepeal kukub koridoris maha, jonnima ei hakka. Tõuseb, korjab asjad sülle tagasi ja jookseb edasi. Asjad viskab suure kaarega emme sülle, öeldes: ,,Ähme oue!" Emme: ,,Kohe paneme riidesse ja läheme õue! Aga enne käime potil ära. Marvo pissile!
edukultusliku Vestmanite vahmiili ja boheemlasest Piibelehe maailmade põrkumine võiks just tänapäeval puudutavalt mõjuda. Igatseks sekka intelligentsemaid finesse, mis ka täiskasvanut kõnetavad. Teravusest, terasusest, selgusest jäi puudu kogu «Pisuhänna» esietendusel. Lavastus mõjus kui Ludvig Sanderi käsikiri. Lavale heideti patsahkam mõtteta ja sidemeta lauseid, kuhu Tiit Piibeleht kiiruga paar andekat vinjetti leheküljeservadele kritseldas. Enne aga, kui jõuti «Pisuhända» Piibelehe vääriliseks viimistleda, olig tolksti! käes Matilde ultimaatumi tähtaeg. http://www.postimees.ee/ 8.2. Minu nägemus teosest Ma ei nõustu, kuna mind ei ajanud see naerma, ma ei saandu naljalegi pihta. Seal peaks olema midagi mida ajaks ka noored naerma. Seal võiks olla juures mingeid tegelasi, kes oleks teismelised. Nad segaksid ja üritaks nende plaane nurjaajada. 9. Aita õpetajat
Linnahaiglasse ehk Tõnismäe haiglasse, mis oli 10 voodikohaga väike traumaosakond. Esimesel aastal pärast Tartust lahkumist visati Seppo Nõukogude Liidu Kommunistlikust Parteist välja, sest tal olid ilma ,,mõjuva" põhjuseta kolm kuud liikmemaksud maksmata. Juba Tartu ülikoolis õppejõuna töötades oli ta mõelnud luumurdude kokkukasvatamise peale, et sellele peaks olema mingi tõhusam meetod. Oma tulevaste kuulsate aparaatide konstrueerimisel hakkas ta pihta täitsa algusest: ta kritseldas neid paberile ja sobitas neid röntgenülesvõtetele. ,,Aga ma ütlesin, et sina ära mind õpeta, muidu tulen mina ka operatsioonilaua juurde ja hakkan õpetama, kuidas opereerida," ähvardas püssimeister Karl Koppelmann, kellega Arnold Seppo tegi koostööd luufiksaatorite väljaarendamisel. Üle kivide ja kändude said valmis esimesed projektid, aga valmistaja leidmine keeruliseks. Pika otsimise peale saadi
Endla publiku naerureaktsioonid andsid aimu, et Vilde komöödia ei aegu. Pigem vastupidi: edukultusliku Vestmanite vahmiili ja boheemlasest Piibelehe maailmade põrkumine võiks just tänapäeval puudutavalt mõjuda. Huvitavalt jäi kõrva Vilde praeguseks tavatu sõnapruuk. Lavale toodud etenduses heideti patsahkam mõtteta ja sidemeta lauseid, kuhu Tiit Piibeleht kiiruga paar andekat vinjetti leheküljeservadele kritseldas. Enne, kui jõuti «Pisuhända» Piibelehe vääriliseks viimistleda, oligi tolksti! käes Matilde ultimaatumi tähtaeg. 8.2. Minu nägemus teosest Mulle tegelikult ei meeldinud see Piibelehe tavatu sõnapruuk. Seda on natuke raske mõista ning ei tundu, et see oleks vajalik sinna raamatusse või näidendisse. Eduard Vilde on hea kirjanik ja ta oskab teha naljakaid näidendeid ja jutte, kuid eks igaüks mõistab nalja teisiti
jne). Esimene tund Jussi juures, teejoomine noortega ja jussi emaga. VII Tumbu käest laenamine. Põhimõtte peremees põhimõtte ori (lk 90). Kui sa tahad pidada raudseid põhimõtteid, pead sa olema ise terasest poiss. Ja suutma murda oma põhimõtte aeg-ajalt, mõnikord - krõksti pooleks. Et näidata, et sa oled oma põhimõtte peremees. Mitte oma põhimõtte ori. (Jaak Tumbule) Kirjanduse tund magister Kõivuga. Jaak kritseldas armastus luuletuse Virve Pukspuust. Õp lasi selle tahvlile panna, teistel vihikusse kirjutada, kiitis teda. Kodukirjand Kreutzvaldist ja Koidulast (jaak kavatseb ära kasutada kirjandit virve pukspuu suunas liikumiseks). Point: iseenesest pole mitte midagi??? VIII Jaagu eesmärgid kirjandi kirjutamisel (et Virve suunas liikuda): 1) kirjutadan nii hästi, kui suutis, et esineda Vaimukultuuri Ühingus. 2) kirjutada nii, et tema arutlused
Darwini poolt põetavale haigusele ei osatud kunagi lõplikku diagnoosi panna, ja ükski katse seda ravida polnud kuigi edukas. Hiljem on seda haigust proovitud diagnoosida, kandidaatideks on olnud Chagasini taud, mis võiks olla pärit Lõuna-Ameerika perioodilt, ja Ménièreni taud. Pakutud on ka psüühikahaigusi. (Charles...) Darwin oli abielus oma emapoolse nõoga Emma Wedgewoodiga. Ühel päeval, kui ta naasis puhkuselt Shrewburysse, kirjutades üles igapäevaseid märkmeid, ta kritseldas paberile ideid tulevikuplaanidest. Ta võttis esile kaks paberit, kuhu ta kirjutas pealkirjaks "Abielluda" ja "Mitte abielluda". Abielu pooldavatena eelistena Darwin nägi, et oleks "jätkuv seltskond ja kaaslane vanadusepäevadeks … mis on igal juhul parem kui koera seltskond". Abielu tülikaks pooleks oli, et "raha raamatutele jääb vähem", ja et abielu kujutab endast "hirmsat ajaraiskamist". (Charles...) Darwini perekonda sündis kümme last, kellest kolm suri varases eas
Ants Laikmaa ( 1866-1942 ) Ants Laikmaa ( kuni 1935 Hans Laipman ) sündis 5. Mail 1866 talurentniku peres Vigala vallas Läänemaal. Isa Hans oli tal tolle aja talupoja kohta küllaltki haritud õppinud Vigala köstrikoolis. Pikki aastaid pidas ta talupidamise kõrvalt kohaliku vallakirjutaja ametit. Paibast kujunes välja üks omamoodi keskus, valla asjade ajamise koht. Kui oli käes järjekordne asja ajamise päev, siis mõnikord kritseldas väike Ants neidsamu Paiba talu külastavaid maamehi söega valgeks lubjatud ahjule või siis pliiatsiga isa ülearustele paberitele. Põhjendatult võiks toa kodust rehetuba noore Antsu esimeseks kunstikooliks pidada. Ema Leenu oli hakkaja, toimekas, alati kõigest huvitatud, abivalmis, osavõtlik ja rõõmsameelne naine. Just temalt olevat Ants saanud oma vaimukuse ja kunstimeele. 1883. a. oktoobris toimus Provintsiaalmuuseumis maalikunstinäitus, peamiselt saksa kunstnike töödest
peagi jälle tavaline sumin klassis. Nüüd hakkas poiss tüdrukule vargseid pilke heitma. Tüdruk märkas seda, kirtsutas. nina ja keeras väheseks ajaks pea kõrvale. Kui ta ettevaatlikult jälle näo tagasi pööras, lebas tema ees üks virsik. Ta lükkas selle ara; Tom pani tasakesi tagasi; ta lükkas selle uuesti kõrvale, kuid vähem vaenulikult, Tom pani virsiku kannatlikult jälle endisele köhale ja siis jättis tüdruk selle sinna. Tom kritseldas oma tahvlile: «Palun, võta -- mul on veel.» Tüdruk heitis pilgu kirjutatule, kuid ei andnud mingit märku. Nüüd hakkas poiss midagi tahvlile joonistama, varjates oma tööd vasaku käega. Veidi aega ei teinud tüdruk sellest väljagi, kuid siis hakkas tema inimlik uudishimu avalduma vaevalt märgatavate tunnusmärkide kaudu. Poiss töötas näilikult midagi märkamata edasi. Tüdruk tegi ebamäärase katse vaadata, kuid poiss ei reetnud millegagi, et ta sellest teadlik oli
saab kõigi vastu... Olete enne linnas olnud? Ei? See on jumal tänatud, sest siis te ei tea, mis võib rahaga linnas teha, pole kiusatust. See on peaasi, et pole kiusatust. Aga muidu... Jah! -- Tulge nüüd siia" -- ta tõmbas Indrekut pahema käega -- ,,ja vaadake oma silmaga, mis ma kirjutan. Näete: korteri ja kosti eest ühes koolirahaga viiskümmend rubla sisse maksnud." Direktor ei jätnud enne, kui Indrek oli need sõnad raamatust valju häälega ette lugenud. Siis kritseldas ta midagi saksa keeles juurde, millest Indrek oma oskusega jagu ei saanud. Lõppu pani direktor kuupäeva. Nüüd võttis ta raha laualt ja läks seda sahtlisse panema. Aga seal jäi ta äkki mõttesse. Viimaks võttis ta rublase ja pistis selle Indrekule pihku. ,,Pistke see tasku, pisut peab teiesugusel pikal mehel ikka raha olema. Kui vana olete? Kaheksateist täis? Ilus aeg, hää aasta, see toob õnne. Mina olen juba üle kuuekümne."
rohekast, sinisest ja lillast riidest kolmejätkulise rüü pärast, azurini coloris et bruni2, nagu seisab Quatre-Couronnes'i kardinali hartas. See-eest oli ta usin käima suurtes ja väikestes koolides Saint-Jean de Beauvais' tänaval. Esimene skolaar, keda Saint-Pierre de Vali abt Saint-Vendregesile'i koolis oma kanoonilise õiguse * loengut alates ikka oma kateedri ees samba najal nägi, oli Claude Frollo oma sarvest tindipotiga. Seal näris ta sulge, kritseldas midagi oma kulunud põlve otsas ja puhus talvel oma sõrmedele. Esimene kuulaja, keda kirikuseadluste doktor härra Miles dTsliers iga esmaspäeva hommikul nägi lõõtsutavana Chef-Saint-Oenis' kooli uste avamisel sisse tormavat, oli Claude Frollo. Nii võis noor vaimulik juba kuueteistkümneaastasena müstilises teoloogias julgesti võistelda ükskõik millise kirikuisaga, kanoonilises teoloogias aga ükskõik millise kontsiili-isaga *, skolastilises teoloogias Sorbon-ne'i doktoriga.
annaabi.ee 
