Kõrboja peremees (29)

“ Kõrboja peremees “
A. H. Tammsaare
Armastus või elu?
Traagiline armastuslugu Tammsaare sulest. Lugu Katku Villu elust, armastusest ühe naise ja kirest teise vastu. Mis saab, kui valiku tegemine osutub liiga raskeks? Jääb peale armastus või elu?
Kõrboja Annat teadis Villu ajast, kui nad mõlemad alles lapseeas olid. Nende vahel oli juba siis tugev side, sõprus, usaldus. Kõik see, mis vanemas eas aluse armastuse tekkimisele annab. Hiljem taaskohtudes, olid mõlemad kohmetud ja jälgisid hoolega oma sõnu ning liigutusi. Nende vahel oli midagi seletamatut, erilist. Nooruseas tekkinud sümpaatia ei olnud kuhugi kadunud ja süvenes nüüd suure kiirusega. Anna äratas temast justkui poisilikkust, tahet näidata oma võimu ja julgust . Nii nagu tahavad seda teha armunud, kes endast võimalikult head muljet jätta soovivad. Sellega pingutatakse aga enamasti üle, nii ka Villu.
“Kõik pidid nägema, kuidas Katku Villu oma Kivimäel kive põmmutab, mis paneb nõmme paukuma, nii et lajatab Kõrboja järvgi. Villu kutsus ka Kõrboja perenaist, Villu palus teda ilusasti, aga perenaine ei tahtnud minna. “Ma lasen need kivid teie auks, teie sünnipäeva auks.”
Siiski polnud Anna ainus naine Villu elus. Mehel oli laps Kuusiku sauna Eeviga. Naisega, kelle pärast mees omasuguse tapnud oli ja selle eest ka vanglakaristust kandnud. Ta ei kahetsenud midagi, sest oli kaitsnud seda, mis talle kallis.
“Villu tundis, et nii hellalt ja õrnalt polnud tema haiget kätt veel keegi vaadelnud, nagu seda tegi Eevi , emagi polnud vist , kui ta ulatas temale katsekakku kõhuvarjuks. Nii õrnalt ja hellalt ei osanudki keegi seda teha, sest ega Villu ometigi jumalamuidu hakanud mehele teibaga pähe valama ega üle aasta vangis istuma, kui Eevi poleks osanud nii hellalt ja õrnalt tema haiget kätt vaadata.”
“Kui ma selle peale tagasi mõlten, mis oli, ja kui mõtlen, et Künka Otto elaks ning kiige all uuesti minule pussiga kallale tikuks, siis usu, ema, võiksin talle seale veel kord teibaga pähe valada ja läheksin uuesti istuma, kasvõi veel pikemaks ajaks.”
Villu armastas Eevit ja oleks ta ka naiseks võtnud ning Katkule perenaiseks toonud , kui isa vastu poleks olnud. Temast oleks saanud täiuslik perenaine. Neil oli laps, armastus, kodu. Kõik, mis vaja. Kuid elus on juba kord nii, et ei lähe nagu tahaksime. Keerdkäigud ja takistused on osa elust. Meie ülesanne on teha õiged valikud ning vastu pidada. Villu tundis Anna vastu kirge, kuid targa mehena ei andnud ta sellele järgi, sest mõistis, et erineva ühiskondliku taustaga inimeste kooselu ei tõota tulla püsiv. Anna anus Villut , et too Kõrbojale peremeheks tuleks, isegi pärast õnnetut jaanipäevapidu, kui mees ka oma teise silma peaaegu kaotas ning osaliselt käest ilma jäi. Isegi sandina oleks ta mehe võtnud talu peremeheks. Villu teadis, et õiget töömeest, sellist nagu vanglaelu temast teinud oli, temast enam ei saa. See viis ta endast välja. Ta tundis end abitult ja ei tahtnud teistele risuks kaela jääda.
“See oleks pidanud varem olema, ütleb Villu viimaks, siis võibolla, kui mul alles teine silm peas ja mõlemad käed otsas. Aga nüüd, mõtelge ometi isegi, kuhu ma nõnda kõlban.”
Villu ei suutnud võtta üht ega jätta teist. Poleks olnud Annat, oleks ära jäänud õnnetused, segadus. See kõik, Anna pealesurumine ja mineviku varjud olid Villule liiast. Suutmaks selgusele jõuda ja otsuseid teha, lõpetas ta enda elu. Võibolla tõesti õige tegu tema poolt, nagu arvas tema isa.
“Isa seisis natukene aega liikumatult paigal, pöördus siis toa poole ja ütles eidele: “Esimene mehetemp tema elus.”
Võiks öelda, et armastus võttis Villult elu. Kuigi arvan, et enda elu lõpetamine on probleemide eest põgenemine ja ei pea seda õigeks, pani see teos mind mõistma, et kui inimene on jõudnud emotsionaalselt sinna, kus tekib tahtmine end tappa, pole väljapääsu leidmine ja probleemide lahendamine enam täielikult võimalik. Vähemasti mitte proffesionaalse abita . Elu ilma armastuseta pole olemas, armastust eluta samuti mitte. Need kaks käivad koos, pole ühte, pole paratamatult ka teist. Teos pani mind selle üle mõtlema ja selle tõttu pean “Kõrboja peremeest ” väärt raamatuks.
Grete Jeltsov
kolmapäev, 13. detsember 2006. a.
2