kõige raskema järgu Liiv pidas ennast ühe haigushoo ajal isegi Poola kuningaks Järgnevad 8 aastat elas Liiv algul vanemate juures, hiljem aga vaheldumisi sugulaste juures Rändas pikki vahemaid viletsas riietuses (ükskõik millise ilmaga) Alles 1903. aastal hakati ta luuletusi taas trükis avaldama 1904 1905 elas kirjanik Tartus, samuti Laiusel, Tallinnas, Raplas Kirjaniku vaimne seisund halvenes järjest Lisaks haigestus ta kopsutiisikusse, millesse ta ka 1.detsembril 1913 suri Ta maeti Alatskivi kalmistule Liivi püst Pilt Liivist aastal 1903 Ahjutuba Elutuba http://koolimaterjalid.blogspot.com/2008/06/juhan-liiv-e http://www.hot.ee/mercka/Refraat-_Juhan_Liiv.html http://miksike.com/docs/referaadid2005/Juhanliiv_ja_loo Pildid http://www.sibulatee.ee/liivi-muuseum/ http://dspace.utlib.ee/dspace/bitstream/10062/3415/ 2/fo3365_20b.jpg http://www
Vaatamata sellele, et Juhan Liiv ja Vincent van Gogh ei tegelenud oma eluaja jooksul sama alaga, on siiski sarnasus nende isikute vahel väga suur. Nii Liivi kui ka Goghi peres oli lisaks neile ka veel 5 last. Pingutav töö ja raskused süvendasid Liivi vaimset tasakaalutust: ta hakkas kuulma salapäraseid hääli ning kannatama tagakiusamismaania all. 1894. aastal viidi Liiv Tartu närvihaiglasse, kus kirjanik põdes läbi vaimuhaiguse (katakoonia) kõige raskema järgu. Lisaks haigestus ta kopsutiisikusse, millesse ta ka 1. detsembril 1913. aastal suri. Nii nagu Juhan Liiv, nii ka Vincent van Gogh kannatas psüühikahäirete all. Missugune haigus neid põhjustas, selle üle selgust pole. Rohkem kui 150 psühhiaatrit on pakkunud talle umbes 30 erinevat diagnoosi. Kõige tähtsamad nendest on skisofreenia, bipolaarne häire, süüfilis ja mürgistus allaneelatud värvidest. Kõik tema tööd valmisid kõigest 10 aasta jooksul, kuid
1904. aastal ilmus "Kirjatööde kogu", mis leidis sooja vastuvõttu. 1904-1905 elas kirjanik Tartus, samuti elas ta Tallinnas, Laiusel, Raplas jm. 1909. aastal andis Noor-Eesti, kes oli juba varem puudnud kirjanikku ma-janduslikult toetada, välja tema "Luuletused". See kogu aga ei jõudnud peaaegu üldse müügile. Samal aastal ilmus ka Juhan Liivi miniatuuride kogu "Elu sügavusest". Kirjaniku vaimne seisund halvenes järjest, lisaks haigestus ta kopsutiisikusse, millesse ta ka 1. detsembril 1913. aastal suri. Juhan Liiv maeti Alatskivi kalmistule. Oma mälestuses on Karl Kornel kirjutanud Juhan Liivist järgmiselt: "Ta seisis ja vaatles ene-sesse vaibunult "Estonia" kerkivaid müürisid. Nii nagu lapsepõlve "Käkimäe kägu" ei ulatunud kuuseladvast üle Peipsi vaatama, nii ei suutnud ta vahest nüüdki kerkiva kunstitempli tulevikku silmi nõiduda. Aga ta tundis, et ka tema peab templi ehitamiseks ohvri tooma.
Esimesena pääses trükki Juhan Liivi luuletus "Maikuu öö". See avaldati "Virulases", mille toimetuse liikmena tegi Liiv sama aasta sügisel katset alustada iseseisva eluga. Toimetuses puutus ta kokku ka Eduard Vildega. 1886. aastal astus Liiv Tartu Hugo Treffneri eragümnaasiumisse. Seal püüdis ta omandada ka keskhariduse. Juhan töötas paljudes tolleaegsetes ajalehetoimetustes. Kirjaniku vaimne seisund halvenes järjest, lisaks haigestus ta kopsutiisikusse, millesse ta ka 1. detsembril 1913. aastal suri, ta maeti Alatskivi kalmistule. Paljud nimetavad teda üheks õnnetuimaks luuletajaks eesti ajaloos. Lisaks sisemistele hingeheitlustele tuli kirjanikul vastu panna nii füüsiliste haiguste (kopsu- tiisikuse) kui ka vaimsemate haigustega(skisofreenia, jälitusmaaniad). Teda on püütud mõista, lahata tema luuletusi ja seeläbi ligi pääseda sügavatesse hingesoppidesse, kuid
lellepoja juures ja 1911. a.lühemat aega Tallinnas kirjaniku Tikerpuu perekonnas. Ta põhiliseks elukohaks saab elu lõpul Plakso-Madise talu Kavastu Koosal. Liiv ei suuda enam loominguliselt tegutseda, kuid jälgib ikka veel ajakirjandust, tundes muret imperialistide üha jultunuma relvatäristamise pärast: ,,Liiga palju kapitali on riigid pannud sõjavarustutesse; militarism on arenenud viimase võimaluseni. Nii ei või enam jätkuda." 1913. a. algul haigestub Liiv külmetuse tagajärjel kopsutiisikusse, mis saab talle saatuslikuks. Saamata mingisugust arstiabi, sureb ta 1. detsembril 1913. a. 49-aastase vallavaesena. Ta maetakse 7. detsembril Alatskivi kalmistule. 4
1904. aastal ilmus "Kirjatööde kogu", mis leidis sooja vastuvõttu. 1904-1905 elas kirjanik Tartus, samuti elas ta Tallinnas, Laiusel, Raplas jm. 1909. aastal andis Noor-Eesti, kes oli juba varem puudnud kirjanikku ma-janduslikult toetada, välja tema "Luuletused". See kogu aga ei jõudnud peaaegu üldse müügile. Samal aastal ilmus ka Juhan Liivi miniatuuride kogu "Elu sügavusest". Kirjaniku vaimne seisund halvenes järjest, lisaks haigestus ta kopsutiisikusse, millesse ta ka 1. detsembril 1913. aastal suri. Juhan Liiv maeti Alatskivi kalmistule. Kasutatud kirjandus: http://www.miksike.ee/docs/referaadid2005/Juhanliiv_ja_loodusluule_mariliisneubauer.htm http://et.wikipedia.org/wiki/Juhan_Liiv
,,Valik oli nulli väärt ja nullidega seal ka esitatakse mind." ,,Ja selle hinna maksaks mu laulud, usu mind, aga mitte see sõnnik, mis Noor-Eesti minu luuletuste nime all välja annab," kirjutas Liiv nördinult. Ometi ilmub ,,Luuletused" 1910. aastal uuesti sama koostisega, ainult üksikute luuletute puhul on autor teinud redaktsioonilisi muudatusi. Ka selle väljaandega pole Liiv rahul. Kuid see jäi viimaseks Liivi raamatuks ta eluajal. Liiv suri 1913. aasta 1. detsembril kopsutiisikusse. * Sügisene kodu Mu armas kodu, väikene, Seal eemal mäe peal! Su üle särab päikene, Puud haljendavad seal. Siin pilved, tuuled, päikene Kõik vanad tutvad on, Siin olgu suur või väikene Kõik vanad sõbrad on. Siin kaerapõld, siin kartulid, Siin vana, tuttav tee. Koer jookseb õue väraval, Kask varjab ojavee. Siin väljad nõnda seljakad, Ja armas päikse läik; Siin väljad nõnda viljakad Hea kraavi kaldal käik!
Aga ma ei saa ega saa iialgi nii kaugele! Ikka puudub mul raha, ikka on mul tasku tühi! Oh see rahapuudus, see rahapuudus!" Ta ohkas ja jäi vait" Alles 1903. a. hakati uuesti trükkima tema luuletusi. 1904. a. ilmus ,,Kirjatööde kogu", mis leidis sooja vastuvõtu. Palju aitas Juhan Liivi Noor-Eesti, kes kogus talle paremaks elamiseks raha ja avaldas tema luuletusi. See innustas Juhan Liivi uuesti kirjanikutööle, kuid oli juba hilja. Juhan Liiv suri 1. dets. 1913. a. kopsutiisikusse, ta maeti Alatskivi kalmistule. Looming Esimesed kirjanduslikud katsed võtsid aset 1880. aastatel. Temalt avaldus nii loodus-, armastus-, isamaa-, kui ka mõtteteemalisi luuletusi. Loodusluulele on iseloomulik tundeintensiivsus, kujundiline täpsus ja filosoofiline mõtestatus. Armastuslaulud on lühikesed ja tabavad pildistused. Isamaalüürika on valdavalt pihtimuslik, põimuvad ahastus (Eesti ränga mineviku ja sumbunud oleviku pärast) ja lootust (helgemale tulevikule)
oma seksuaalsust maha suruda. Kooliajal armus ta siiralt ja jäägitult koolikaaslasesse Gerasim Võssotskisse. Gogol kirjutas rea armastuskirju Võssotskile, kuidas pettus temas, kui nad Peterburis taas kohtusid 1828. aastal. See oli Gogoli esimene õnnetu kiindumine heteroseksuaalsesse mehesse. Itaalias leidis Gogoli mahasurutud seksuaalsus ajutise väljapääsu. Tegelikult elas ta Roomas, kuni aastani 1848. Seal oli kirjanikul avatud ja vaba suhe krahv Josif Vielhorskiga, kuid viimane suri kopsutiisikusse aasta pärast nende kohtumist. Mõne aja pärast armus Gogol Nikolai Jazõkovisse, kes kahjuks ei vastanud kirjaniku siirastele ja sügavatele kirjadele. Riigiteenistuses nägi ta võimalust end teostada, aga kõrgelennulised plaanid luhtusid haledal kombel ja temast sai kantseleikirjutaja ja kõige madalama,14 astme ametnik. Sellest alandusest inspireerituna kirjutas Gogol hiljem oma kõige kuulsama, maailmakirjandusse kuulava jutustuse "Sinel"
1904. aastal ilmus "Kirjatööde kogu", mis leidis sooja vastuvõttu. 1904-1905 elas kirjanik Tartus, samuti elas ta Tallinnas, Laiusel, Raplas jm. 1909. aastal andis Noor-Eesti, kes oli juba varem puudnud kirjanikku ma-janduslikult toetada, välja tema "Luuletused". See kogu aga ei jõudnud peaaegu üldse müügile. Samal aastal ilmus ka Juhan Liivi miniatuuride kogu "Elu sügavusest". Kirjaniku vaimne seisund halvenes järjest, lisaks haigestus ta kopsutiisikusse, millesse ta ka 1. detsembril 1913. aastal suri. Juhan Liiv maeti Alatskivi kalmistule. 2. Loodusluule Juhan Liivi elu ei olnud kerge, ometigi on eesti kirjandus saanud temalt hindamatu kultuuripärandi luuletuste ja juttude näol. Ühte tema luulezanrit loodusluulet tahan siinkohal ka põhjalikumalt käsitleda. Miks just loodusluulet? Nimelt seetõttu, et olen isegi kiindunud Eestimaa
1904. aastal ilmus "Kirjatööde kogu", mis leidis sooja vastuvõttu. 1904-1905 elas kirjanik Tartus, samuti elas ta Tallinnas, Laiusel, Raplas jm. 1909. aastal andis Noor-Eesti, kes oli juba varem puudnud kirjanikku ma- janduslikult toetada, välja tema "Luuletused". See kogu aga ei jõudnud peaaegu üldse müügile. Samal aastal ilmus ka Juhan Liivi miniatuuride kogu "Elu sügavusest". Kirjaniku vaimne seisund halvenes järjest, lisaks haigestus ta kopsutiisikusse, millesse ta ka 1. detsembril 1913. aastal suri. Juhan Liiv maeti Alatskivi kalmistule. 2. Loodusluule Juhan Liivi elu ei olnud kerge, ometigi on eesti kirjandus saanud temalt hindamatu kultuuripäran- di luuletuste ja juttude näol. Ühte tema luuležanrit – loodusluulet – tahan siinkohal ka põhjaliku- malt käsitleda. Miks just loodusluulet? Nimelt seetõttu, et olen isegi kiindunud Eestimaa
annaabi.ee 
