5 tingimustes põhjustab tugev karjatamine eri rohukamara moodustumist, võrreldes ainult niitelise kasutamisega. (Krall jt 1980). Karjatamise viisist sõltub söödud rohu kogus, rohu söödavus(%) ja loomade toodanguvõime ning karjamaa kestus. Karjatamist on võimalik korraldada kahel viisil: 1) süsteemitu ehk vabakarjatamine ja 2) süsteemikindel ehk ratsionaalne karjatamine, mis jaguneb a)kopliviisiline, b(portsjoniviisiline, c)karjamaade vahelduv kasutamine, d)niiteline kasutamine ja e) ketitamine. Süsteemitut karjatamist kasutati varasematel aegadel laialdaselt. Tänapäeval võib seda kohata saartel ja laidudel ning mõnes looduslike piiretega (jõed, merelaht) suletud maastikul. Sellist karjatamisviisi kasutatakse põhiliselt Lääne-Eestis ja saartel lihaveiste karjatamiseks ranna piirkondades, kuid kohtab sageli ka mandril. Lisaks heintaimedele kärbivad lihaveised ka
Kõige sagedamini võib karjatada valge ristiku rohukamarat. Keraheinarohke rohukamar talub 4-5 karjatamisringi. Karjatamise kõrgus peale karjatamist sõltub karjamaa tüübist: aluskõrrelistel 4-5 cm ja pealiskõrrelistel 5-6 cm. Lisasöötmine(kontsentraadid, karesööt?). Loomad söövad 3% kuivainet oma kehakaalust. Karjatamise viisid 1. Süsteemitu e vabakarjatamine 2. Süsteemikindel e ratsionaalne karjatamine ii) Kopliviisiline iii) Portsionviisiline iv) Karjamaade vahelduvkasutamine v) Karjamaade niiteline kasutamine vi) Ketitamine Süsteemitu karjatamine Kasutatakse laidudel, saartel. Viiakse loomad sinna ja lastakse lahti. Loomadele antakse kätte kogu karjatatav pind, neil on ligipääs igale poole. Kõigepealt süüakse ära maitsvad liigid, need väärtuslikud liigid 7-8 päeva pärast uue söödaädala ja nii kärbitakse neid liike 10-12 korda suve jooksul
Rohumaakooslused on nn. bioloogilisteks filtriteks Karjatamise viisid keskkonnareostuse vähendamisel, eriti veekogude ümbruses Rohumaataimi kasut. Erineva otstarbega 1) Süsteemitu ehk vabakarjatamine murudes, pulikemaastikutel turismitaludes. Kehvematel, piiratud kasutussobivusega muldadel, annavad 2) Süsteemikindel ehk rotatsiooniline rohumaad suurema saagi ja aastati tunduvalt stabiilsema saagi kui teised kultuurid. Väga oluline osa on a) Kopliviisiline rohumaadel vee-, tuule-, ja tehnogeense erosiooni tõkestamisel. Püsirohumaal on aastaringselt olemas b) Portsjon tiheda juurestikuga väetisaineid neelav taimkate. Tihe rohumaa taimik takistab kallakulistel aladel c) Vahelduv käsutus väetisainete ärakandumist ka pindmise äravooluga. Seosesosa haritava maa ajutise või pikaajalise d) Niiteline käsutus
Väljaõppinud loomade ja suurte pindade puhul võib karjakoplid piirata vaid ühe liiniga, mis asub 50...60 cm kõrgusel. Lambad on väga kergesti paanikasse sattuvad loomad ja iga väiksemagi ehmatuse korral võivad aiast läbi murda. Selleks, et loomad saaksid ohu korral joosta turvalisse paika, tuleb hoida karjatee kuni laudani alati avatuna. Karjatamisviisid: Karjatamine kogu karjatamisperioodi vältel olemasoleval rohumaal – odav, karjamaa välispiiride tarastus. Kopliviisiline e rotatsiooniline – 3-8 koplit, lambaid karjatatakse neis vastavalt rohu kasvule; ühed koplid on uttedele, teised talledele. Rohu kasutuse efektiivsus suurem, sest teatud koplitest saab teha talvist sööta heina või silo näol. Suuremad kulutused tarastusele (vaja ka koplite sisepiirdeid), väravatele ja joogikohtadele. Segakarjatamine – karjatatakse eri liiki loomi (nt veised ja lambad). Kui lambad veistega, siis veised enne, sest söövad rohtu kõrgemalt
välispiiride tarastus ning nõutav vaid 1 (2) jootmiskohta · Lambaid karjatatakse ilma häirimata samal maatükil · Kui karjatamiskoormus õige saavutatakse karjamaa kõrge saagikus ja tallede hea juurdekasv: Puudused: · Raske kontrollida üle või alakarjatamist, sest sesooniti rohukasv erinev · Rohu kasutamise efektiivsus väiksem kui rotatsioonilisel karjatamisel (ülekasvanud, vana rohi, kõrge karjatamiskoormuse puhul sügisel karjamaa paljas) 2. Rotatsiooniline või kopliviisiline karjatamine, kus karjamaa on jaotatud üksikuteks kopliteks (3...8) ja lambaid karjatatakse neis rotatsioonis nii, et iga koppel saaks puhata vähemalt 4 nädalat Eelised:· Väiksem ala-või ülekarjatamise oht- parem rohu kasutus · Rohumaa kasutamise efektiivsus hektaril kõrgem, sest teatud kopleid saab kasutada talvise sööda varumiseks · Võimaldab tallede karjatamist eespool uttedest .Talled pääsevad läbi spets. Värava värskele karjamaale ja seal antakse talledele jõusööta
Puudused: · Raske kontrollida üle voi alakarjatamist, sest sesooniti rohukasv erinev · Rohu kasutamise efektiivsus väiksem kui rotatsioonilisel karjatamisel (ülekasvanud, vana rohi, kõrge karjatamiskoormuse puhul sügisel karjamaa paljas) NB! Selle süsteemi olulisim aspekt on leida õige karjatamiskoormus (lammast/ha-l) antud rohumaatükile, mis nõuab mitmeaastaseid kogemusi 2. Rotatsiooniline või kopliviisiline karjatamine, kus karjamaa on jaotatud üksikuteks kopliteks (3...8) ja lambaid karjatatakse neis rotatsioonis nii, et iga koppel saaks puhata vähemalt 4 nädalat Eelised: · Väiksem ala-või ülekarjatamise oht- parem rohu kasutus · Rohumaa kasutamise efektiivsus hektaril kõrgem, sest teatud kopleid saab kasutada talvise sööda varumiseks · Võimaldab tallede karjatamist eespool uttedest. Talled pääsevad läbi spets. värava värskele karjamaale ja
Kultuurrohumaade rohi. Utt sööb päevas 7-8 kg karjamaarohtu. Eestis karjatatakse lambaid ligikaudu 160-180 päeva aastas, enamasti kultuurrohumaadel. Lambakarjamaadeks sobivad kõrreliste-liblikõieliste segud. Lammaste karjamaad peavad olema kuivad. Karjatamiskoormus kultuurkarjamaadel 8-10 utte/ha. Ühele utele 0,125 ha karjamaad. Karjatamiskoormus sõltub karjamaade saagikusest. Koplite tarastamine. Karjatamisviisid: Karjatamine kogu karjatamisperioodi vältel olemasoleval rohumaal. Kopliviisiline e rotatsiooniline – 3-8 koplit. Segakarjatamine – karjatatakse eri liiki loomi (nt veised ja lambad). 3 Terviseprobleemid: Puudushaigused – ainevahetushaigused; tekitatud mineraalainete puudusest. Puhitused – kui lambad söövad korraga palju liblikõielisterikast rohtu. Siseparasiitidega nakatumine. Lambalaudad. Eelistatakse külmlautasid. Külmlautade puhul on lammastele tagatud aastaringne vaba väljapääs jalutuskoplitesse.
Kevadel kasvab 3-4 päevaga söödav uus ädal. Loomade seisukohalt oluline et lühike vahe: sööduvus erinev: esimesel päeval 60..70 kg, teisel 40,,50 kg ja kolmadal veelgi vähem. Karjamaa võib muuta haigusallikateks mikroobid. Karjatamis ringide arv võib olla 4-7 korda. Valgeristikut võib mitu korda. Karjatamisviisid Sellest sõltub loomade toodang ja produktiivsus. Vabakarjatamine e süsteemitu ja süsteemikindel (ABC) A- Kopliviisiline B- portsioonviisiline ja C- karjamaa valehlduv kasutamine. D- karjamaa niiteline kasutamine. E- ketitamine Vabakarjatamine- saartel, suutel maastikel, antakse kogu ala loomadel kätte, noorloomad, laidudel, Halb: esimestel päevadel piimatoodang kõrge, aga väärtuslikud liigid annavad uue ädala, jätavad ebaväärtuslike liike alles. Väärtuslikud taimed kaovad taimikust 3-4 aasta pärast. Hakkavad haigused levima Süsteemiline karjatamine:
halveneb) - kasvufaas -võrsumise lõpp, kõrsumise algus toitained tasakaalus -karjamaad lüpsikarjale peaksid olema lauda lähedal -iga läbikäidud km piimatoodang väheneb 5-10% -ööpäevas kasutavad lehmad söömiseks -10 tundi, mäletsemiseks - 5-6 tundi, liikumiseks - 1 tund, joovad 10 min.; -päeval söövad - 60% -karjatamisviisid: -vabakarjatamine ekstensiivne viis -kopliviisiline karjatamine - ühes koplis 1-3 päeva, ühe kopli suurus 10 lehma kohta 0,2-0,3 ha, kevadel rohukasv 18-21 päeva, sügisel 30-36 päeva - koplite arv planeerida sügise järgi -koppel ei tohi olla lai õige laius = lehmade arv x 0,8...1,2 -portsjonkarjatamine portsjon 1-1,5 tunniseks söömiseks (+1-1,5 tundi muu tegevus); tööaeg 2 tundi iga päev
(ülekasvanud, vana rohi, kõrge karjatamiskoormuse puhul sügisel karjamaa paljas) 43 NB! Selle süsteemi olulisim aspekt on leida õige karjatamiskoormus (lammast/ha-l) antud rohumaatükile, mis nõuab mitmeaastaseid kogemusi 2. Rotatsiooniline või kopliviisiline karjatamine, kus karjamaa on jaotatud üksikuteks kopliteks (3...8) ja lambaid karjatatakse neis rotatsioonis nii, et iga koppel saaks puhata vähemalt 4 nädalat Eelised: · Väiksem ala-või ülekarjatamise oht- parem rohu kasutus · Rohumaa kasutamise efektiivsus hektaril kõrgem, sest teatud kopleid saab kasutada talvise sööda varumiseks · Võimaldab tallede karjatamist eespool uttedest .Talled pääsevad läbi spets
annaabi.ee 
