Hariduse mõju ebavõrdusele, hariduslike erinevuste mõju erinevustele teiste tunnuste osas Koolis toimuvad sotsioloogilised prtsessid, õpiplaste ja õpetajate suhted Haridustase milline on inimese hariduslik kvalifikatsioon 0 tase alusharidus 1 tase põhiharidus 2 tase keskharidus 3 tase kõrgharidus Akadeemiline edukus kui hästi saab õpilane koolis õppimisega hakkama Seda näitavad: Eksamite tulemused Koolihinded Saavutustestid Raymond Boudon haridusotsused -> tekitavad ebavõrdsust. Iga etapi lõpus tuleb otsustada kas jätkata hariduse omandamist. Otsus langetatakse sõltuvalt oletatavast tulust. Töölisklassi noored ei õpi nii palju edasi kui keskklassi noored. Tracking õpilaste paralleelklassidesse jagamine tulemuste alusel Koolide vaheline ebavõrdsus taseme poolet: Õpilaste keskmine akadeemiline edukus Kõrgkooli sissesaanute protsent Kooli prestiiz ühiskonnas Kooli ressursi rikkus
lihtsamad operatsioonid nagu ekvivalentsus ja kuulumine hulka. Pole võimalik leida ei keskmist ega mediaani, sest nende andmetega pole võimalik teostada loogilisi operatsioone nagu „suurem kui“ või „väiksem kui“. N: mees/naine; eestlane/soomlane/hispaanlane Ordinaalskaala (järjestikskaala)– näitab andmete järjekorda, seejuures intervallid ei ole ühepikkused, vaid võivad olla suhtelised väärtused. N: koolihinded („väga hea“ ehk „5“ kuni „mitterahuldav“ ehk „1“); suurepärane/väga hea/hea jne Intervallskaala (vahemikskaala) – kõik vahemikus on ühepikkused ning nullpunkti asukoht on kokkuleppeline. N: Celsiuse temperatuuriskaala; vanusevahemikud 15-19 / 20-24/ 25-29 Suhteskaala – nullpunktil on sisuline tähendus. N: pikkusmõõt, massimõõt 1.2 Mida võimaldab mingi skaala (asenda konkreetne skaala) Nominaalskaala =/≠
saab teha, on loendamine ja vastavate sageduste leidmine. Nominaaltunnuse erijuhuks on kaheväärtuseline tunnus ehk dihhotoomne tunnus ehk alternatiivne tunnus. Näiteks sugu (mees/ naine), vastus küsimusele (jaa/ei, poolt/vastu). Sellist 2. Järjestuskaala ehk astmeline skaala (ordinar). Võimaldab elemente uuritava tunnuse alusel järjestada. Pole garanteeritud, et intervallid skaalajaotuste vahel on ühesugused. Näiteks väärtushinnangud: "väga halb", "halb", "hea", "väga hea". Koolihinded võib reastada kasvavas või kahanevas järjestuses, kuid nende intervallid pole võrdsed. Ei näita, kui palju kõrgem tase madalamast erineb. Seetõttu on statistilised arvutused koolihinnetega (aritmeetilise keskmise leidmine) ebakorrektsed. Näiteks 50 cm on 10 korda pikem 5 cm-st. Ei saa väita aga, et hinde "4" saanud õpilane on oma teadmistelt täpselt kaks korda tugevam hinde "2" saanust. Järjestuskaalas mõõdetud suurustega võib teha tehteid, mis ei muuda tunnuse
Eeliseks on, et nende abil on võimalik saada suur hulk andmeid, mida on lihtne töödelda. Intervjuust vähem paindlikum. Koostamiseks kulub kaua aega, loomulikku kõnet ei koguta. Nominaalskaala – variandid on korrapäratud, nt inimese sugu. Järjekord tõuseb või langeb mingil viisil, kuid intervalle ei saa absoluutarvudeks tõlgendada. ‘Have your heard people in Malta say XXX?’ A: 1=yes, 0=no Ordinaalskaala – variandid on kindlas järjekorras (tõusevad või langevad), nt koolihinded. Ordinaalskaala intervalle ei saa absoluutarvudeks ümber tõlgendada. ‘How often do people in Malta say XXX?’ A: 3=frequently, 2=sometimes, 1=hardly ever Intervallskaala – kasutatakse kvantitatiivsete andmete puhul, mille väärtust saab mõõta. Pideva muutuja puhul võib iga väärtus esineda, diskreetse muutuja korral ainult kindlad väärtused. Pidevad muutujad saadakse otsesel mõõtmisel ja tegemist on lõpmatu arvu võimalike väärtustega
Hariduslik ebavõrdsus Haridusliku ebavõrdsuse mõõtmine Haridustase milline on inimese hariduslik kvalifikatsioon. International Standard Classification of Education: 1. Alusharidus (0 tase) 2. Põhiharidus (I tase) 3. Keskharidus (II tase) 4. Kõrgharidus (III tase) Akadeemiline edukus kui hästi õpilane teeb koolis seda mida ta peab seal tegema (õpib). Akadeemilist edukust näitavad: - koolihinded - standardiseeritud saavutustestid (näiteks: Scholastic Achievement Test USA-s) - riigieksamite tulemused ... Haridusliku ebavõrdsuse tekkimine Üks hariduslikku ebavõrdsust tekitav faktor on haridusotsused (educational decisions) Raymond Boudon: inimese haridustee koosneb etappidest; iga etapi lõpus tuleb otsustada, kas jätkata õppimist või mitte. Otsus langetatakse lähtudes edasi õppimise oodatavast tulust. Hariduslik ebavõrdsus tuleneb erinevatest
- Mugavusvalim – laste võimekus mõõdetud normaalkoolis käivate laste põhjal mitte demograafia - Kõrvalekalded normaaljaotusest - Regressioon keskmise suunas – 2 pikka vanemat ei päranda pikkuse lapsele - Darwini auhind – teeninud inimkonda sellega et on elimineerinud oma geenid üldisest geenivaramust - Intelligentsuse kaudsed indikaatorid - Subjektiivselt hinnatud intelligentsus – küsid inimeselt endalt kui targaks ta ennast peab - koolihinded - Gruppide erinevused intelligentsuses - erinevused on looduslik paratamatus - meeste ja naiste võimekuse erinevused suht väiksed - Geograafilised erinevused – raskes kliimas kõrgem IQ - Rassierinevused – mongoliididel kõrgeim - Intelligentsuse struktuur - Üldintelligentsus – kui ühel alal tark siis tõenäoliselt teistel aladel ka - Spearmani järgi sõltub mis tahes vaimse pingutuse edukus kahest põhilisest üksteisest
(ka eksamid on selle põhjal välja töötatud) * uurimisülesanded meenutavad teste, aga ei ole niipalju nõudmisi täidetud, et võiks testiks nimetada. Keegi on mõelnud selle ülesande välja, ja neid ülesanded (nt mälu kohta) on vähem kui testis. Nt tahan uurida laste mälu ja siis valin 10 sõna, mida kasutan ülesandes. Samas see uurimisülesaded pole ülekäe tehtud, vaid põhinevad teooriatel. * koolihinded - lapse tegevusele antakse mingi hinnang. Koolihinded ei sisalda infot, milles lapsel on raskusi. On olemas ka kujundav hindamine, rõhk on sisulisel hinnangul, hinnatakse protsessi. *loometööd teadlik tuleb olla, kui vana on laps. Nt mõni töö võib olla väga hea, sest õpetaja aitab palju ära teha, aga teine teeb ise samahästi. Alati ei tohi hinnata ainult tulemust, vaid ka protsessi, kui palju laps ise tegi, kui palju aidati jne. Vahel annab infot ka tulemus, lõpp-protsess.
Valiidsus on seotud eelkõige tulemustest õigete (õigustatud) järelduste tegemisega konstrukti olemasolu (taseme) kohta. (meenutagem siin mõõtskaalade juures räägitut: ei tohi teha järeldusi, mis ei tulene kasutatud mõõtskaala omadustest!). Teisest küljest tähendab valiidsus ka seda, kas me oleme mõõtnud seda, mida me tahtsime mõõta. Liigid: A) Ennustav valiidsus. Valiidsuse leidmisel on üks protseduur võrrelda tulemusi mingi kriteeriumiga, (e.g võimetetesti tulemused vs. koolihinded, või mõni teine analoogne test). Kui korrelatsioon on suur, siis me võime ühe näitaja põhjal ennustada teise tulemusi, ja seega võib öelda, et antud meetodi (testi) ennustav valiidsus on kõrge. B) Konstruktivaliidsus mil määral uuringus kasutatud muutujad peegeldavad tegelikku käitumist. Suurendada aitab juhuslike vigade (nt milleks võib olla nt mõõdiku valesti lugemine, v instruktsiooni vale andmine, v meetodi kalle, v KI reaktiivsus katses) ärahoidmine v vähendamine.
kasutab). 2. Sotsiaalne käitumine • suhted kolleegide, alluvate, ülemustega, koolikaaslastega, õpetajatega; • suhted kodustega; • millised need suhted võiksid olla; • kuidas vaba aja veetmine mõjutab suhteid; • suhete tihedus, kestus – kui pidevad, pikaajalised on suhted teistega. 3. Vaimne võimekus • suundumus (humanitaar-, reaalala, kunst); • koolihinded; • harrastused; • ringidest osavõtt; • enesetäienduskursused; • kuhu ennast ühe või teise oskuse poolest paigutab (oskuse tase). Nõustamise teooriad ja praktiline nõustamine 19 4. Motivatsioon • mida peab töö juures oluliseks – tööväärtused; • möödunud töökäik, edutamised töökohtadel;
ühtsust: teadmised ja suhtumine, intellektuaalne ja afektiivne. Leontjev (1977) aga nimetab mõistet, mis näitab nähtuse tähendust konkreetse isiksuse jaoks, isiksuslikuks mõtteks. Nii või teisiti on väärtustamise puhul alati tegemist subjekti hinnangulise tegevusega. Hinnangulise tegevuse vormid Meil on hindamine käibele läinud kitsa mõistena: selle all mõistetakse tavaliselt sõnalist hinnangut (kiitvat või laitvat) või numbriliste hindepallide panemist (näiteks koolihinded). E m o t s i o o n i d on hindamise kõige esmane, vahetu ja spontaanne vorm. Seda on piisavalt hästi tõestanud oma monograafiates nii Hapsirokov (1972) kui ka Simonov (1981). Simonovi järgi on emotsioonide tekkeks hädavajalikud ja küllaldased alati ja ainult kaks faktorit (kõik muud faktorid võivad põhjustada vaid emotsioonide variatiivsust): vajadus (tarve); selle vajaduse rahuldamise tõenäosus (võimalikkus).
annaabi.ee 
