aga ka kahjulikke riigipoolseid piiranguid. Seega tuli asja muutmiseks riiki oluliselt reformida, et tagada võimalikult ulatuslik haridus võimalikult suurele hulgale inimestele ning kaotada minevikust jäänud riigipoolsed takistused ühiskonna arenguks. Et seda aga teha, pidi uuendajal olema riigis täielik võim, kuna muidu oleks ju asjad erinevate huvigruppide, eriti traditsionalistliku aadelkonna vastuseisu tõttu, pidama jäänud. Nii jõutigi valgustatud monarhi kontseptsioonini, kes pidi olema edumeelse ilmavaatega ning kõik oma ideaalid ka praktikas ellu rakendama. Monarh ei saanud valgustusfilosoofide arvates mitte mingil juhul alluda vaid enda poolt kehtestatud standarditele, vaid pidi alluma üldiselt heakskiidetud seadustele ning eetikanormidele. Valgustatud absolutismi kriitika lähtus peamiselt kahelt aluselt. Liberaalsed arvustajad väitsid, et allumine ühele isikule, olgu ta nii valgustatud ja haritud kui tahes,
Võim näeb temas pärli, teeb temast vahendi, sest ka Ranciere'i sõnades näeme seda, et teostes sisalduvad ,,mingi olukorra tajutavad märgid, mille korraldus järgib autori tahet". Ta ise kutsub seda pedagoogiliseks mõjumudeliks. Selline omakorda pedagoogiline mall on teatud määral ka poliitiline eksperiment, kuna arusaam kunstist ei ole universaalne, siis jälgija silm ei pruugi näha etendust ühest ja samast küljest ning jõuda sama tõlgenduseni, ütleme isegi kontseptsioonini, milleni jõuab teatud hulk massist, mille tingimuste nimekirjas eeldab võim. Teatri näitel mõistame, et see on ideaalne koht katsete läbiviimiseks ja tulemuste vaatlemiseks. Etendus ei saa olla puhtalt reeglitele ja nõutele alluv, vaid mängib ka vastuoludega see on ohtlik aste, ilma milleta tegutseda ei saa. Tänapäevaks on teater oma mõju kaotanud. Kunstil on Ranciere'i sõnul kolm mõju, üks neist on eetiline, mis orienteerib ning suunab vaatleja hinnanguid
meelistegevusteks. Samuti mängis kunstniku tähtsustumisel kindlat rolli romantismi levik. Selle voolu mõjul hakati autorit pidama geeniuseks, kelle teosed on tema eneseväljendus. Tihti juhtus sedagi, et kunstnik püüdis ise oma elust luua kunstiteost (loodi armusuhteid, peeti au kaitsmiseks duelle jne), see aga omakorda andis hea aluse just kirjaniku või kunstniku elu kujutamiseks oma loomingus. Autori käsitluse muutumist maailmas (keskaegsest anonüümsusest romantismiaegse geeniuse kontseptsioonini) annab mingil määral aimu ka eesti kirjandus. Ilmekas näide selle kohta on F. R. Kreutzwaldi ,,Kalevipoeg", kus kõigepealt on klassikalisi arusaamu järgides rõhutatud loomingu tekkimist jumalikust inspiratsioonist ,,Laena mulle kannelt Vanemuine...", sissejuhatuses aga tuuakse lugejani ka romantistlik lähenemine ehk loo tegelikud allikad. Varasemat suhtumist kunstnikusse märgib ka Ernst Särgava oma jutustuses
Küberühiskonna mõistega on lahutamatult seotud ka virtuaalsuse ja virtuaalse ühiskonna mõiste, millest tuleb pikemalt juttu virtuaalsuse ja kultuuriga tegelevas peatükis. Infoühiskonna mõiste areng Olles nüüd põgusalt andnud ülevaate alternatiivsetest käibel olevatest ühiskonnakäsitlustest, mis tihtipeale mahuvad üksteise sisse, olles vahel ka üksteisele vastukäivad, rääkides samas siiski sarnastest protsessidest, jõuame järgnevalt infoühiskonna kontseptsioonini. Infoühiskonna teooriate tagapõhjana võib välja tuua kolm infoühiskonna teoretiseerimise perioodi: 1. Alates 1940. aastatest: infomajandus kui teistmoodi majandus. TÜ ajakirjandus ja kommunikatsioon Informatsioonisektori uurimine majanduses ning analüüsid sellest, kuidas informatsioon on seotud majanduskasvu ning kuivõrd see on majanduskasvu põhjuseks. 2. Alates 1960. aastatest: postindustriaalne ühiskond. Algab diskussioon ühiskonna muutumisest modernsest industriaalsest
probleemiga ning olemise mõtestamisega. Asetades reflekteeriva teadvuse oma proosas kesksele kohale, huvitub autor küll teadvuses toimuvast, selle jälgimisest, milline sisetunne on tegelasel üht või teist tegu tehes, ometi ei muutu teadvus omaette uurimisobjektiks, vaid on vahendiks, mille kaudu autor jõuab sotsiaal eetiliste probleemideni, seose vedamiseni teadvuses toimuvast inimkäitumise teatava kontseptsioonini ning inimese olemise kõige üldisemate probleemide läbivalgustamiseni. Välismaailm saab siin sügavusmõõtme, mida sündmuste otsese kirjeldamise abil vaevalt oleks võimalik saavutada. Seetõttu ei pruugi sündmustiku kujutamise asendamine reflektiivse sisekõnega tähendada veel eraelulise, kitsalt privaatse ainesega piirdumist. Ilmekalt selgub see lühiromaanis «Munad hiina moodi», kus kirjanik pühendub näiliselt täiesti isiksuseprobleemidele, ühe sisemaailma analüüsile
Ühiskond ei ole võimeline (antud tootlike ressursside juures) tootma näiteks 6 ühikut toitu ja 5 ühikut riiet, või 5 toitu ja 5 riiet. Siit siis ka joone nimetus võimalike tootmiskombinatsioonide jada. On küll võimalikud sellised tootmiskombinatsioonid nagu 5 toitu ja 4 riiet või 3 toitu ja 6 riiet; ent sellisel juhul oleks tegemist ressursside raiskamisega. Siit jõuame ka järgmise olulise majandusteadusliku kontseptsioonini, so ressursside paigutuse efektiivsuse kontseptsioon. Kaasaegse heaolumajanduse teooria üks alustalasid on nn pareto-efektiivsuse kriteerium14, mis väidab, et kõik punktid võimaliku tootmise piiril on efektiivsed ning asudes ühes neist punktidest pole kellegi heaolu võimalik suurendada ilma kellegi teise heaolu kahandamata. Tegemist on loomulikult väga ühekülgse efektiivsuse kriteeriumiga. Pareto järgi on efektiivsed
Viimast püüti tekitada eeskätt bioloogilisi saadusi vaktsiine ja antitoksiine kasutades. Nende uuringute käigus kujunes aga välja uudne ravimite toime kontseptsioon. Lõi selle P. Ehrlich, saksa loodusteadlane (Nobeli preemia 1908). Ehrlich oli juba noorelt olnud huvitatud koevärvidest, ta jätkas uurimistööd ka ülikoolis. Teda peeti erakordselt andekaks histokeemikuks, koevärvide pinnalt jõudis ta ka oma ,,võlukuuli" kontseptsioonini farmakoloogias, st, ta eeldas, et kui on võimalik siduda spetsiifilise värviga mingi spetsiifiline osa rakust või koest, peaks sama moodi olema võimalik ravimiga siduda (viia koos värvainega eesmärgile ka ravim) mingi spetsiifiline probleemidetekitaja organismis (bakter või siis ka viimase poolt tekitatud mürk, nn toksiin). Ehrlich suutis tõestada, et värvides malaariatekitaja (metüleen-sinisega), kaasnes sellega ka tagasihoidlik raviefekt.
ning rõhutab otsese inimkogemuse olulisust. ,,Keegi ei või teada, mida asjad enesest viimselt kujutavad. Me peame neid seetõttu võtma sellistena, nagu me neid kogeme. Ning kui säärane kogemus aitab muuta elu tervemaks, ilusamaks, täielikumaks ja rahuldustpakkuvamaks sulle endale ning neile, keda armastad, võid sa rahulikult öelda: ,,See oli arm Jumalalt."" (JUNG 1977:105). Selgitades tagamaid, kuidas ta näiteks on jõudnud arhetüüpide kontseptsioonini, ütleb Jung, et tegemist pole fantaasia viljaga. Jung selgitab, et võrreldes paljusid müüte üle terve maailma omavahel ning tema patsientide unenägudes esinevate figuuridega, on ta neist tuletanud teatud 45 põhikujundid. Tema tehtud järeldused põhinevad seega inimpsüühika loomingu vaatlusel kogutud materjalil ning ei ole tühjale kohale üles ehitatud.
Bauhaus Weimaris Saksamaal (loodud Gropiuse poolt ning lõpetatud natside poolt 1933. a). Bauhausis olid kõik kunstid sünteesitud ja matematiseeritud, loodusest välja kasvanud kunstid välistati. Selle juhid arhitektid Walter Gropius (1883-1969) ja Ludwig Mies van der Rohe (1886- 1969) olid kõige järjekindlamad funktsionalismi pooldajad, samuti kubismi ja geomeetrilise (konstruktivistliku) abstraktsionismi pooldajad. Mies Van der Rohe jõudis universaalse ruumi kontseptsioonini, mis eeldas tarbija aktiivset tegevust ruumi ümberkujundamisel sirmide, lükandseinte jms detailide abil. Bauhausi loomisega tehti algust uute puhta vormi ja geomeetrilise ruumi otsingutega isegi maastikust. Aedade tähenduslikkus tõrjuti radikaalselt kõrvale. Aed kui artefakt ei pidanud enam kehastama ühtki väärtust - see ei pidanud millegi moodi välja nägema, ei pidanud otseselt väljendama, tähendama ega meelde tuletama ühtki loodusliku traditsiooni ideed
annaabi.ee 
