Arengul ei ole lõpp-punkti , kuid arengu suund oleneb pere liikmete kinnituste.... Kontekstuaalne mudel- persooni ja konteksti saab eristada, persooni ja konteksti mõju on vastastikune, mõju on dünaamiline (vastastikmõju) , pidevalt muutuv, hierarhiline, mitmetasandiline, erinevate muutujatega Vastastikune interaktsioon pereliikmete vahel. Individuaalse arengu fookuses on indiviid suuremas pere süsteemis. Indiviid on seotud mitmetasemeliste kontekstidega k.a. pereväliste kontekstidega. Perekond ei ole osade summa. Vastastikune interakts tingib arengu erinevates suundades, mille ei ole lõpppunkti pereliikmetele. Arengu suund oleneb vastastikusest interaktsioonist: erinevatel tasemetel olevate muutujate vahel, interaktsiooni a Loeng 2 30. sept-17 Süsteemiteooria (Bronferbrenner)- 1. Kõiki elus toimivaid protsesse tuleb vaadata vastastikuses interaktsioonis/mõjus 2. Laps on viieastmelises süsteemis, süsteemi
meediast .Ühiskonna kõige fundamentaalsemad küsimused sõltuvad kommunikatsioonist Meedia on ühiskonnast sõltuv, kuigi meedial on teatav iseseisva mõju piirkond ning tema autonoomsus võib kasvada vastavalt tema tegevusaktiivsuse, majandusliku tähtsuse ja mitteformaalse .võimu suurenemisele .Meedia ja ühiskonna suhete iseloom sõltub aja ja koha iseärasustest Raamatus olev teooria on seotud sotsiaalsete kontekstidega, mida iseloomustavad majanduslik heaolu .ning poliitilise võimu struktureeritud erinevused sotsiaalsete ja majanduslike klasside vahel .Massimeedia tajumine on erinev läänes/mitte-läänes Kriitiline teooria püüab välja tuua meediapraktikas peituvaid probleeme ja vigu ning seostada neid sotsiaalsete probleemidega, juhindudes teatavatest väärtustest. Rakenduslik teooria püüab paremat arusaamist kommunikatsiooniprotsessidest rakendada massikommunikatsiooni efektiivsema praktilise
Puudused: teaduslikud uuringud ei tõesta kõigi viie astme vajaduste unikaalsust ja nende aste- astmelist arendut alumisel ülemistele tasemetele, mõnele inimesele võib täielikult piisata esmavajaduste rahuldamisest. 9.Herzbergi kahe teguri teooria Hügieenifaktorid – välised tegurid, seotud Motivatsioonifaktorid – sisemised tegurid, töökeskkonnaga, töö mõtteseoste, ametikesksed, olenevad töö sisust. Juhid, kontekstidega, ei lähtu inimesest professionaalid Palk Saavutusvajaduse rahuldamine Kindlustunne Vastutuse usaldamine (+otsustusõigus) Töötingimused Enesearendamise võimalust pakkuv töö Kontrolli ulatus Huvipakkuv töö Inimestevahelised suhted Tunnustus Töökultuur Juhtimise kvaliteet
Mis moodi rühm moodustub? Üks inimene pärimust kanda ei saa. Pärimus saame rääkida vaid pärimusrühma kaudu. Ulf Palmenfelt 1990 Muistendite/ argijutustuste abil jutustatakse tegelikkuse vastuolud mentaalselt vastuvõetavaiks Tähtis pole seega mitte niivõrd jututõde, selle usutavuse saavutamine vms, kuivõrd vahenda Muistendid on mõeldud uskumiseks, aga uskumine on õrn teema, kes usub ja miks jne Pärimusökoloogia Tüpoloogiline meetod halb, sest see ei arvestanud kontekstidega, miks need loodi Pärimusökoloogia- pärimuskliima kui PÄRIMUSE konteksti uurimine pärimustervikut silmas pidades Rahvaluule ja pärimusrühma omavaheline seos ei ole tasandil- teemade ja motiivide levik, see seos põhineb pärimustekstide stiili tasandile. Pärimusrühma ja pärimuse eripära tuleneb elustiilist, mis loob pärimuskliima ( s.o. Tegurid, is kujundavad pärimuse vaadeldavas aeg-ruumis just selliseks, nagu see on) Metodoloogiliselt üks ruumja vaadeldi seda.
praktikat". Oluline oli idee inimväärikusest, ühiskondlikst demokraatiast ja kasvatuse esmajärgulisest tähtusest võitluses viletsuse vastu. Rõhutas, et kogu pedagoogika peab olema olemuselt sotsiaalpedagoogika. Rõhutas kollektiivset aspekti. Ütles, et tuleb luua mudel ja seda kasutada edaspidiseks. Ütles: sotsiaalpedagoogika ülesanne on kehtestada sotsiaalse arengu seadus, mis oleks pidevas kriitilises suhtes kõikide ette antud sotsiaalsete kontekstidega... ja mis viiks lähemale ideaalsele haridusele ja kogukonnale. J.Dewey (1859-1952). Ameerika filosoof ja pedagoog. Progressiivse pedagoogika esindaja omane on tegutsemine. Inimene on tegutsev olend. Õppimine on kollektiivne protsess. Tõi välja sotsiaalseid probleeme et need ei sõltu inimesest, vaid on ühiskondlikud probleemid, mitte inimeste endi nõrkused, pahed ja puudused. Tema järgi: sisaldas kasvatusteooria
Me ei ela otseselt majanduse ja poliitika jaoks, elame inimlikkuse jaoks seepärast tuleb majandus ja poliitika suunata inimlikkuse saavutamisele Teooria lähtekohaks õiglase ühiskonna ideaal. Riik peab pühenduma sellele, et harida oma liikmeid. Kogu pedagoogika peab olema olemuselt sotsiaalpedagoogika. Sotsiaalpedagoogika ülesanne on kehtestada sotsiaalse arengu seadus, mis oleks pidevas kriitilises suhtes kõikide ette antud sotsiaalsete kontekstidega... ... ja mis viiks lähemale ideaalsele haridusele ja kogukonnale. J. Dewey (1859-1952) Ameerika filosoof ja pedagoog Progressiivse pedagoogika esindaja pedagoogikasse märksõna 'tegutsemine'; laps peab midagi kogema ja sellest midagi õppima tagajärjeks on see, et midagi on muutunud Inimene on tegutsev olend Õppimine on kollektiivne protsess
Keerdküsimus jt. naljale tuginevad perifeersed vormid seevastu on küll taandunud peamiselt laste traditsiooni, kuid see traditsioon ise on pulbitsevalt elujõuline ja intensiivne. Võib siis öelda, et mõistatuszanri endisest keskmest on praeguseks saanud kiduv perifeeria ja endisest perifeeriast lopsakalt õilmitsev kese. 2 Mõistatusjutud Mõistatuste varasem minevik üldse on tihedalt seotud jutuliste (narratiivsete) kontekstidega. Antiikmütoloogiast pärineb üleilmselt tuntud nn. sfinksi mõistatus Milline olevus seisab hommikul neljal jalal, päeval kahel jalal ja õhtul kolmel jalal? (inimene), mille Teeba linna lähedal elunev naisepea ja lõvikehaga koletis sfinks esitas igale möödujale ja tappis kõik, kes mõistatust ei suutnud üles arvata; müüdikangelane Oidipus lahendas mõistatuse, mispeale masendunud sfinks kaljult kuristikku viskus. Piibli Vanas Testamendis (Kohtum
Tekstide kogumisel on oluline väide, et lingvistilised hüpoteesid ja teooriad peavad põhinema tavaliste inimeste poolt igapäevastes sotsiaalsetes kontekstides kasutatavate keelevariantide vaatlusel ja analüüsil. Selliseid keelevariante nimetatakse vernacular variety. Vernakulaar on mingi keeleühiskonna kohalik (indigenious) variant. See on dialekt, mis pole rahvuskeel või normikeel (standard variety) või lingua franca. See on stiil, mis on seotud argiste/informaalsete kontekstidega. Uurimine on kvantitatiivne, sest inimesed kasutavad väga harva ainult ühte või teist varianti. Tavaliselt kasutavad nad teatud määral ühte ja teatud määral teist. Selle taga on ka asjaolu, et variantide kasutamist piiritlevad paljud erinevad sotsiaalsed ja ka lingvisitilised tingimused. Järelduste tegemine on kaheosaline. Alguses lihtsalt kirjeldatakse erinevusi. Seejärel püütakse vastata, miks siis ikkagi on keelekasutus erinev. Seletamiseks kasutatakse
jama, mis on ühiskonna seisukohalt tumm ega räägi kaasa olulistes avaliku elu küsimustes. J.-P. Sartre Nõukogude Leedus 1965. a. Fotolt on välja kadreeritud Simone de Beauvoir (vt tema vari) Foto: Sutkus Kunsti on uuel ringil tagasi tulnud jutustamine, ainult et seda nimetatakse nüüd Lyotardi järgi moodsalt narratiivsuseks. Kontekst ongi postmodernistliku kunsti võtmesõnu. Paljud tööd mängivad kontekstidega, „kunsti universaalsuse“ kontsepti. Nii on mõni kunstnik spetsialiseerunud üksnes koopiate loomisele teiste kunstnike töödest, eksponeerides neid oma nime all (Mike Bidlo). Kohaspetsiifiline kunst aga kitsendab väga teadlikult oma huvivaldkonda üheainsa koha või paigaga ja suhestubki üksnes sellega. Postmodernistlikus kunstis on siirus enamasti silmakirjalik, selle tagant tuleb otsida pigem esitamise poliitikaid ja konstruktsioone.
annaabi.ee 
