elupaiku ning sobivaid talvituskohti. Suve teisel poolel võib harivesilikke näha kuival maal, kus nad päeval peituvad kivide, puurontide või kändude alla või poevad samblasse. Välja toituma tulevad nad alles ööhämaruses. Talvituspaikadena eelistavad harivesilikud mitmesuguseid urge, kännualuseid ja kivikuhilaid, kuid sageli võib neid leida ka keldritest. Harivesilikud toituvad peamiselt erinevatest selgrootutest (teod, putukad) aga ka selgroogsetest (konnakullesed, vesilike vastsed, kalamaimud) keda õnnestub kätte saada. Enamus saakloomi on suhteliselt aeglased. Vees on võimelised püüdma ka kiiremaid objekte. Erinevalt päriskonnadest on ka vastsed röövtoidulised süües erinevaid väikeselgrootuid. Harivesilik on levinud Põhja- ja Kesk-Euroopas, Venemaal kuni Kurganski oblastini, kokku 27 riigis. Nende eluiga on hinnaguliselt umbes 25 aastat, kuid looduses saavad nii vanaks vaid väga üksikud isendid. Harivesilik on vägagi ohustatud liik.
Kivisisalik kuulub looduskaitse alla. Nastik: Nastiku ladinakeelne nimetus on Natrix natrix. Nastiku kehapikkus võib ulatuda kuni 150 cm. Isased on emastest lühemad. Asustab kogu Euroopat. Eestis on rohkem levinud Lõuna-ja Lääne-Eestis. Nastik on tegelikult muutunud viimasel ajal üsna haruldaseks. Ta elab peamiselt niisketel aladel. Näiteks veekogude kallastel. Ta on päevase eluviisiga, kuid toitu püüab ta hommikul ja õhtul. Tema toiduks on väikesed konnad, konnakullesed, linnupojad jne. Paaritumine leiab aset aprilli lõpus või mais. Juulis või augustis emane muneb. Ühte kohta võib muneda mitu nastikut. Nastiku eluiga võib ulatuda 16 aastani. Vaenlasteks on toonekured, madukotkad, rebased. Kuulub looduskaitse alla. Rästik: Rästiku ladinakeelne nimetus on Vipera berus. Tema keha pikkus on kuni 70 cm. Ta on levinud kogu Euraasias ja samuti ka Eestis. Eestis on rästikud ebaühtlaselt jaotunud
Lisaks saab kloonimist kasutada tõuaretuses ja viljatuse ravis. (Kloonimine) 1996. aasta, mil klooniti lammas Dolly oli murrangulise tähtsusega. See näitas, et meie geneetiline materjal täiskasvanud rakust on võimeline nii palju ümber programeeruma, et luua täiesti uus organism. Seda polnud suudetud veel varem teha. Selgroogseid loomi klooniti juba 1970ndatel. Tol ajal kasutati konna naharakkude DNA-d, et kloonida konnakulleseid. Kuid konnakullesed ei läbinud moonet ja neist ei saanud kunagi konnad. (Truve, 2003) Alates sellest ajast on olnud suur huvi inimeste kloonimise vastu. Inimese kloonimine tähendab varem eksisteerinud inimese kopeerimist. Seda väljendit kasutatakse kunstlikus kontekstis. Inimese loomulikul teel toimub ,,kloonimisprotsess" paljunemise ajal, mil munaraku jagunemine varases staadiumis võimaldab saada identsed kaksikud. Praeguseks pole inimest teadaolevalt kloonitud. On
ära ka selgrootuid. Ta armastab taimerikast ala, kus on hea taimede vahel saaki varitseda. Ahvena toiduks on peamiselt kalad (nt särjed), sageli väiksemad ahvenad. Kaldavees ujuvad mitut liiki konnad. Rohelised konnad elavad vees kogu elu, maismaal käivad nad ainult putukajahil. Tavalisemad on maismaal elavad rohukonnad, kes aeg-ajalt vette sulpsavad. Igal kevadel tulevad nad vette kudema. Madal kiiresti soojenev kaldavesi sobib selleks hästi. Kudust koorunud konnakullesed leiavad toitu veetaimede pinnalt. Suur osa kullestest langeb saagiks ujuritele ja suurte kiilide vastsetele. Peipsi järvest leiavad ka toitu mõned imetajad. Järve ääres võib näha kopraid, mügrisid ehk vesirotte, kes kuuluvad näriliste hulka. Nad toituvad järvetaimede mahlastest osadest, neile sobivad pilliroog, hundinui, järvkaisel, tarnad jt. Kobras sööb ka lehtpuude ja põõsaste oksi ning koort. Saarmas hangib oma toidu samuti veekogudest. Ta on väga hea
kehaseina. See on ka teoseks. Nahklihasmõigu sees on kehaõõs, seal asuvad siseelundid. 24.Liitsuguline, ise ennast ei vijasta. Kaks vihmaussi liibuvad mõneks ajaks kõhtmise osaga teineteise vastu ja kattuvad limakihiga. Eritunud limast moodustub torukesetaoline kookon, kuhu ta muneb oma munad. 25.Vihmaussid kobestavad mulda, parandavad mulla viljakust. 26.Elavad mageveekogudes. Väikesed selgrootud neelab, suurema saagi vihmaussid või konnakullesed aga tükeldab lõugadega. 27.Elavad peamiselt meres. Toituvad peamiselt vetikatest või mudast. 28.Hulkharjasussid hingavad lõpustega, väheharjasussid aga naha kaudu. Hulkharjasussid toituvad vetikatest või mudast, väheharjasussid toituvad aga taimejäänustest ja muust orgaanilisest ainest. Hulkharjasussid suudavad ujuda, väheharjasussid suudavad aga ainult keha kokku tõmmates edasi liikuda. 29.Väheharjasussid elavad mullas kui maapeal, kaanid aga
1. Kuidas loomad hingavad? Kui veri on seeditud toitaineosakesed rakkudesse kandnud, tuleb neist energia kätte saada. Selleks lõhustatakse energiarikkad toitaineosakesed hapniku abil. Loomad hangivad hapnikku hingamiselunditega kas õhust või veest. Toitaine lõhustamisel tekib energia ja lisaks vesi ning süsihappegaas. KALAD - Kalad ja konnakullesed hingavad vees lahustunud hapnikku. Vees on aga hapnikku palju vähem kui õhus. Hingamiselunditeks on kaladel lõpused, mis koosnevad paljudest lõpuselehtedest. Kala peab pidevalt vett üle lõpuste uhtuma. Kui vesi liigub üle lõpuste, läheb vees lahustunud hapnik läbi veresoonte seina verra, koha kehast kogutud süsihappegaas aga verest vette. (vt joonis õp lk 92). Veest välja võetud kala sureb, sest lõpused kuivavad ning läbi kuiva pinna ei saa hingata.
vähilaadset plankterit. Kolme nädala jooksul piisab haugi kasvuks rikkalikust planktonit. Hoides kalu pidevas elussöödakülluses (,,söödapilves"), on võimalik haugi kasvatada 6-8 cm pikkuseni. Tihedal asustusel ja sobiliku sööda vähesusel tekib haugidel juba vastseperioodil kannibalism (liigikaaslaste söömine). Röövtoidule üleminekul söövad haugid kõiki ettejuhtuvate kalade karpkalalaste, ahvena, ogaliku, koha jt maime ning olulisel kohal on ka konnad ja konnakullesed. Haug toitub pidevalt, magu on kogu aeg täis. Haugi järelkasvatustehnoloogia sõltub kasvatusperioodi pikkusest. Lühiajaliseks, 2-3 nädalat kestvaks (28-30 päeva koorumisest) kasvatuseks kasutatakse sumpasid, renne ja tiike. Pikemaajaline, s.o samasuviseks kasvatamine toimub tiikides. (Paaver, Kasesula, Gross, Puhk, Tohvert, Liiv, Aid, 2006) 10 Kasutatud kirjandus 1. Paaver, T
Nokkloomal on kaks paari viie varbaga jäsemeid. Jalgadel on ka küünised. Varvaste vahel on tal ujulestad. Keha pikkus on 30-45 cm ja saba pikkus on 10-15 cm. Saba on tal lai ja lame. Nokkloomal on pardinoka taoline nokk, mida katab sarvestunud nahk. Tema noka servad asendavad hambaid. Nokkloom on osav ujuja ja kaevuja. Ta toitub enamasti selgrootuist. Peamiselt on need vee-elulised ussid, putukad ja koorikloomad. Lisaks on ta toidulaual ka paljud vastsed, konnakullesed ja vähilaadsed. Sööki korjab ta oma põsetaskutesse kuni seda on küllalt üheks eineks. Noka peamine eesmärk on toidu mudast välja otsimine. Tal on väga tundlik nokk, sest ta leiab oma toidu ainult kompimise teel. Nokka ääristavad sarvplaadikesed on mõeldud toidu mudast välja kurnamiseks. Nokkloom on imetaja kuigi ta muneb. Munad on nahkjad ja neid hautakse umbes 2 nädalat. Mune on harilikult kuni kolm. Ta haudub pojad välja nagu lind oma kehasoojusega. Sündides on pojad pimedad
Väiksema tõenäosusega võivad toitumisaladeks olla heinamaad, põllud ja muud alad (nt karjäärid, õuealad). Must-toonekure toit koosneb esmajoones väikestest kaladest (5). Must-toonekure põhitoiduks on igasugused kalad ja kahepaiksed (2) harvem väikesed imetajad. Toitu jahitakse aktiivselt liikudes. Saagi püüdmisel veest on iseloomulik avatud tiibadega varju tekitamine. Eestis on saakobjektidena määratud: raba-, rohu- ja rohelised konnad, konnakullesed, silmud, luukarits, ogalik, lepamaim, haug, luts, koger, forell, ka jõevähk (5). Viimaste aastate uuringud on näidanud, et isaslinnud võivad headele toitumisaladele lennata kuni 25 km kaugusele pesast (2). Selline toitumiskohtade otsimiseks kulunud aeg vähendab aega headel toitumiskohtadel toitumiseks, mis poegade kõige aktiivsemal toitmisajal võib olla poegade arengule kriitilise tähtsusega (5). Pesitsemine Must-toonekurg on rändlind
vaja, et sugulasel esineks teatud signaaltunnus ehk marker, teiselt poolt aga seda, et isendil endal esineks mingi etalon, millega teiste isendite markereid võrrelda. Vaatame järgnevalt, milliseid markereid ja etalone loomadel teatakse olevat. Sugulaste markerid Väga levinud on looduses mitmesugused keemilised markerid, näiteks lõhnamärgid. On leitud, et näiteks kaldapääsukestel tunnevad vanemad ja järglased üksteist lõhna järgi; ka konnakullesed eristavad oma õdesid-vendi võõrastest kullestest keemiliste signaalide alusel. Sipelgad eristavad oma pesa liikmeid (st oma õdesid) teiste pesade sipelgaist samuti lõhna järgi. Keemiliste markerite eeliseks on see, et nad on potentsiaalselt informatsioonirikkad ja samal ajal odavad toota (sageli kasutatakse lõhnamärkidena pesa või tarbitava toidu lõhna või ainevahetuse jääkprodukte). On ju inimestelgi igal perel oma iseloomulik lõhn. Markerid võivad elu jooksul muutuda
annaabi.ee 
