Ta on aidanud luua Eesti arstide seltsi ning olnud selle ühendamise juures. Üleüldse oli ta väga silmapaistev inimene. Ta on olnud Estonia ooperihoone ehitamiseks vajaliku rahakogumise eest vastutav, mis talle nii mõnegi halli karva pähe tekitas. Konik on olnud ka nimeka- Konstantin Pätsi asetäitja. Konik oli abiks Eesti iseseisvusmanifesti korraldamisel. Mees on võidelnud tuberkuloosi vastu, mis paljusid inimesi vaevas, lisaks ravis ta kilpnääret. Kuid vaatamata sellele, et Koniku peamine proffessioon oli arst, oli ka tal endal palju tervisemuresid. Tal oli vahepeal südamega probleeme. Teda valdas ka depressioon, mis nõrgendas tema tervist. Ta sai endale ka kopsupõletiku, peale mida ta taandus oma paljudest ametitest ning hakkas pühenduma kodus kirjutamisele. Tervisseseisundi halvenedes, osustas ta sõpradega sõita Eestis maha 100 kilomeetrit, et visata viimane pilk peale kaunile Eestimaale. Konik suri 3. Augustil 1936 aastal kodus kirjutuslaua taga
Tööerakonnal oli 1917-19 suur poolehoid. Ülevenemaalise Asutava Kogu valimistel novembris 1917 said tööerakondlased 21 % (JV valiti saadikuks), Eesti Asutava Kogu valimistel jaanuaris 1918 30% kõigist antud häältest. Tööerakond oli esimene Eesti partei, kes avalikult tõstatas oma konverentsil 11. / 24. XII 1917 iseseisva Eesti riigi väljakuulutamise idee. JV oli Eesti iseseisvuse väljakuulutanud erivolitustega Päästekomitee liige Konstantin Pätsi ja Konstantin Koniku kõrval. Eesti omariiklusele rahvusvahelise toetuse hankimiseks asus JV aprilli algul 1918 Käsmust koos kolme mehega teele. Suursaarel võtsid sakslased nad kinni ja viisid Helsingisse. 13. IV lasti 29-aastane JV koos kaaslastega.Detsembris 1920 tõi Eesti sõjalaev "Lennuk" JV ja ta kaaslaste põrmud kodumaale. JV põrm maeti suurte auavaldustega Pilistvere kalmistule perekonna hauaplatsile. Postuumselt anti talle tsiviilteenete Vabadusristi kõrgeim klass.
tegemised. 4. slaid Jaan Tõnisson Iseseisvuse saavutamise soovist oli ajendatud ka Jaan Tõnissoni juhitud Eesti esimese välisdelegatsiooni tegevus Euroopas, milles anti teada peatselt tekkivast demokraatlikust väikeriigist Eesti Vabariigist. 5., 6., 7. slaid Päästekomitee liikmed: Päts, Konik, Vilms Maapäeva Vanemate Kogu nimetas ametisse 3- liikmelise Päästekomitee Konstantin Pätsi, Konstantin Koniku ja Jüri Vilmsi isikus. Nende ülesandeks sai õigel ajal ja õiges kohas iseseiseva riigi väljakuulutamine. 8. slaid väljakuulutamine See oluline sündmus sai teoks tänase Eesti Panga hoones, mida on jäädvustatud kaunil maalil. 9. slaid manifesti tekst " Eesti rahvas ei ole aastasadade jooksul kaotanud tungi iseseisvuse järele. Põlvest põlve on temas kestnud salajane lootus, et hoolimata pimedast orjaööst ja võõraste rahvaste
ja pühendub suuremale ja õilsamale eesmärgile. Vilmsile oli selleks ühe väikse rahvuse oma riigi sünd. Tõelise patrioodina tegeles Vilms aktiivselt Eesti riigi probleemidaga. Ta oli Eesti Liidu loomise algataja, juhtis omavalitsuste ümberkorraldamist ja seoses sellega, oli tegev ka rahvusväeosa loomises. Tema oli radikaalkodanliku Eesti Tööerakonna asutaja, millel oli vabariigi tekkimise ajal suur rahva toetus. Vilms kuulus Konstantin Koniku ja Konstantin Pätsi kõrval Eesti iseseisvuse väljakuulutanud erivolitustega Päästekomiteesse. Tänu neile kolmele mehele saavutati iseseisvus. Loodud valitsuses tegi Vilms eeskujulikku tööd, olles nii kohtuminister kui ka peaministri abi. Tee omariiklusele ei olnud kerge, Vilmsile tõi see kaasa vahistamisi, vangistusi ja võib-olla baltisakslaste pahameele tõttu ka surma. Tema tahe teha kõike hästi ja ise, sai talle ka saatuslikuks
ühtekuuluvustunne, mis tol ajal oli suure tähtsuse all- loodi ühinguid, toetati üksteist, korraldati miitinguid ja streike. Samuti olid tähtsatel kohtadel poliitilised erakonnad, edukam näiteks legaalne Eesti Rahvameelne Eduerakond, hiljem Eesti Demokraatlik Erakond. Kindlasti poleks me hakkama saanud ilma tublide Eesti meesteta: Jaan Tõnisson, kes pani aluse Eesti rahvusluse uuele tõusule; Kontsantin Pätsita, kes oli Eesti Päästekomitee juht ning selle liikmete Konsantin Koniku ja Jüri Vilmsita. Oluliselt kergendas Eesti omariikluseni jõudmist ka 1914. aasta juulis puhkenud Esimene maailmasõda, kuna alustasid tööd mitmed uued sõjaga seotud organisatsioonid ja asutused (näiteks Põhja- Balti Komitee), kes hoolitsesid sõjapõgenike eest ning püüdlesid sõja lõpetamise poole. Samuti püüeldi iseseisvumise poole, sest sõja ükski müeldav lõpplahendus ei paistnud pakkuvat Eesti jaoks midagi head- Venemaa võidule kardeti järgnevat uut venestuslainet,
moodustamine 24. veebruar 1918 Kasutades ära enamlaste lahkumist, hakkasid eesti üksused ning omakaitse üle võtma Tallinna ametiasutusi, sealhulgas Balti jaama, kesktelegraafi, riigipanga hoonet ning Punakaardi maja praegusel Estonia puiesteel. 24. veebruaril kuulutati sinimustvalgete lippude lehvides välja Eesti Vabariik. Krediidipanga hoone saalis kuulutas Päästekomitee Eesti iseseisvaks demokraatlikuks vabariigiks. Päevalehe trükikojas asuti Konstantin Koniku juhtimisel trükkima iseseisvusmanifesti, mis kleebiti lõuna paiku üles linnatänavatele. 24. veebruari pärastlõunal toodi Konstantin Päts ja Jüri Vilms oma redupaigast Tartu maanteel autoga, mille kapott oli Eesti lipuga kaetud, krediidipanga hoonesse praegusel Estonia puiesteel. Pangahoone ees luges Tallinna komandandiks määratud kapten Konrad Rotschild seal seisvale rahvahulgale ette "Manifesti kõigile Eestimaa rahvastele". Päästekomitee liikmed
võib lugeda 1933. a. valminud Gustav Suitsu. Koos Juhan Liiviga moodustab see töö kulminatsiooni kunstniku portreejoonistuste seas. Tabavaid riigi- ja haridustegelaste, sõjaväelaste, ärimeeste ja teiste kodanliku Eesti tuusade sotsiaalseid karakteristikaid annab Triik veel mitmetes portreedes. Nende tellijad paigutab Triik enamasti vägagi konkreetsesse sotsiaalsesse keskkonda ja oskab nende nägudes leida vastava maailmavaate kajastust. Näidetena võib nimetadaa K. Koniku ja E. Ossi portreid. Portree oli Triigi loomingus valitsev zanr. Hoopis väiksemaks on nendel aastatel taandunud trükiste ja raamatukujunduse osa, millele sajandi kahel esimesel aastakümnel kuulus kunstniku loomingus määravalt tähtis koht. Koos ajaga ja uute pealetungivate kunstimõjudega on Triigi kujundite laad põhjalikult muutunud. Kuid peab tunnistama, et juugendlikke stiilivõtteid valitses
Tallinn, 2001). Huvitav eesti arstide elulugudest huvitatuile (kuid kasutada raske), on H. Merila-Lattiku (Eesti arstid 1940-1960, Tallinn, 2000). Kuulsate arstide elulugudest ja nende töödest on eesti keeles ilmunud arvukalt käsitlusi. Lisaks Kreutzwaldile ja Faehlmannile, kellest eri nurkade alt palju kirjutatud, võiks esile tõsta E. Raudami raamatut Ludvig Puusepp (Tartu, 1977). Viimastel aastatel on ilmunud käsitlused Henrik Koppeli (K. Kalling, 2007) ja Konstantin Koniku (K. Arjakas, 2008) kohta. Eelnev olnuks valdavalt siis History of Medicine. Medical history vallast mainitagu olulisi tõlketöid (küll filosoofiasse kalduvaid), nt M. Foucault' (Hullus ja arutus: hullumeelsuse ajalugu klassikalisel ajastul, Tartu, 2003; Seksuaalsuse ajalugu. 1, Teadmistahe. Tallinn, 2005) ja S. Sontag (Haigus kui metafoor; Aids ja selle metafoorid, Tallinn, 2002). Teadusloo vallas soovitatagu S. J. Gouldi teost Vääriti mõõdetud inimene (Tallinn 2001). (Olgu ka
13.03.1953 - nädal pärast Stalinit, suri Laidoner Vladimiri vanglas ja maeti tõenäoliselt järgmisel päeval lähedal asuvale linna kalmistule. 23.05.1937 - avati Laidoneri sünnikohas mälestusammas. 05.09.1940 see lõhati kuid on praeguseks taastatud. EESTI VABARIIK (1918-1920) 24.02.1918 - Tallinnas kuulutati välja Eesti Vabariik (loeti ette Iseseisvus manifest, mis oli koostatud Konstantin Koniku poolt). Konstantin Päts andis välja 6 määrust, mille hulgas määras enda ka ajutise valitsuse peaministriks. Eesti rahvusdiviis muutus riiklikuks Eesti sõjaväeks. 25.02.1918 Pääste komitee võttis vastu korraldused korra jalule seadmiseks riigis. Moodustati ajutine valitsus. Peaminister - Konstantin Päts. Pääste komitee võttis vastu Päeva Käsk N§ 1-e: Oma tegevust pidid jätkama kõik 1917 aastal valitud maa omavalitsus üksused.
/25.02.1918: 24. veebruar 1918 Kasutades ära enamlaste lahkumist, hakkasid eesti üksused ning omakaitse üle võtma Tallinna ametiasutusi, sealhulgas Balti jaama, kesktelegraafi, riigipanga hoonet ning Punakaardi maja praegusel Estonia puiesteel. 24. veebruaril kuulutati sinimustvalgete lippude lehvides välja Eesti Vabariik. Krediidipanga hoone saalis kuulutas Päästekomitee Eesti iseseisvaks demokraatlikuks vabariigiks.Päevalehe trükikojas asuti Konstantin Koniku juhtimisel trükkima iseseisvusmanifesti, mis kleebiti lõuna paiku üles linnatänavatele. 24. veebruari pärastlõunal toodi Konstantin Päts ja Jüri Vilms oma redupaigast Tartu maanteel autoga, mille kapott oli Eesti lipuga kaetud, krediidipanga hoonesse praegusel Estonia puiesteel.Pangahoone ees luges Tallinna komandandiks määratud kapten Konrad Rotschild seal seisvale rahvahulgale ette "Manifesti kõigile Eestimaa rahvastele"
(pildil). Tallinnas sündmused 24.–25.02.1918. Kasutades ära enamlaste lahkumist, hakkasid eesti üksused ning omakaitse üle võtma Tallinna ametiasutusi, sealhulgas Balti jaama, kesktelegraafi, riigipanga hoonet ning Punakaardi maja praegusel Estonia puiesteel. 24. veebruaril kuulutati sinimustvalgete lippude lehvides välja Eesti Vabariik. Krediidipanga hoone saalis kuulutas Päästekomitee Eesti iseseisvaks demokraatlikuks vabariigiks. Päevalehe trükikojas asuti Konstantin Koniku juhtimisel trükkima iseseisvusmanifesti, mis kleebiti lõuna paiku üles linnatänavatele. Peeti Ajutise Valitsuse koosolek, see millest nad rääkisid, on järgmisena kirjas. 25. veebruari keskpäeval sisenesid Saksa väed Tallinna ning kindral Adolf von Seckendorff (pildil) võttis sisse koha Toompea lossis. Kuigi Päästekomitee liikmed üritasid Seckendorffi jutule pääseda juba 25. veebruaril, ei kavatsenud kindral neid vastu võtta teatades, et mingisugust Eesti Vabariiki ei eksisteeri
annaabi.ee 
