KÕNDIMINE, MOTOORIKA ARENG JA AJU FUNKTSIONAALNE ÜHENDUVUS IMIKUTEL JA VÄIKELASTEL (0)

Laste motoorika arengu referaat



Tallinna Ülikool Loodus- ja terviseteaduste instituut Liiljan Neerot ja Helin Toom KÕNDIMINE, MOTOORIKA ARENG JA AJU FUNKTSIONAALNE ÜHENDUVUS IMIKUTEL JA VÄIKELASTEL Referaat Tallinn 2021


SISUKORD SISSEJUHATUS 3 ÜLD- JA PEENMOTOORIKA 4 PEENMOTOORIKA ARENG 5 KÕNDIMINE KUI PÕHILIIKUMISOSKUS 5 KÕNDIMIST MÕJUTAVAD FAKTORID 6 TULEMUSED 7 ARENGU ANALÜÜS 8 RIKASTAMISE ANALÜÜS 9 KOKKUVÕTE 10 KASUTATUD KIRJANDUS 12 2


SISSEJUHATUS Laste motoorsele arengule pööratakse eriti palju tähelepanu nende esimestel eluaastatel, just imikute ja väikelaste eas. See on aeg, millal väikelaps õpib aste-astmelt tundma oma keha, valitsema enda liigutusi ning avastama ümbritsevat maailma ja erinevaid sotsiaalseid suhteid. Et väikelaps areneks ka teistes valdkondades, on just motoorsed oskused need, mis sellele aluse panevad. Laste kasvades ja arenedes uuritakse motoorsete oskuste taset tihtilugu just nendel lastel, kelle puhul on teada, et neil võib motoorsetes oskustes esineda mõningaid puudujääke. Lüngad lapse arengus võivad tekkida näiteks enneaegselt sündinud lastel, vaimse arengu mahajäämusega lastel või autistsetel lastel. See ei tähenda aga seda, et vähem olulisem oleks uurida motoorseid oskuseid lastel, kellel teadaolevalt puuduvad antud diagnoosid ja terviseprobleemid, mis võiksid nende normaalset arengut takistada. Vajadus uurida laste motoorseid oskuseid tuleneb tihtipeale sellest, et täiskasvanute põhiküsimuseks on see, kuidas laps liigub ehk milline on tema liikumise kvaliteet. Kõik motoorsed oskused on seotud laste hilisema kehalise tegevusega ja erinevate spordialade õppimisega. Kogu see arengu analüüsimine annab väga olulist tagasisidet lapsevanematele ja õpetajatele. Samaaegselt ei piisa ainult motoorsete oskuste ja arengu analüüsist, vaid kogu lapse arengut tuleb käsitleda koos kõigi teiste valdkondade oskuste ja teadmiste arenguga. (Roosve, 2013) Laste motoorse arengu ja oskuste omandamiseks imiku ja väikelaste eas on peamiseks võimaluseks erinevate liikumistegevuste läbiviimine. Kõik see võib toimuda paljude erinevate tegevuste koostöös, kuid kõige rohkem pööratakse tähelepanu sellele just liikumisõpetuses. Liikumisõpetus avaldab suurt rolli peaaegu kõigile lapse erinevatele arenguvaldkondadele. Liikumise ja kõndimise oskus avaldab mõju ka laste emotsionaalsele arengule. See väljendub selles, et laps oskab tunda rõõmu liikumisest, tema stressitase on väiksem, tema tegutsemisvõime kasvab märkimisväärselt ning ta tahab aina rohkem ise kõiki tegevusi sooritada ning liigutuste kaudu rohkem ise maailma avastada. Imikute ja väikelaste füüsilist arengut mõjutab enim lapse tervislik seisund, mis paraneb just läbi kehaliste võimete arenemise. Laste sotsiaalset arengut näitab tema kohanemisoskus uute olukordadega ja suhtlemine eakaaslastega, mida soosib liikumisoskus. (Roosve, 2013) Meie teadusartikli uurimuse käigus oli eesmärgiks analüüsida imikute ja väikelaste motoorika arengut ja aju funktsionaalset ühenduvust kõndides. 3


ÜLD- JA PEENMOTOORIKA Motoorsed oskused on vajalikud selleks, et inimene saaks oma luustiku lihaseid tõhusalt kasutada eesmärgile orienteeritud lähenemisel. Aju, liigeste, luustiku ja mis kõige olulisem - närvisüsteemi nõuetekohase toimimise osas varieeruvad motoorsed oskused suuresti. Tavaliselt õpitakse motoorseid oskusi kogu elu jooksul. Motoorsed oskused jagunevad kahte tüüpi, nimelt üldmotoorika ja peenmotoorika. Üldmotoorika areng on seotud keha suurte lihaste kasutamisega ning hõlmab lapse käte, jalgade, keha ja kaela liikumist. Järelikult imik või väikelaps peab eelkõige saavutama tugevad ja stabiilsed käed, jalad, kaela ja keha, et tal oleks tänu sellele võimalik hakata omandama peenmotoorika oskusi. Need oskused on vajalikud laste iseseisvaks eluks ja õppimiseks. Motoorika areng toimub etappidena, kuid erinevus seisneb selles, millise kiirusega laps ühest arengutsoonist teise liigub. On tähtis teada, et kuigi laps õpib esialgu ära oma keha suuremate lihaste kasutamise, areneb siiski mingil määral samaaegselt ka peenmotoorika. Sellest võime järeldada, et üldmotoorika ja peenmotoorika areng toimub koostöös, sest nad on omavahel läbi koordinatsioonimehhanismide seotud. (Golflandusa, n.d.) Peenmotoorsed oskused kontrollivad käte, sõrmede, pöidla ja silmade koostööd. Peenmotoorsete oskuste alla kuuluvad näiteks joonistamine, kirjutamine, erinevate muusikainstrumentide käsitsemine, maalimine, voolimine jne. Kõik erinevad peenmotoorika ja rütmiga seotud harjutused aitavad stimuleerida kõnekeskuse tööd, koordineerida kõneliigutusi ja seeläbi soodustada lapse kõne arengut. Laste hilisemas elus on hästi arenenud peenmotoorika sama oluline kui seda on üldmotoorika areng. Peenmotoorika arengule aitab kaasa erinevate pisiesemete korjamine, liiva kaevamine, vee valamine jne. Nimetatud ja kõigi teiste peenmotoorika harjutuste sidumine igapäevaste tegevustega motiveerib imikutes ja väikelastes iseseisvust ja arendab elus toimetulekuvõimet. (TLU, n.d.) 4


PEENMOTOORIKA ARENG Imikute ja väikelaste peenmotoorika areng on laste kohanemisvõime jaoks eluliselt tähtis ja ennustab nii kognitiivseid tulemusi kui ka neuroloogilisi arenguhäireid. Motoorika arengu aluseks olev neurobioloogia võib anda olulise ülevaate kognitiivse arengu mehhanismidest, sest motoorne õppimine nõuab mitmeid kognitiivseid toiminguid, sealhulgas tajumist ja tegevuse planeerimist. Lisaks sellele on motoorseid funktsioone toetavad ajupiirkonnad, nagu väikeaju ja dorsolateraalne prefrontaalne ajukoor, seotud ka kognitiivse kontrolliga ning varane motoorne areng korreleerub hilisemate kognitiivsete tulemustega, sealhulgas akadeemiliste saavutuste ja täitefunktsiooniga. Peenmotoorne düsfunktsioon on omakorda seotud mitmete neuroloogiliste arenguhäiretega, mis on seotud kognitiivsete häiretega, sealhulgas autismispektri häire, tähelepanupuudulikkuse häire, hüperaktiivsuse häire ja kõnehäirega. Kasutades puhkeoleku fcMRI-d, on teadlased avastanud funktsionaalsed ajuvõrgustikud, mis on seotud kõndimise ja peenmotoorika tulemustega autismispektri kõrge ja madala riskiga imikute ristlõike- ja pikilõike kohordis. (Cerebral Cortex, 2018) KÕNDIMINE KUI PÕHILIIKUMISOSKUS Tänapäeval on vähe teada närvisüsteemide kohta, mis on aluseks just sellele, et lapsed hakkavad kõndima. Kõndimine on tavapärane liikumistegevus, millel on spetsiifiline liikumismuster ning mis kuulub põhiliikumisoskuste alla. Iseseisva kõnnioskuse väljakujunemine hakkab aset leidma tavaliselt esimese eluaasta lõpus või teise eluaasta alguses. Täiskasvanule omane kõnniliigutuste kinemaatika kujuneb välja alles 4.-5. eluaastaks. Imikutel ja väikelastel on kõndimine tavaliselt alguses natukene ebakindel, sest sujuvus ja rütmilisus antud tegevuse juures puuduvad. Ebakindlus tuleneb sellest, et imikutel ja väikelastel on jalad veel nõrgad, et toetada keharaskust (üldmotoorne areng) ja samal ajal on tal vaja tulla toime tasakaalu säilitamisega. Aja möödudes ja vanuse kasvades need omadused muidugi paranevad. Üldiselt annab kõndimise tekkimine märku imiku või väikelapse kasvavast iseseisvusest ja laiendatud võimalustest keskkonna uurimiseks, tajumiseks ja sotsiaalseks suhtlemiseks. (Roosve, 2013) 5


KÕNDIMIST MÕJUTAVAD FAKTORID Faktorid, mis mõjutavad uute liigutusvilumuste omandamist imikutel ja väikelastel, jagunevad kahte gruppi. Esimese grupi moodustavad geneetilised faktorid ning teise keskkonnast tulenevad tegurid. Keskkonna poolseid tegureid mõjutavad sotsiaalne ja füüsiline keskkond. Sotsiaalsest keskkonnast on oluline vanemate, kaaslaste ja õpetajate suunamine ja toetus. Füüsilise keskkonna juures on oluliseks faktoriks osaleda nii vaba aja kui ka suunatud liikumistegevuses. See tähendab seda, et laps peab tegelema füüsiliste tegevustega vabal ajal näiteks kodus olles, kuid kindlasti aitaks lapse arengule kaasa ka spetsiaalses liikumistunnis käimine. Liikumisoskuste välja kujunemisel on see väga oluline, sest teatud põhiliikumisoskused on igapäevase funktsioneerimise eeltingimuseks. Kindlasti on liikumisoskused väga vajalikud ka selleks, et lapsed saaksid suuremaks kasvades osaleda erinevates sportlikes tegevustes. Imikud ja väikelapsed on enamasti üsnagi positiivselt meelestatud igasuguse liikumistegevuse suhtes. Kindlasti peab jälgima, et liikumistegevused ei tohiks olla lastele ebahuvitavad ja eale mitte vastavad, sest siis võib järk-järgult süveneda vastumeelsus üldiselt kehalise aktiivsuse vastu. Kui imik või väikelaps ei saa vastavalt oma eakohasele vajadusele joosta, hüpata, roomata ja teiste põhiliikumisoskustega tegeleda, siis võivad tal hilisemas elus tekkida piiratud võimalused kehaliseks aktiivsuseks, sest tal puuduvad vastava tegevuse eeloskused. (Roosve, 2013) 6


TULEMUSED Osalejate omadused ja motoorse tulemuste jaotused Uuringus osalesid imikud, kellel on suurenenud perekondlik risk ASD tekkeks. Kõrge riskiga imikud on määratletud sellisena, kuna neil on vanem õde või vend ASD diagnoosiga ning madala riskiga väikelastel ei ole peres ASD-d. Osalejad registreeriti Põhja-Carolina Ülikoolis, Washingtoni Ülikoolis, Philadelphia lastehaiglas ning Washingtoni Ülikoolis St. Louis´is. (Oxford University Press, 2017) Kõrge ja madala riski imikute omadused ( n= 130 12 kuu jooksul, n= 99 24 kuu jooksul, n=42, milles on andmed mõlemal ajahetkel) on näha joonisel 1. Kõndimisobjektide tulemuste jaotus 12 kuu jooksul näitas madalaid väärtusi, mis oli kooskõlas antud oskuse esilekutsumisega (joonis 2), samal ajal näitas aga 24 kuu tulemuste jaotus kõrgemaid väärtusi, mis oli kooskõlas arenguprotsessiga. Värsked motoorsed tulemused, mis indekseerivad mitut motoorset käitumist ja hõlmavad kõndimisobjekte, näitavad pidevat ühemodaalset jaotust nii ajahetkedel (joonis 2) kui ka kõrgemaid tulemusi 24 kuu jooksul. 7


ARENGU ANALÜÜS Kõndimise tulemused 12 ja 24 kuu jooksul 12 kuu jooksul rikastati väikelastel 4 võrgublokki: tDMN–SMN, ajaline vaikerežiim – somatomootor 2 (tDMN–SMN2), tDMN (tDMN–tDMN) ja SMN 2 (SMN2–SMN2). 24 kuu pärast rikastati nelja mitte kattuvat võrgublokki, mis tähendas suuremat võrkude valikut kui 12-kuu pärast: selja tähelepanu - tagumine cingulo-opercular (DAN-pCO), DAN-cingulo-opercular (DAN-CO), visuaalne (Vis-Sal) ja tagumine cingulate vaikerežiim - posterior fronto- parietal (pcDMN – pFPC). (Oxford University Press, 2017) 12. ja 24. kuu kattuvad leiud viitavad sellele, et arenguvõrgu profiilid on vanuse lõikes erinevad. Olulisi erinevusi arengutasemes vaadeldi 12 vs 24 kuu jooksul ja need hõlmasid ka võrguplokke, mis olid arenenud kas 12 või 24 kuuga. Olulised leiud, mis tehti, olid kolmel neljast 12 kuu jooksul tuvastatud võrgublokist (tDMN – tDMN, tDMN – SMN ja tDMN – SMN2), mis näitasid arengus 24 kuuga võrreldes erinevusi. Ainult üks 24 kuu jooksul leitud võrguplokk, DAN – pCO, erines oluliselt 12 kuust ja kvalifitseerus märkimisväärseks 8


arenguks. Võrguplokid (nt SMN2 – SMN2), on arenenud ühes vanuses ja neil pole märkimisväärset erinevust ajahetkede vahel. (Oxford University Press, 2017) Kõndimise suhted võrgustikusiseselt ja üle võrkude Järgmiseks uuriti, kas korrelatsioonid fc ja kõndimise tulemuste vahel olid arengu võrguplokkides positiivsed või negatiivsed. 12 kuu möödudes näitasid tDMN – tDMN ühtlaselt negatiivseid aju käitumissuhteid (sinised jooned), samas kui tDMN – SMN ja tDMN – SMN2 näitasid ülekaalukalt positiivseid aju ja käitumise suhteid (punased jooned) (joonis 3). Seega seostus tDMN-i madalam fc väärtus suuremate kõndimistulemustega, samas kui tDMN – SMN ja tDMN – SMN2 puhul olid suuremad fc väärtused seotud kõrgemate kõndimistulemustega .24 kuu pärast näitas DAN-pCO, üks oluline ROI paare võrguplokk, millel olid suures osas negatiivsed fc-kõndimise suhted (joonis 3). (Oxford University Press, 2017) RIKASTAMISE ANALÜÜS Motoorsed tulemused 12. ja 24. kuul Teise analüüsina uuriti fc-käitumise seoseid Mulleni kogumootori alamskaalal töötlemata tulemuste jaoks, võimaldades võrrelda aju ja käitumise tulemusi kõndimisel üldmotoorika ulatuslikumaks esitamiseks. Kuna kõndimisesemed panustasid motoorsetele tulemustele, 9


eeldasime arengu võrkudes mõningast sarnasust, kuid mitte täielikku kattumist. 12.kuul, rikastati 5 võrguplokki ja kujutasid huvitavaid leide: tDMN (tDMN-DMN) tDMN-SMN, eelnev vaikerežiim- SMN, SMN-SMN2 ja SMN2-SMN2. Viiest plokist kolm, tDMN-tDMN, tDMN-SMN2 ja SMN2-SMN2 tuvastati ka kõndimise analüüsides. Ühtegi neist plokkidest ei rikastatud 24.kuul ja kõik näitasid oluliselt erinevaid edasi arengutase 12 ja 24 kuu vahel. Sarnaselt kõndimise leidudega, ei kattunud ükski võrguplokk 12. ja 24. kuul, kuigi SMN oli 12. ja 24. kuul arengu võrguplokkide osa. 24 kuul täheldati täheldati tähelepanelike ja tööülesannete kontrollvõrkude suuremat kaasatust, nagu on näha fc-kõndimise analüüsides. (Oxford University Press, 2017) Fc-motoorsuhted võrgustiku siseselt ja üle võrkude Sarnaselt kõndimistulemustega, positiivsed ja negatiivsed fc-motoorsed suhted leiti 12. ja 24. kuul ning arengut soodustavate ROI-paaride fc-bruto motoorsete seoste märk oli võrguplokkides üldiselt ühtlane (joonis 6). Nende seoste domineeriv märk oli sama kõndimis- ja kogumotooranalüüside kõigi oluliste võrguplokkide puhul s.o tDMN – tDMN, tDMN – SMN 12.kuul ja DAN – pCO 24.kuul). SMN-i hõlmavates plokkides jälgiti nii positiivseid fc-motoorse suhteid (s.o. aDMN – SMN, tDMN – SMN, SMN2 – SMN2 ja pcDMN – SMN) kui ka negatiivset fc-motoorse suhet (SMN – SMN2). (Oxford University Press, 2017) KOKKUVÕTE Selles referaadis käsitlesime aju käitumise seoste esialgset kirjeldust võrgutaseme fc ning kõndimise ja motoorsete funktsioonide kohta 12–24 kuu vanuses, kiire arengu perioodil. Tulemused, mida me antud artiklist saime, on järgnevad: imikute / väikelaste võrkude alamhulgad näitavad fc tugevat suhet kõndimise ja motoorsete tulemustega, nende võrkude profiil erineb 12.ja 24. kuul, need võrguprofiilid hõlmavad nii positiivseid kui ka negatiivsed aju käitumise suhteid ning kõndimisega seotud võrkude tugevalt seotud ROI-sid on täiskasvanute kirjanduses mõjutatud motoorsete tegevuste teostamisel ja reguleerimisel. Võrguprofiilid olid kõndimise ja täismotoorse funktsiooni osas sarnased, kuid mitte identsed, mis viitab arenguanalüüsile, et tuvastatud erinevused on seotud nende käitumise meetmete ainulaadse dispersiooniga. Hiljuti avaldatud töö IBIS-i kattuvas valimis toetab ka meie leidude eripära, kuna arengu võrgustike selge profiil oli seotud ühise tähelepanu algatamisega, mis on sotsiaalse arengu keskne tunnus (Eggebrecht et al. 2017). 10


Vanusega seotud erinevused arenenud võrkudes viitavad sellele, et sellise käitumise võrgu substraadid on varases elueas dünaamilised, samas kui täheldatud positiivsed ja negatiivsed aju-käitumise suhted viitavad sellele, et võrgu taseme ühenduvuse suurenemine ja vähenemine võivad olla aluseks nendele käitumistele. Huvitav on see, et kuigi võrgu tasandi aju käitumise suhted erinesid vanuses 12. kuul ja 24. kuul, seostati arenenud võrkude tugevalt seotud ROI-sid motoorsete funktsioonidega täiskasvanutel. Seega võivad aju käitumise seosed närvi arhitektuuri erinevatel tasanditel, antud juhul võrgud ja ROI-d, pakkuda mehhanismi nii käitumise närvi substraatide muutuste kui ka järjepidevuse jaoks arengu ajal. 11


KASUTATUD KIRJANDUS Oxford University Press. (2017). Walking, Gross Motor Development, and Brain Functional Connectivity in Infants and Toddlers. Retrieved Märts 25, 2021, from file:///Users/Liiljan/Downloads/Walking,%20Gross%20Motor%20Development,%20 and%20Brain.pdf Golflandusa. (n.d.). Retrieved Märts 25, 2021, from https://et.golflandusa.net/defining-gross-motor-skills-with-a-series-of-examples-2707 Roosve, M. (2013). Retrieved Märts 25, 2021, from http://dspace.ut.ee/bitstream/handle/10062/31328/roosve_monica.pdf TLU. (n.d.). Retrieved Märts 25, 2021, from https://www.tlu.ee/opmat/tp/eelharjutused/peenmotoorika.html 12