Brahem, Gianluigi Trovesi, Marilyn Mazur, Nik Bärtsch, Kim Kashkashian - see on uskumatu, et ühte teosesse on suudetud mahutada niivõrd palju kuulsaid heliloojaid ja muusikuid. Huvitav on ka see, et nad on pärit niivõrd erinevatest riikidest, kuid sellegipoolest on kuidagi suudetud nendeni jõuda ja salvestatud isegi filmilindile. Jah, seda jõuti tõesti küll tervelt 5 aasta jooksul, kuid üleüldse saada osa nende komponeerimisest juba ainuüksi see ise on seda aega väärt olnud. ,,Helid ja vaikus" on teos, mille sõnadeks on vaid heliloojate loodu. Kogu filmi aja kiirgub kõikidest nähtud inimestest positiivsust, Manfred Eicherist ehk pisut ka kriitikat, mida on tõesti tunda ka teisele poole ekraani. Nad kõik on proffesionaalid, kuid mis põhiline, nad armastavad oma töö tegemist, millest tuleneb ka niivõrd vägev emotsioon igas loos.
laulja ja tantsija; teda ootas ees kaardiväeohvitseri muretu karjäär. Kuid omaste kurvastuseks ning sõprade imestuseks loobus ta järsku oma ,,õnnest". 17-aastasena kuulis ta esmakordselt Glinka ja Dargomõzski muusikat. Noormees, kes lapsest saadik oli armastanud talupojalaule, oli vapustatud Sussanini, Antonida, Ruslani, Ludmilla, Natasa aariate rahvuslikust helilaadist. Tal tekkis kindel soov ka ise kirjutada mõni niisugune ooper. Kuid ta ei teadnud ju komponeerimisest midagi ega tundnud muusikateooria aluseidki. Heliloojana debüteeris Mussorgski 1860. aastal. Ta alustas romansside ja väikeste orkestripaladega. Kriitik Vladimir Stassov oli Mussorgski suur toetaja ja tema loomingu propageerija ka ajakirjanduses. Kuni 1861. aastani sai Mussorgski rahulikult loomingule pühenduda, kuna elatus mõisast saadavatest tuludest. Pärisorjuse kaotamisega halvenes aga helilooja majanduslik seis ning ta oli
suurteostes. Beethoveni noorus oli karm, tema isa oli esimeseks klaveri- ja viiuliõpetajaks, ning püüdis vormida temast imelast, nagu seda oli Mozart.Esmakordselt andis Ludwig kontserdi 7-aastaselt. Vanemad surid, kui poiss oli üheksateistkümne aastane ja nii sai temast perekonnapea.Tema kuulmine hakkas halvenema just siis, kui temast oli saamas suurim helilooja, ning kehvenes üha, kuni ta jäi täiesti kurdiks.Beethoven ei suutnud ise kontserte mängida, kuid ta ei loobunud muusika komponeerimisest. Sel ajal valmisid tema parimad ja kuulsaimad teosed. Elatus kontserditest, muusika tundidest ja oma teoste kirjutamisest saadad sissetulekust. Võitis kiiresti kuulsuse suurepärase klaverikunstniku, kui ka heliloojana. Beethoveni elu oli väga raske, kurdistumise tagajärjel, kuid ta ei alistunud sellele. Ta on öelnud ,,Kõik mis on raske on kaunis, suursugune, sisukas, sest raskused sunnivad vaeva nägema". Kõige kiuste saavutas ta endale seatud elu eesmärgi.Beethoveni unistus oli saada
jumalateenistuse tarbeks, kuid neid esitati ka väljaspool kirikut. Ilmalik polüfooniline laul(mitmehäälne) Ilmalik mitmehäälne laul 15.sajandil enamasti prantsuskeelsed, kuid hiljem lisandusid ka itaalia, saksa, inglise ja hispaania keel. 7. Polüfoonia (kreeka keelest ,,palju helisid" ) mitmehäälsus 8. Kaanon omalaadne intellektuaalne mänd, kus teose esitamine algab antud reegli alusel häälte tuletamisest ja muusika ,,lõpuni komponeerimisest" . Kaanon võib ka tähendada sama meloodia esitamist teises hääles hilisema algusega. Tuletatud hääl võib aga ette andtud meloodiat ka kindlate reeglite järgi töödelda (vähikaanon viimasest noodist esimeseni, peegelkaanon kõik käigud ja hüpped vahetavad oma suunda, vähipeegelkaanon mõlemal eelnevalt nimetatud moel korraga.) 9. Guillaume Dufay (1400-1474) võib pidada uusaegse heakülalise kompositsioonilaadi peamiseks rajajaks
Hamburg oli tollal oluline kultuurikeskus, seal tegutses ainus regulaarselt etendusi andnud saksa ooperitrupp väljaspool õukondi. Händel asus tööle ooperiorkestri teise viiuldajana ning mängis hiljem ka samas klavessiini. Ta tutvus Hamburgis helilooja, laulja ja muusikateoreetiku Johann Matthesoniga, kes tutvustas talle linna muusikaringkondi ja aitas teda ka heliloomingus. Mattheson on hiljem meenutanud: "Kui fuugad välja jätta, ei teadnud ta (Händel) komponeerimisest midagi." Augustis 1703 läksid kaks noort muusikut Lübeckisse, et külastada Marienkirche eakat organisti, heliloojat Dietrich Buxtehudet. Mõlemad soovisid saada organisti mantlipärijaks, kuid Buxtehude seatud tingimus, abielluda tema tütrega, oli noortele muusikutele vastuvõetamatu. Dietrich Buxtehude tütar oli nende jaoks liiga vana. Samal põhjusel loobus Marienkirche organisti kohast kaks aastat hiljem ka Johann Sebastian Bach. Itaalia
Peagi sai Händelist teatri dirigent, mis tol ajal tähendas muuhulgas, et ta pidi mängima etenduste ajal klavessiini. Aastal 1705 ehk kaks aastat pärast Hamburgi saabumist kanti seal ette tema esimesed ooperid "Almira" ja "Nero". Händel tutvus Hamburgis helilooja, laulja ja muusikateoreetiku Johann Matthesoniga, kes tutvustas talle linna muusikaringkondi ja aitas teda ka heliloomingus. Mattheson on hiljem meenutanud: "Kui fuugad välja jätta, ei teadnud ta (Händel) komponeerimisest midagi." Augustis 1703 läksid kaks noort muusikut Lübeckisse, et külastada Marienkirche eakat organisti, heliloojat Dietrich Buxtehudet. Mõlemad soovisid saada organisti mantlipärijaks, kuid Buxtehude seatud tingimus, abielluda tema tütrega, oli noortele muusikutele vastuvõetamatu. Dietrich Buxtehude 3 tütar oli nende jaoks liiga vana. Samal põhjusel loobus Marienkirche organisti
Beethoveni varane kuulsus oli tollal nagu tänapäevalgi seotud eelkõige instrumentaalmuusikaga. Suur muutus vokaalmuusika valdkonnas algas revolutsioonijärgses Pariisis. Beethoven reageeris sellele uuele lainele innukalt ning tegeles siitpeale kuni surmani libretoda lugemisega ja sobiva ooperisüzee otsimisega. 1803. aasta märtsis kirjutas ta paari nädalaga oma ainsa oratooriumi "Kristus Õlimäel". Palju enam oli Beethoven neil aastatel haaratud oma III sümfoonia komponeerimisest. See on pöördeline teos mitte üksnes Beethoveni loomingus selles on nähtud suunaandjat kogu 19. sajandi muusikale. Kolmanda sümfooniaga algas heroilise stiili kõrgaeg Beethoveni loomingus. Klaverisonaatide hulgast märgib seda ajajärku selgeimalt 1804 1805 sündinud "Appassionata". Väga oluline on sellel ajajärgul töö V sümfooniaga. Eredaima väljenduse pidanuks heroiline teema leidma aga tema ooperis "Leonore", mis oli aastatel 1804 1806 Beethoveni peamiseks tööks.
Imitatsioonilise polüfoonia kõige järjekindlam ja ratsionaalsem vorm on kaanon. Kaanoni aluseks on muusikaline vote, kus polüfoonilise teose mõned hääled tuletatakse teistest ja kirjas on hääli vähem, kui neid tegelikult kõlab. Tuletamiseks vajatakse reeglit (seda sõna “kaanon” tähendabki) ning see võib olla üsna keeruline. See on omalaadne intellektuaalne mäng, kus teose esitamise algab antud reegli alusel häälte tuletamisest ja muusika “lõpuni komponeerimisest.” Kaanon võib tähendada ka sama meloodia esitamist teises hääles hilisema algusega. Tuletatud hääl võib aga ette antud meloodiat ka kindlate reeglite järgi töödelda: pöörata ta tagurpidi (vähikaanon- viimasest noodist esimeseni), pea peale (peegelkaanon- kõik käigud ja hüpped vahetavad oma suuna) või pöörata teda mõlemal moel korraga (vähepeegelkaanon). Samuti võib tuletatud häältes ette näha mitmesuguseod rütmilisi muutusi.
olla olulisemgi kui lõpetatud teos. Siiski ei saa alahinnata Pollocki maale, tema meetodi äärmuslik omapära ja uudsus, aga ka üksikteoste visuaalne toime, nende monumentaalne jõud ja peen, rikas värvimõju on üle elanud kõik avangardismi vapustused. Pollock rajas nn. ühtlaselt katva stiili (all-over painting), mis hülgas senise maalikunsti kompositsiooni, mis seisneb suhteliselt autonoomsete ja eraldatavate osade suhtestamises. Pollock ei loobunud täielikult pildi teadlikust komponeerimisest, näiteks lisas ta tilgutatud- pritsitud arabeskile mõningaid aktsent või sobitas täismaalitud lõuendi alusraamile kujundit valides. Samuti pole ta teosed ilma ruumilisest dimensioonist, vaid peaaegu mõistatuslike võtetega on ta loonud põneva illusiooni, nagu asuksid värvinired pisut tagapool pildi pinda, kuid hõljuksid või pulseeriksid mitte pildi sügavuses, vaid keskpunkti suunas. Nõnda on Pollock ka nn. embleemitaolise kompositsioon looja, mis on saanud tüüpiliseks USA kunstis
seejärel Londonis, Berliinis ja Viinis ning on jäänud vokaalsümfooniliste tippteoste hulka tänapäevani. "Aidale" ja "Reekviemile" järgnes pikka aega kestnud loominguline paus, mille kestel valmisid vaid kaks lühikest vokaalteost Dante religioosseile parafraasidele kirjutatud "Ave Maria" sopranile ja keelpilliorkestrile ning "Pater noster" vokaalkvartetile a cappella. Miks küll nii vitaalne, loomingulisse kõrgpunkti jõudnud kunstnik komponeerimisest loobus? Küllap vist eeskätt ühiskondlikkultuurilistest ajenditest tingituna. Nagu juba eespool korduvalt mainitud, olid enamiku Verdi ooperite ideeliseks aluseks itaallasi ja muidugi ka heliloojat ennast erutanud sündmused, mõtted ja tunded. Möödunud sajandi seitsmekümnendad aastad aga ei suutnud Verdile samaväarseid impulsse pakkuda. Monarhistliku konstitutsiooni varjus tegutsev poliitiline reaktsioon seadis kirjanduse ja kunsti arengu ebasoodsasse olukorda, valmistades
võib olla olulisemgi kui lõpetatud teos. Siiski ei saa alahinnata Pollocki maale, tema meetodi äärmuslik omapära ja uudsus, aga ka üksikteoste visuaalne toime, nende monumentaalne jõud ja peen, rikas värvimõju on üle elanud kõik avangardismi vapustused. Pollock rajas nn. ühtlaselt katva stiili (all-over painting), mis hülgas senise maalikunsti kompositsiooni, mis seisneb suhteliselt autonoomsete ja eraldatavate osade suhtestamises. Pollock ei loobunud täielikult pildi teadlikust komponeerimisest, näiteks lisas ta tilgutatud-pritsitud arabeskile mõningaid aktsent või sobitas täismaalitud lõuendi alusraamile kujundit valides. Samuti pole ta teosed ilma ruumilisest dimensioonist, vaid peaaegu mõistatuslike võtetega on ta loonud põneva illusiooni, nagu asuksid värvinired pisut tagapool pildi pinda, kuid hõljuksid või pulseeriksid mitte pildi sügavuses, vaid keskpunkti suunas. Nõnda on Pollock ka nn. embleemitaolise kompositsioon looja, mis on saanud tüüpiliseks USA kunstis.
olla olulisemgi kui lõpetatud teos. Siiski ei saa alahinnata Pollocki maale, tema meetodi äärmuslik omapära ja uudsus, aga ka üksikteoste visuaalne toime, nende monumentaalne jõud ja peen, rikas värvimõju on üle elanud kõik avangardismi vapustused. Pollock rajas nn. ühtlaselt katva stiili (all-over painting), mis hülgas senise maalikunsti kompositsiooni, mis seisneb suhteliselt autonoomsete ja eraldatavate osade suhtestamises. Pollock ei loobunud täielikult pildi teadlikust komponeerimisest, näiteks lisas ta tilgutatud- pritsitud arabeskile mõningaid aktsent või sobitas täismaalitud lõuendi alusraamile kujundit valides. Samuti pole ta teosed ilma ruumilisest dimensioonist, vaid peaaegu mõistatuslike võtetega on ta loonud põneva illusiooni, nagu asuksid värvinired pisut tagapool pildi pinda, kuid hõljuksid või pulseeriksid mitte pildi sügavuses, vaid keskpunkti suunas. Nõnda on Pollock ka nn. embleemitaolise kompositsioon looja, mis on saanud tüüpiliseks USA kunstis
annaabi.ee 
